õhus on särtsu ja särinat

Ärgates on pime. Aga toas on juba hommiku lõhn ja hääled. Akna taga rõõmustavad linnud valjult ja mitmehäälselt. Lõõritavad kõige kiuste. Pimeduse kiuste, pikalt viivitava sooja kiuste, värske lume kiuste, mis öösel kaljunukid valgeks puuderdas. Linnud istuvad okstel ja laulavad hääled kähedaks. Nagu osaleksid vandenõus – lindude laulev revolutsioon!

Laulan nendega mõttes kaasa, kui alla kööki kooserdan. Kohvikann tulele, kiisudele krõõbuskid kaussi, leige vesi seedimist äratama ja uue päeva tervitus matil. Hingan sügavalt sisse, hingan päeva ja maailma energia endasse ning jään käed südame kohal muigama. Terve köök on nartsisside lõhna täis. Kolmkümmend kevadekuulutajat, mis ma Inglismaalt kohvris koju tõin. Nad ei maksa seal ju midagi! Sainsbury toidupoes on kohe sissekäigu juures virn kaste, mis pungil lilledest. Võta ja rõõmusta!

Mul oli korraga vaja minna. Inglismaale, Londonisse, sõbra juurde. Oli vaja anda ja võtta. Oli vaja teistmoodi tuksuda, hinge ja südant ja mõttepeenraid toita. Oli vaja näha, kuulda ja maitsta muud.

Kas te olete kunagi kuulnud sõnadelugejast? Ei, mitte sammulugejast, vaid sõnade omast. Kui selline app eksisteeriks, oleksime Alice’iga ta kõigepealt suitsema ja siis pauguga plahvatama pannud. Nii lühikese aja jooksul nii palju rääkida on sprint, mis meid mõlemaid õhtuks diivanile hingeldama jättis. Minu arust me rääkisime kogu aeg – süües, hambaid pestes, rongi astudes ja sealt väljudes, poes riideid proovides, restoranis iga suutäie vahele, piki Thames’i kallast astudes, näitusel jalutades, raamatupoes hulludes. Vahepeal pidime teineteist korrale kutsuma, sest mida emotsionaalsemaks läks lugu, seda kõrgemale ronis hääl. Nagu kaks pulbitsevat tädikest kuskilt lõuna Itaaliast. Aga ju siis oli vaja. Nüüd ma võin rahumeeli vaikida.

Läksin teatrisse. Üksinda. Etenduse lõpupoole tihkusin tasakesi nutta (et kõrvalistuvat vanahärrat mitte segada). Pisarad tulid loost enesest ja natuke muust ka. Õnnetundest ja igatsusest. Ma unustan ära, kui väga teatrit armastan. Siin ma ei kipu. Ei oskagi öelda miks. Kõik põhjendused tunduvad ühtäkki kahtlaselt üldistavad ja erapoolikud. Aga vot seal sametisele rõduäärele toetudes ja näitlejate imelist mängu nautides langes too igatsus nagu sall mu õlule ja jäi kaunis-kurvalt paitama.

Etenduse lõpus astusin natuke uimaselt punastest tellistest maja trepilt alla tänava suminasse ning ehmatasin end silmitsi ühe meesterahvaga.

‘Vabandage, kas siin on mingi pubi?’

‘Ohh ei, see on teater!’

Raamatupoodides väsisin seekord ruttu. Olin hani, kelle maksa hiigelkogus toitu topitakse. Kõik need väljapanekud, soovitused, tugitooliga nurgakesed, kuu ja aasta müügi edetabelid, krutskiga kuhjadesse laotud paksud teosed, kiitused, kommentaarid, autori allkirjaga ja allkirjata raamatud, osta kolm ja maksa kaks soodustused. Ma peaaegu tahtsin kas põrandale istuda ja oiata või jalgu trampides kisada – millal??? Millal ma kõike seda lugema peaksin???

Koju tõin ühe raamatu.

Raamat nikerdab filosoofia kallal. Mul on hetkel sellist lugemist ja mõtisklemist vaja. See on mu ankur, mis ei lase lendu minna. Sest üldiselt on rahutus. Ootus. Mus on tugev tunne, et miski peab tärkama, miski peab pungast välja pressima. Olen ärevil ja ootel. Isegi mu tavapärane tühjusesse kadumine joogaseanssi lõpus ei toimi eriti. Mõtted pressivad pisemagi prao vahelt sisse ja erutavad meeli.

Kaks nädalat tagasi, sünnipäeval mõtlesin, et kas see on see kuulus keskea kriis? Ent ma olen ju õnnelik. Mis siis et rahutu. Aga õnnelik.

IMG_4428

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s