Küll on turud toredad! Imeline lõhnade, värvide, häälte, hõigete, maiuste ja naerude pillerkaar. Ampsasin pähklikooki, lonksasin ingverilikööri, lasin Prantsusmaa päikest täis oliiviõlil maitsemeeli erutada. Iga uus letitäis kaupa trumpas eelmise üle oma värvide ja lõhnadega, mis niimoodi ninna tungisid, et mina, gluteenivaba tegelane, otse tänaval, turu saginas, pika käntsaka valget saia sisse pugisin!
Maroko poisid müüsid oliive ja päikesekuivatet tomateid, mis iga kliendi, kes degusteerima tulid, oigama panid. ülemäe naabrid Aosta kandist pakkusid kuulsat itaalia keeksi, Panettone’t. Vanalinna bistrood olid kõik enam-vähem püstiseisvad lauad tänavale tirinud, et turulkäijaid parimate veinide ja juustuvalikuga enda manu meelitada.
Kõndisime mäemehega selles sõbralikus saginas, hüüdsime ‘Salut!’ ja ‘ça va?’ tuttavaile, täitsime tasapisi turukoti kohalike ja eksootiliste maiustega ning õhkasime teineteisele, kui palju ilu on ümberringi, kui silmad lahti teha.
ühe värvilise leti juures ostsin elu esimesed artishokid, nii ilusad olid nad! Kräsupäine tõmmu neiu minu ees ladus terve hunniku neid kõristi taolisi tegelasi kotti.
‘Vabandage, need on artishokid, eksju? Mida nendega teha?’
”Neid süüakse’, naeris tüdruk mulle rõõmsal häälel vastuseks.
‘Jajah, ma tean, aga kuidas, ses mõttes, et kuidas neid keeta või küpsetada või no MIDA te nendega teete?’
Ja siis ta seletas, seal samas saginas, otse leti ees.
Ja kodus kõik sõid. Palju seal söödavat pole, aga see, mis hamba alla sai, oli päris põnev!
