We’ll always have Paris

Ma olen elanud pea kakskümmend aastat sinust paari rongisõidutunni kaugusel, aga alles nädal tagasi koputasin esimest korda vaikselt su uksele, et sisse piiluda.

Ma ei osanud tahta. Sa olid niikuinii kogu aeg õhus. Sind on siin iga nurga peal tunda. Kõik teavad sind. Kõigil on Sinuga mingi suhe. Vahest seetõttu ma ei hakanudki varem trügima.

Kuidas minna külla kellelegi, kellest kõik räägivad, kellelegi, keda ümbritseb paks ootuste ja lootuste aura, kellelegi, keda arvad tundvat ilma ühegi isikliku kontaktita?

Kuidas minna Pariisi?

Mina läksin kaks kätt taskus. Läksin ilma fotosilmata. Läksin ilma muuseumite nimekirjata. Läksin ilma ühegi to-do list’ita. Läksin sooja mütsiga peas ja pika salliga ümber kaela. Võtsin kaasa pere ja matkasaapad.

Ma ei oska öelda, kui palju kilomeetreid me maha marssisime, aga mu saapatallad on raudselt tiba õhemad kui minnes. Me kõndisime end selle suurlinna südamesse. Me kõndisime talle nii lähedale kui paari päevaga üldse võimalik on. Me kõndsime end Pariisi naha alla.

Kõndisime Tour Eiffel’i raudjalgade alla ja ajasime pead taeva poole õieli, et näha, kuhu need tuhanded turistid rongiga tõusevad. Kõndisime mööda lõputuid bulevarde hommikul ja päeval ja hilistundidel, kui reklaamtuled ja romantilised laternad peegeldavad märjalt asfaltilt linna sillerdama. Kõndisime üles sajast trepiastmest, et Montmartre’i linnajaos imetleda Sacré Coeur kirikut ning uidata käänulistel tänavatel, mis mulle aeg-ajalt Tallinna vanalinna meenutasid. Kõndisime Jumalaema kirikuni, ahmisime endasse tema vitraazhe, skulptuure ja võimsat aurat. Tegime tiiru Ile de la Cité sõsarsaarele, Ile St Louis’le, mille südames on kollane küpsisepood, kust ei saa lahkuda ilma karbitäie mandlikreemi ja shokolaadimousse’i täidisega küpsetisteta.

Kõndisime keskpäeva uulitsatel teed andes kiirustavatele pariislastele, kes kadusid pikkade sallied lehvides bistro’desse ja brasserie’desse, et süüa üks pikk baguette ja juua kuum espresso.

Kõndsime raagus puude ja paljaste skulptuuride rägastikus ehmatades lendu mustmiljon tuvi.

Kõndisime Seine’i kallast pidi ja lugesime pooleldi uppunud pinke, mille hiljutine üleujutus endasse oli neelanud.

Kõndisime varahommikul kõrvaltänava kohvikusse, et süüa suussulav croissant ja juua sooja shokolaadi, nii et pruunid vuntsid kõrvuni.

Kõndisime vinoteeki, kus omanik sattus nii suurde jutuhoogu, et pudeli veini ostmine võttis ilmatuma aja.

Kõndisime tänavanurga lihapoodi, kus õhtuse lasagne tarvis ostetud hakklihale lisaks saime pika jutuajamise lihamüüja ja tema naisega, keskealise abielupaariga, kes alles aasta eest Pariisi kolisid, et pealinlastele kvaliteetset liha müüa.

Kõndsime mu õe manu, kus uhkes Hausmanni korterelamus mängisime kriuksuval parkettpõrandal mu kahe imearmsa õelapsega.

Kõndisime järjekordsesse restorani, et tellida entrecôte de Paris või Chauteaubriand, mida karafini punase veiniga nautida.

Ja nüüd ma istun oma mägede vahel vaikuses. Aeg-ajalt kuulen veel suurlinna sireene ja kummardan automaatselt, et vältida meie Pariisi pesa puittalasid. Ninas on õelaste pehme põse lõhn. Suus veel viimasel hommikul söödud tuhksuhkruga mandlikoogi mekk. Ja südames siiras rõõm, et me Pariisiga sõpradeks saime.

A très bientôt, ma chère ville de lumière!

IMG_4340

IMG_4320

One thought on “We’ll always have Paris

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s