Elus, elust, elusse

Ma ei suutnudki kiusatusele vastu panna ja tulin kirjutama. Jätsin joogasaali põrandale risti-rästi segamini konspekte ja markereid ja suurte rasvaste küsimärkidega post-it pabereid. Panin oma anatoomia mõneks ajaks sulgudesse, et saaksin siia terrassile, päikese ja suve rüppe kribama tulla.

Aeg tormab nagu kevadine mägijõgi. Vahutab ja kohiseb, mis kole. Ma tahaks tegelikult sagedamini siia kirjutama saada, aga see aeg, see saab enne otsa. Ja kui aega on, siis on kohal too kuulus kirjutamisblokk. Ja kui seda pole, siis olen end päevikusse nii tühjaks kirjutanud, et siia, maailma silmade ette pole enam midagi tuua.

Aga aeg-ajalt saab mu blogikarikas ääreni täis ja siis ei jää muud üle, kui tulla ja ta siia tühjaks kallata.

Elu on põnev. Mõnikord väsitav. Juhtub, et tuleb suuri pettumusi ka. Aga pettumustega on see õppetunni lugu, et kui ei oleks pettumist, siis ei taipaks vast aega maha võtta, vaadata ja järeldusi teha. Aeg-ajalt peavad need jämedad kaikad ikka kodaraisse lendama.

Mul on tunne, et ma kogu aeg kasvan. Mitte pikkusesse või laiusesse (õnneks!), aga ma kasvan elusse. Minu arust hakkas see mühinal kasvamine kolm aastat tagasi, kui ma joogakooli uksest sisse astusin. Sellest ajast alates on ikka ööratult palju asju juhtunud. Ei midagi suurt, ei midagi sähvatuslikku, ei midagi väliselt kiiskavat. Need juhutmised on sügaval sees ja seda võimsamad, seda põhjalikumad on nad.

Hakkasime mingi hetke mäemehega koos otsima midagi, mis annaks tuge ja tähendust. Peale joogat tuli meditatsioon ja peale meditatsiooni igatsorti filosoofiad ja õpetused, mida lugedes ja uurides külvame siin tasapisi seemneid, mis ühel heal päeval loodetavasti toekateks taimedeks kasvavad.

Meditatstiooni läbi jõudsime oma elu esimesse meditatsioonilaagrisse. Laager on tegelikult natuke liiga suur sõna, tegu oli kolmepäevase ‘eemaletõmbumisega’ (retreat). Koht, kus me need päevad tasakesi tuksusime oli muidugi mägedes (siit muud ei leia ju!), aga mäel ja mäel on vahe. Mis siis, et vaid tunni autosõidu kaugusel, minu jaoks oli sealne õhustik täielk kuurort ja eksootika.

Panen siinkohal paar lõiku päevikust, mida ma suure õhinaga seal täitsin.

‘Meie toal on tilluke rõdu. Seisame mäemehega koos pimeduses ja kuulame. Paremalt kostub veemühin. Kuskil öös tormab too lumest sündinud jõud alla orgu pannes terve küla uinutavalt mühisema. Otse ees on mäed. Ma tean, et nad on seal, mis siis et enam ei näe. Ainult päris kõrgel, tõenäoliselt seal, kus mäetipp taevaks saab, vilgub üks sinine tuluke. Mõtle, mida tahad! Seda ta siis ongi. Enne rõduukse sulgumist lipsab veel tuppa kitsekella kõlin. Kaugemal karjamaal, suletud õitega võilillede keskel tatsab paar sarvikut. Rohi maitseb sama hästi, näed sa teist või mitte.’

‘Mägesid võib tõepoolest tunde vaadata. Iga kord, kui silmad vastasnõlvadele pöörasin, oli valgus muutunud. Õhtu edenedes liikus alt orust tippude suunas pimeduse piir, mis hääletult ja ümberpöördumatult küla küla järel endasse neelas kuniks vaid kõige kõrgemad tipud viimast päikesevalgust püüdsid. Olid nad äkki kikivarvul?’

IMG_4863

Ma sain sealt laagrist imelise väe kaasa. Ma muidugi ei märganud, millal ta täpselt minusse imbus, aga tagasi kodus ja argipäevas askeldades oli tema kohalolek täiega tunda.

Vahepeal juhtus veel see, et ma otsustasin uuest kursusest osa võtta ning imen nüüd endasse tillukeste perefilmide tegemise inspiratsiooni. Olen neid esimesi vasikaid instagrammi üles pannud. Tegemise lust on see, mis mind tagant surab. See sama lust, mis mind kell pool kuus üles ajab, et oleks aega vaikuses kirjutada. Kaameraga ja iMovie’ga nokitsedes ning kausta kohal sulele tuld andes tunnen ma üht imelist ja ööratut rõõmu ning vabanemise tunnet. Teha iseendale, teha selleks, et mulle meeldib. Mitte selleks, et vastukaja saada, mitte selleks, et rohkem meeldimisi klikataks. Enda rõõmuks. Ma pean seda veel õppima, sest see on tuhat korda väärtuslikum väljapoole hingamisest.

Ja kui ma ei kirjuta, filmi, õpeta või õpi (loe: anatoomia), siis ma kuulan raadiot. Ma pole vist elu sees nii palju raadiot kuulanud. Mul on oma lemmikud muidugi ka. Hommikul tööle sõites kuulan BBC4-d, et end inglise keelele häälestada. Töölt koju sõites kuulan prantsuse keelseid saateid. Ja kui ma kodus askeldan, siis naudin mõnda head podcast’i. Minu podcast’id on siuksed women power, inspiration, creativitylaadi. Nad on kõik inglise keeles, surprise, surprise. No näiteks siit teile mõned viimati kuulatud, mis mulle kangesti meeldisid.

üks mu lemmikuid on Sas Petherick’i veebikodu ‘Courage & Spice’. Seal on ikka terve ports inspireerivat kuulamist, aga üks mu lemmikuid oli see siin .

Ja siin posdcastis avastasin ma, et mulle ikka täiega meeldib Oprah.

Ja suvi, oihh, Eestimaal olla ta juba käes. Aga meil kasvab kuumus hetkel suht ettevaatlikult (loodetavasti ümberpöördumatult). See suvi me Eestimaa pinnale ei jõuagi. Seekord kavatsen ma oma täpilist suvekleiti Toskaana päikese all kanda!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s