Vaheaeg või asi

Meil on siin nädalane vaheaeg. Minu kõige vihatum vaheaeg. No palun väga, vaheaeg ja vihkama. Suudan mina ikka kummalisi kooslusi ühte purki toppida!

Aga nii ta on. See nädal kevadist hingetõmbeaega on kõike muud kui rahulik hingamine. Need seitse päeva on töö kooli lõpueksamite kallal ja kuna ma olen meie kooli ainus inglise keele õpetaja, siis mõistke, mõistke, kes peab need erinevad versioonid pikkadest lõpueksamitest valmis meisterdama? Õige! See on mäemamma. Töö oleks iseenesest täitsa talutav, kui mul siin fooniks suht kiiresti igavlevaid tegelasi poleks. Kui õues on käidud, raamat tiba edasi loetud, kohustuslik lehtede riisumine tehtud, tahvlis aega surnuks löödud, siis tuleb diivani episood, otse minu vaateväljas. Ja sellest piisab, et mina oma imelises oskuses süümepiinu tunda, ahastusse libisen. Ahastusse, et me miskit põnevat ei tee, et ma neid kuhugi ei vii, et me koolivaheajast täit ei võta.

Ahastusest järgmine etapp on kätsh minu peas, no midagi selle televiisorist tuleva lahingu taolist, kus üks pool trumpab teist argumentidega üle. Tegelikult ei tohiks ma seda võrdlust üldse kasutada, sest pole nimetatud saadet kordki vaatanud. Nii et pardon mi!

Selles lahingus on kaks poolt. Üks, kes räägib, et lapsed saavad väga hästi ise hakkama ja teevad omi asju ja kuidas ikka meie omal ajal hommikust õhtuni õues olime (mis siis et tänapäeval pole seal õues peale hulkuvate kasside kedagi!) ning milleks, no tõepoolest, milleks üks emme sekkuma peab ja bla-bla-bla. Ning teine, ülipüüdlik superema hääl, mis oigab ja ohib, et vaesed lapsed, küll on neil ikka igav ja kurb vaheaeg ja mis nõme töö mul üldse on, et peab vaheajal muudkui laua taga istuma ja no mis elu, noh?! Ja vaata seal Instagramis ja blogides ja igal pool kõik emad ju teevad lahedaid asju ja lapsed neil nii targad ja nutikad ja sportlikud ja mina olengi see saamatu mamma siin.

Kuni tuppa astub mäekoll Anders, kes küsib nii ääri-veeri, et emme, äkki teeks midagi ja mina plahvatan kaane pealt nagu fuuria, ‘Ma pean ju TööTAMAAAAAAAAAA!’. Ja vaene poiss teeb minekut enne kui minu AAAAAAA-d oiates põrandale pudenevad.

Viis minutit hiljem koputan hoopis mina tema uksele ja palun vabandust. Kümme minutit hiljem paneme matkasaapad ja kaome metsa. Mul on suht kama, mis nipiga need eksamid valmis saavad!

IMG_4568

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s