Hetki imelisest päevast

Esimesena jõuab teadvusesse linnulaul. Läbisegi siutsuvad päevakuulutajad iga puu ja põõsa süles. Sama risti-rästi korrapäratu lõõritamine nagu meie aia planeering. Avan silmad ja püüan seinalt valgusejuti, mis kiitsakast ruloo ja akna vahelisest praost sisse on lipsanud. Mäemehe hingamine mu kõrval annab aimu, et temagi on uude päeva kohale jõudnud. Silitan ta käeselga, sasin juustes ja poen siis kaissu. Ükski elektriline ega puidust tulekolle ei soojenda mind nii kiiresti ja nii hellalt  kui tema veel unekuum keha.

Lamame ühekspõimununa veel viimased hetked, enne kui unemaa väravad lõplikult sulguvad ning meid verivärske päevaga tõtt vaatama jätavad. See saab imeilus päev olema, otsustan ma. Või mis otsustan!? See on tunde küsimus. Ja see tunne tuleb nii sügavalt minu seest, et tema päris juured jäävad mulle mõistatuseks.

Tuba on valgemaks paisunud. Istun padjale nõjatudes veidi lohku vajunud madratsil ja kirjutan. Öökapil mu kõrval aurab vastvalminud kohv, alt köögist kostuvad poiste hääled ja kastrulite kolin, mida mäemees nõudepesumasinast kappidesse tõstab. Sulg libiseb joonelt joonele kiht-kihi haaval mõttepuru paberile kandes. Mõnel hommikul leian sealt paar väärt mõtet ka. Sõelun teised nagu tibatillukesed kullatükid muust massist peopesale ja talletan tulevikuks.

Puder jääb rätikihi alla hauduma. Eile niidetud muru kõditab jalataldu, kui ma kauss käes kirsipuu juurde kõnnin. Päike on juba kuum. Kütab halastamatult justkui aja peale.Aga puu all on värske. Nopin ühe punase mammu teise järel, enamus kaussi, aga aeg-ajalt saan suu ka magusaks. See puu pidi juba aastaid tagasi surema. Üks küla peal rahanatukest teeniv asjaarmastajast aednik nüsis võimast puud nii, et järele jäi vaid tüvi ja kaks kandvat oksa. Vanavanemad, kes tol korral veel kõrvalmajas tuksusid, lõid käega, keerasid kirsile selja ja ootasid, mil lõplikult kuivanud tont aia keskelt maha saagida ja ahju kanda. Aga kirsipuu on ikka alles. Igal uuel kevadel õitseb kõik aia teised puud punastama. Seisan siis öösiti aknal, sall õhukese öösärgi peal ja vaatan õiekobarate valguses aeda. Muinasjutule rohkem lähedale ei saa!

Palav on. Seljal hingeldavad pisikesed higipärlid. Müts on lai ja kaitseb kukalt, aga pealagi kuumeneb iga minutiga. Sten on minust kaugel ees, kahe pika peenra vahel, ent maasikaid on tal vaid korvipõhjas. Nii suur on kiusatus päikesekuum mari otse suhu pista. Mul pole südant teda noomida. Söö, söö! Mis siis, et nopitu eest tuleb seal varju all seisvale tädile maksta. Söö salaja. Kükita sügavale vakku ja lükka mari ruttu suhu. Mis inimene see on, kes keelab lastel otse peenralt maasikaid süüa! Lõpuks saame kaks kuhjaga korvitäit. Terve tee koju lõhnab auto nagu hiiglaslik maasikmari. Igas uues kurvis hoiame hinge kinni, et kohvris miskit ümber ei läheks.

Sõidame halli betooni täis kvartalis. Vasakul on pood. Ja paremal on pood. Ja poodide vahel sõeluvad tuhanded autod. On laupäeva pealelõuna ja inimestel kiire viimased ostud sooritada, enne kui kõik keskused pikaks õhtuks ja pühapäevaks uksed sulgevad. Venime pikas masinatejodus kodu poole, kui ma kogemata karjatan, ‘Moonid! Näete, seal! Terve lahmakas maatäis moone!’ Paar aastat tagasi hakkas moone tulema. Kas keegi tõi kuskilt mooniseemnega mulla? Või palusid inimesed, et kojamehed kogu aeg muru ei niidaks vaid lubaksid tal kasvada, annaksid lilledele võimaluse. Nüüd meil ongi uus mood, joonlauaga trimmitud muru asemel on tillukesed heinamaad. Iga aastaga aina kirevamad. Pikk rohi õõtsub värviliste õitega käsikäes tuule käes. Mäemees keerab mu karjatuse peale parklasse et saaksin moone imetlema minna. Aga ma leian ühe ime veel. Mooni kõrval, pikas rohus on taevasinine rukkilill.

Meie kodu on kiriku kõrval. Mäemehe vanavanavanaisa olla tema ehitanud. Mitte üksi muidugi, aga ilus on niiviisi mõelda. Et tuli mees üle Alpide Itaaliast, otsis kohta, kuhu perele kodu rajada ja pani siis veel kiriku ka püsti. Selline seltskond siis!

Olen ülemisel korrusel redus. Ülejäänud pereliikmed istuvad kobaras koos helendava ekraani ees, vaatavad filmi ja panevad terve köögi ja koridori südantlõhestavatest dialoogidest kajama. Loe või mõtle niimoodi! Sellistel hetkel põgenen ma kuhja raamatute, arvuti ja kohvikruusiga oma tuppa. Istun põrandal lahtise akna vastas ja kui silmad väsivad, lasen neil puhata mürakal kaljuseinal, mis meie toast kätte paistab. Õuest kostuvad linnulaul ja naabrite muruprits, mis igal õhtul end ise käima lükkab. Igal täsitunnil lööb tolle vanavanavanaisa ehitatud kiriku kell. Kume kella kaja meie koduküla orus. Kui silmad kinni pigistada ja hästi tähelepanelikult kuulata, tunneb veel mitu hetke peale kellalööke, kuidas õhk edasi lainetab.

Ma lükkan nüüd arvutikaane kinni ja mässin end terrassil tekkidesse, et õhtuõhus lugeda. Kihid peavad peal olema, sest enne ööd laskub mägedest alla orgu jahedus, mis niimoodi konti imbub, et pärast lõdise poole ööni!

4 thoughts on “Hetki imelisest päevast

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s