Uue müüri ees

Viis või kuus aastat tagasi oli hetk, mil mu ette oli tõusnud müür. Mäletan selgesti seda kurbust, mis tuli tühjusest ja lootusetusest. Tundest, et kui niimoodi jääbki, siis ma enam ei taha. Lusti ei olnud, särtsu ei olnud, kõik eredad toonid olid jäädavalt haihtunud jättes maha vettinud halli.

Õnneks ma ei ole kurbuses kössitav tüüp. Ma käin seal aeg-ajalt muidugi ära, aga siiani olen alati leidnud jaksu nii kaua kraapida ja kratsida, kuni valgus läbi hakkab paistma.

Tol korral ma kaevasin end joogani.

Nüüd ma olen taas uue valliga silmitsi. Ei midagi kohutavalt hingerapsivat. Seekordne risttee ei ole hingelist laadi. Täna ma ei tõuse tihkuva kurbusega hinges ning ei otsi nagu peata kana iseennast taga. Oh ei. Ma tean väga hästi, kes ma olen. Ma tean omi tugevusi ja nõrkusi. Ma saan iseendaga väga hästi hakkama. Ja just sellest isenda tugevusest ongi välja kasvanud see uus müür, mis mulle nüüd otsa jõllitab.

Ma olen tööalasel ristteel.

Kui ma kümme aastat tagasi praeguse töökoha sain, tundus, et mitte midagi paremat olemas olla ei saa. Rääkimata tõsiasjast, et ma üldse siin õpetaja koha välja olin võidelnud. Shveitsis on nimelt kangesti keeruline riiklikusse kooli õpetajaks saada, sest tingimused on nii soodsad. Okei, väike mööndus. Minu praegune kool on pooleldi erakool, ent kuulub ometigi ametlikku koolide võrgustikku ja annab välja samu diplomeid, mis teisedki asutused.

Nüüd on aeg edasi läinud. Mina olen kasvanud. Olen kasvanud õpetajana ja inimesena. Ja ühtäkki tabasin end tundelt, et pean edasi liikuma. Ma olen aru saamise eesmärgil palju kirjutanud, otsinud tunde taga midagi tahkemat, mõnd ratsionaalsemat tuge. Ma ei taha paljalt emotsiooni najal hüppama hakata. Olen seda minevikus liigagi sageli teinud ja pärast tulitavaid kriimustusi ravinud.

Aga mida rohkem ma vaatlen ja arutlen, seda selgemaks hakkab pilt saama. Lisaks mu oma kasvavale rahutusele, on ka trobikond väliseid signaale, mis mind kõik samasse suunda nügivad. Korraga paistavad mitmed töökohaga seotud iseärasused peaaegu väljakannatamatud. See, mis alguses tundus positiivne, on ajaga rõhuvaks moondunud. See, mille eest ma varem iga hinnaga põgenesin, on ühtäkki ahvatlevaks muutunud.

Ma ei kavatse kategoorilist kesta vahetust. Ma olen õpetajaks sündinud. Selle tõsiasja eest oleks mõttetu pageda. Jah, on päevi, mil ma klassist pisaraid neelates lahkun. On hetki, mil ma nii suures ängis vaevlen, et võiksin end kiilaks kiskuda. Aga juba paar päeva edasi ja ma kihelen klassi ette tagasi. On õpilasi, kes võivad niiviisi haiget teha, et maa kaob jalge alt. On klasse, kuhu minek sarnaneb tapalavale astumisega. Aga anna aega ja ma väidan siiralt, et armastan kõiki oma õpilasi.

Ehk siis, ma jään õpetajaks. Vajan lihtsalt struktuuris edasi liikumist. Ma janunen uute alguste ja väljakutsete järele. Ma usun siiralt, et mu oskused ja kogemused väärivad nüüd juba midagi enamat.

Ma olen põnevil.

One thought on “Uue müüri ees

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s