uue õhinaga … nagu alati

Ühe imelise kingituse on elu mulle teinud! Ma ärkan nimelt igal hommikul suure õhina ja põnevusega. Mida aastaid edasi, seda varajasemaks see ärkamine nihkub. Klõpsti silmad lahti ja juba ma kipun minekule. Ärge nüüd arvake, et elan seiklusfilmis ning iga päev on pilgeni põnevust täis. Aga mus on väsimatu usk ja lootus, et midagi lahedat juhtub. Või vähemalt midagi märkimisväärset. Või no mingi uus käänak, mille tagant ilmub nähtavale uus pirakas porgand, mille poole on mõtet ponnistada.

Elu on muutumine, heas ja halvas mõttes. Absoluutselt mitte miski siin ilmas ei ole jäädav. See on muideks üks neljast budsimi alustalast, mida ma endale pea iga ainumas päev meelde tuletan. See mõte aitab, kui teekond on liiga mülkaseks muutunud. Aga see mõte ei tee paha ka siis, kui kõik on hästi. Või nagu mäemees püheadelõuna alustuseks ja klaase kokku lüües sõnas, armsad pere ja sõbrad, nautige, sest kes teab, mis elu toob. Mõnele kõrvapaarile võib see vast ähvardavalt kõlada, aga meie jaoks on selles hetkes viibimise ja selle nautimise moto.

Muutumine tähendab minu jaoks kasvamist. Ma leian tohutut motivatsiooni ja inspiratsiooni teadmisest, et võime väsimatult edasi areneda. Või nagu mu hetke suuri lemmikuid, stoikust Epiktetus on üles kutsunud, ‘Kes sa olla soovid? Millist elu soovid elada?’ Ja sealt hakka siis astuma. Pane kirja oma ideaalid, oma sihid ning tuleta seda kasvõi iga uus hommik meelde. Olen ikka õigel teel? Kas ma kasvan päikese suunas või on latv kiuslikult kõveraks kiskunud?

Arenemise, edasi liikumise võimalikkus lisab elule kirkaid värve. Ja mitte ainult värve! See on ju mootor, mis laseb seda üht ainsamat elu, mis meile kui lotovõit sülle sadas, nautida. Ilma teadmise ja usuta, et tuleb aina uusi peatükke, kõduneksin ma tõenäoliselt meie aia hiigelkuuskede all seene kõrval. Ma nii ei mängiks. Must kaoks igasugune tahe, lustist rääkimata.

Teooriapilvelt alla maa peale tulles jagan teiega suurima heameelega üht minu praegust muutumist.

Kui ma nädala eest Inglismaalt koju lendasin, valdas mind Apide silmapiirile kerkides tunne, mida eales varem nii intensiivselt tajunud pole. See oli koju jõudmise tunne. See oli hästi tugev rõõm. Ning peamine, see oli kuulumise tunne. Ühtäkki ma teadsin, et juured on all ja kuigi mu sünnimaa on Eesti ning üks osa mu südamest ning hingest jäävad alati selle maa rütmis tuksuma, olen ma lõpuks ometi ka siin kohale jõudnud. See avastus tegi mulle heameelt ja tõi kergenduse, sest elada pidevas hingelises nihkes on piin. Ma elasin pikki-pikki aastaid niimoodi. Üks osa naeris, teine nuttis. Eestimaa hoidis mind karmis haardes ning ei lasknud päriselt end siin sisse seada. Aga võib ka nii, et mina ei lasknud! Ma sõdisin kümne küünega selle vastu. Mus elas ja mässas väike troll, kes rind kummis kuulutas – ei, ei, mina pole siit, mina olen sealt, olen teistmoodi! See on iseenesest tõsi, ent elada sellise sisemise protesti saatel on tohututlt räsiv ja hingeliselt laastav. See tunne seal lennukis oli kui raskuse rinnalt kadumine. Korraga ma hingasin nii, et ribid ragisesid!

Sellele leppimisele eelnes üks teine nihe ka. Ma sain prantsuse keelega sõbraks. Kaheksateist aastat tagasi helveetide maale jõudes ei tundnud ma selle romaani keele suhtes mitte midagi. Olin teda ülikoolis ühe semestri õppinud ning ahastanud. Tundus täiesti ülemõistuse ettevõtmine. Minu kirg oli ja on inglise keel. Aga noh, suhelda mulle meeldib, nii et siia elama asudes tuli see keel ikka ruttu selgeks saada. Üles ma ta noppisin. Natuke vildakalt. Natuke tänavapoisilikult. Aga enam-vähem selgeks sain! Lausa nii, et suutsin siinses pedagoogikakoolis diplomitöö valmis kirjuatada ja ära kaitsta. Aga vot, me küll tundsime teineteist, aga sõbrad polnud. Ma lugesin endiselt ainult inglise ja eestikeelseid raamatuid. Artikleid nimisõnade ette panin tunde järgi. Ning grammatikas läksin enamuse ajast õnne peale välja.

Kuni käis krõks. Kust ta tuli ja miks – mul pole õrna aimugi! Ma olen seda usku inimene, et ju siis aeg oli küps. Keel, mis siiani on mulle olnud kui praktiline abivahend, tehniline agregaat sõnumi edastamisesk ja vastuvõtmiseks, keeras korraga uue külje ette ja näitas end oma täies ilus ja imes. Ma hakkasin kuulma seda kõla, millest nii palju õhatakse. Märkasin sõnu ja lausekonstruktsioone nende elegantsis. Avastasin keele kaunilt kasutamise naudingu. Ja lubage kinnitada, seda prantsuse keele kasutajad armastavad, kaunilt kõlada 🙂

Tagasi Epiktetuse ning tema arupärimise juurde, ‘millise sihi oma elus sean?’ Minu uueks sihiks on prantsuse keele korralik valdamine. Mitte siiani toiminud lonkadi-lonkadi astumine vaid korrektne keelekasutus. Andsin endale ühe aasta.

Aeg on päeva kallale asuda. Kirikukell lõi just kaheksa ning hommikupäikesepuna on mägede kohalt haihtunud. Kohv mu tassis on külmaks ununenud ning kõht koriseb pudru järele. Tark sööb hommikul kõhu täis, sest kes teab, mida põnevat see päev kõik tuua võib!? Energiat on vaja!

3 thoughts on “uue õhinaga … nagu alati

  1. …ahjaa, enne jäi ütlemata, et äkki on meil see keeruline täiskasvanu puberteet läbi saanud? Enam ei pea midagi tõestama, kuhugi jõudma, endale vastu rinda taguma, et kõik kuuleksid.
    Käes on aeg kõiges rõõmu näha 🙂 ja kui juba teha otsustad, siis sellest lihtsalt rõõmu tunda.

    Like

    1. kuule, Agne, õige jutt puha! Me alles kolleegide arutasime, et vanusega tuleb ikka hunnik eeliseid ka 🙂 Ehk siis, ma kohe üldse ei tahaks sinna algusaastatesse tagasi. Kui siis ehk energia poolest, no tead, magamata ööd ja siuke värk. Praegu ma suren nädal aega, kui öö peale jään 😀

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s