Enne lõppu … ei, algust!

IMG_4092

Lasin tõstukil end mäkke tirida. Suusad sahisesid läbi lume. Tuul vuhises vastu põski. Pani nad punetama. Äratas ellu. Näpistas ärkvele. See on kodu suusakuurorti pikim nõlv. Mäe otsa minek võtab aega. Aga mulle see sobis. Kõõlusin toru otsas, mis mind üles tiris ja mõtisklesin. Vaatasin mägesid, mis neljast küljest taevasse kasvavad. Iga uue tõusuga kahanes päikeselaik, kuni lõpuks, viimase ülessõidu ajaks oli ta jäljetult kadunud. Ainult kaljude kõige kõrgemad tipud punetasid veel, ajasid end kikivarvule, et viimased kiired kinni püüda.

‘Vaata, kui ilus see õhtupäike siin on!’

Kell oli neli. Pärastlõunal.

Sõitsin mäkke ja mõtlesin Õnnepalu viimase raamatu peale. Mida kõike seal tõstukite peal ei mõelda?!

Mõtlesin, et ma olen ikka nii palju rohkem ootust ja lootust täis, kui too kirjanikuhärra läbi oma ridade. Mina usun veel. Minus elab tuleviku põnevus. Minus on veel jämeda tüvega veendumus, et läheb aina paremaks.

Aga ma saan aru . Ma mõistan kirjanikku ka. Seda väsimust ja maha istumist tundega, et enam siit toolist ei tõuse.

Juba pealkiri ise, ‘Valede Kataloog’, kuulub kellelegi, kes enam noorusele omaseid ootusi ja (naiivseid?) lootusi ei toida.

Ma võin eksida, aga minu arust on see Õnnepalu kõige ‘väsinum’ raamat. Mitte teostuselt, eks, aga hoiakult, vaatelt, tundmiselt. See, kui jõutaksegi elu sellesse etappi, kus ei viitsi enam mitte midagi muud teha, kui öelda otse ja keerutamata välja, … mis? … tõde? Ei, see sõna ei sobi siia. See ei sobi kohe üldse ‘Valede Kataloogi’ kirjeldama.

Samas, ma olen nõus. Enamus mõtteid on äratundmine. Palju on ehmatavat samastumist. Poleks arvanud, et ma ka niiviisi võiksin tunda ja mõelda.

Üldse mulle ikka tohutult istub see stiil. Alati on istunud. See omaette mõtisklemine. Arutlemine … nagu harutamine. Vaikselt pusid uut lõngakera lahti. Naudinguga.

See raamat ei saanud paremal hetkel saabuda. Aitähh, sõber! Kuidas sa teadsid? Aga samas, kuidas sa poleks pidanud teadma. Kes mu sõpradest ei tea, et Õnnepaluga ei minda minu puhul alt.

Aastalõpp on mõtiskluste kuldaeg. Vähemalt minu jaoks küll. On alati olnud. Juba siis, kui ma nooruspõlves peale jõulusöömingut oma tuppa kadusin ning küünlavalgel mööduvat aastat päevikusse püüdsin. Istusin seal põrandal, põlved konksus lõua all ning passisin leeki ja kirjaridadega lehte läbisegi. See mõnutunne on meeles. Tähendab, oli ikka hästi tähtis.

Nüüd istun oma Alpi kodu köögis kamina ees. Vaatan leekivat puuhalgu ja ekraani läbisegi ja tunnen vana head mõnu.

Oli alles aasta! Ma ei lehvita talle kurbusega. Pigem kergenduse ja uue, energiast pakitseva lootusega, et sain õppetundidest just nii hästi aru, et neid kordama ei pea. Sain aru, et …

  • Iseennast peab päriselt ka hoidma. Isegi siis, kui see mõne teise elu tiba ebamugavamaks muudab.
  • Elu ja inimesi peab usaldama. Ma ei räägi saladustest. Ma räägin usaldusest, et inimesed saavad hakkama ilma minu vahele sekkumata, ilma minu pideva kontrollita. Et elu saab hakkama. Et lõpuks läheb kõik ikkagi joonde, rööpasse, õigesse rütmi.
  • Kes kannatab, see kaua elab. See pole ainult muinasjutu deviis. See on päris elu päris tõde. Sageli tahaks ikka kohe tegutsema hakata. Kipitab nii kangesti, et otsemaid peab reageerima, vastama, otsutama. Tuleb, maksku, mis maksab, tulle söösta, sest muidu sügeleb sõgedaks. Aga tark ei torma. Pigista või käsi rusikasse, krigista hambad klapppppp kinni, hinga kümme korda sisse-välja ja oota. Ja küll siis näed … vaimustav, ma ütlen!
  • Tuleb üritada iseenda mätta otsast kõrgemale tõusta. Tuleb proovid kastist välja ronida, tuleb katsuda end vabaks hingata, et siis kaugemale, laiemale nägema hakata.
  • Hukkamõist on kõige kergem lahendus. Ja kõige petlikum. Hukka mõista on mugav ja kerge ja parim variant jääda oma kitsasse kasti kükitama.
  • Solvumisi, pettumusi, ootuste mittetäitumist ei tohi enda sisse jätta. Nad hakkavad seal käärima ja kopitama ja korraldavad ennekuulmatut vastikustunnet. Energia peab voolama. Nali naljaks, armsad inimesed, chakrad tuleb lahti hoida 🙂

On nagu on.

Olge hoitud ja uute ridadeni uuel aastal!

3 thoughts on “Enne lõppu … ei, algust!

  1. Ma pakun, et too kirjanikuhärra on sinust vähemalt 15 aastat vanem ka. sellest ka see “väsimum” ehk. ma alles alustasin. lükkasin algust veidi edasi, et mõnu pikendada.

    Like

  2. Mõnusad eluterved põhimõtted 🙂
    Hukkamõistust oleme viimasel ajal kodus palju rääkinud, meedia tegeleb sellega liialt aktiivselt… Ons seda vaja? Õnnepalu tuleb endalgi käsile võtta, Flandria päevik veel pooleli!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s