Lõpuks ikka lepin …

DSC_0031

Torm vaibus hetkel, mil ma leppisin.

Nii oligi. Ühtäkki, keset tuba seistes, tuli leppimine. Leppimine, et kõike pole võimalik teha ja proovida ja suuta. Leppimine, et küünalt ei pea mõlemast otsast põletama. Ja siis iseendale loa andmine teha just nii palju, kui ma jaksan.

Ma jõudsin seekord ohtlikult lähedale. Kuristik oli otse all ja ma korraks kartsin, et kukungi. Päriselt. Ja siis ei tule enam voodist välja. Siis juhtub see, millest ma lugenud olen. Millest inimesed räägivad, aga mida sa mõista ei saa enne, kui ise mekkinud pole.

Kuidagi sain ikka pidurid peale. Elu aitas? Ingel aitas? Ise aitasin? Lubasin endale mitte jaksata. Võtsin esimest korda päriselt õiguse mitte jaksata ja lasin end aidata. Päris huvitav kogemus oli.

Nüüd ma toibun. Pühin kilde põrandalt kokku, lapin kihte kihi peale ja ärkan tasakesi uude hingamisse.

Nokitsen vaikselt, samm-sammu haaval keset kaost, mis meil siin valitseb.

Alustame lastest. Paneme nad nüüd korralikult talveriideisse. Sest õues on hanged ja Stenil jalas botased. Aga ma tegelen. Lähme täna poodi ja enne sealt ei lahku, kui soojad vammused ja vildid kärus.

Ja võib-olla ma kirjutan mõned kaardid ka. Kingitusteni me see aasta ei jõua. Aga kaarte jaksan vast kirjutada.

Ja õlaga pean tegelema. See valu ajab juba öösiti üles. Ma olen üritanud pehmelt ja ilma karmide rohtudeta. Meie vannituba ja minu riided lõhnavad nagu esoteeriliste õlide butiik. Ma olen käinud siin teraapias ja seal loitsul, aga valu, mis mu öösel ärkvele ajab, sööstab ikka sama teravalt otse ajju.

Reedel tuleb üks sõber külla. Aga ma ei erutu. Ei korista maja otsast lõpuni. Ei pese aknaid. Ei valmista mitmekäigulist menüüd. Sõber tuleb ja küll mõistab. Veini saab juua kamina ees ikkagi.

Ma ehmatasin ikka tohutult. Ja kurb oli ka. Ma ei taha kaduda, ma ei taha otsa saada, ma ei taha, et see särts ja sära lõplikult läbi põleks. Ma ei taha iseennast ära kaotada. Sest kes siis mina edasi oleks?

Aga mäemees kallistas ja ütles, et seda ei juhtu, sest sina oled ikka sina, ainult et korraks olid sulud ja paus ja hädapidur. Ju siis oli vaja. Sest paljalt intellektuaalsest mõistmisest ei piisanud. Oli vaja, et saaksin körvetada ja et oleks hirm. Et tuleks tõeline mõistmine ja leppimine, et kõik ei pea suutma ja jaksama ja natuke on ka tubli.

7 thoughts on “Lõpuks ikka lepin …

  1. nii-nii-nii tuttav. pai sulle!
    minul aitas valu vastu osteopaat, kes ühtlasi midagi paika ragistas. teine hea asi on magneesiumiõli ja kolmas hea asi on homöopaatline rewma gel nimega salv https://evaistine.camelia.lt/sanariams-kaulams/83535-rewma-gel-gelis-50g.html

    minu väljakutse on minnalaskmine, enda kuulamine, enda puhkus jne. veel ei tule välja… aga ma proovin mitte lasta enam endal endale haiget teha.

    teine asi, mida ma proovin teha, mitte enam lappida kihte kihi peale, ollagi selline nagu sealt pragunenud kesta alt välja tuleb. sest kõige sees on soe ja kaitsev elutuli, ma olen seda mõnel korral näinud ja tunda saanud. aga ta on seal kõigi kihtide all peidus.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s