Elu eest peitu ei poe

‘Ei! Sellises kohas ma küll elada ei taha!’ oli mu viimane südame põhjast tulev protest enne ärkamist. Hiiglaslik raagus puu hallide majade vahel. Majade aknad olid kui koolnu põhjatud silmaaugud, polnud seal elumärgi lehkagi. Ja uste ees, teate, uste ees olid teravate, turritavate orkidega jalamatid.

Sten päästis mu sellest õudusest. Kell näitas 5.25 hommikul, kui ta meie tuppa sisse tormas, ‘Lind hingab! Ta hingab, emme! Ruttu!’

Leidsin eile hoovist, otse Otto käppade vahelt linnupoja. Imetillukese, vaevu hingava eluka. Sulgi tal veel polnudki, ainult membraani moodi nahahakatis, millest paistis läbi miniatuurne rinnakorv. Valged luud tõusid ja langesid hingamise rütmis. Silmade asemel olid peas kaks musta täppi. Seisin keset aeda, õrnalt veristev linnupoeg peos ja tundsin end nii abitult. Mida ma suga teen? Kuhu ma su panen? Panin korvi, kadunud isa sooja salli sisse. Proovisime teda turgutada suhkruveega, mida ta omamoodi sisse ahmis, aga edasi? Öö elas üle, vapper tegelane, aga eluvaimu sinna kauaks ei jagu. Hommikul helistasin linnutädile, kes linnu kirjeldust kuuldes resoluutne oli. Lind tuleb karbi sisse panna ja hoovis sellisesse paika peita, kus kassid jaole ei saa. Sulgedeta, silmad veel kinnikleepunud abitu tegelane – temast elulooma ei saa. Lohutas mind veel läbi toru, ‘Looduse vastu ei saa, proua. Laske tal rahus surra.’

Mina saan ju aru, aga hetkel harjutan peas seletuskirja, mida lastele koolist saabudes ette kanda. Eriti Stenile, kes meist kõige suurema kondi ent kõige õrnema südamega tegelane on.  Eile oli tal niikuinii tohutult traagiline päev. Me istusime koos ja harjutasime end ühe natuke raske mõttega – võib-olla kunagi hiljem kirjutan. Stenil voolasid pisarad mööda põski alla, kui ta pliiats peos selle kurva olukorra helgemaid pooli otsis. Ütlesin talle – otsi seda, mis aitab! Otsi seda, millest kinni haarata. Nii ta seal istus, nina tatine, silmad vees ja pliiats higises peos. Nii nagu me ei saa igat linnupoega päästa, nii ei saa me oma lapsi iga eluraskuse eest kaitsta. Enne tudu traditsioonilist karukallit tehes (ja Steni puhul on karukalli termin täiesti õigustatud. Ta paneb mul ribikondid ragisema!) lubasin pojale ‘Elu annab raskuse, aga annab ka relvad neile vastu astumiseks. Otsi oma relvad sügavalt enda seest üles!’

DSC_5224

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s