Keha jõudis kohale.

Ma olen sageli mõelnud, mis tunne on jõuda külmalt maalt kuumale ja vastupidi. Nüüd siis tean! Kell kaheksa hommikul Zürichis rongi oodates, plaksusid meil hambad ja vappusid õlad. Seisime kambakesi kohvrite ümber ja veensime üksteist, et kodus on ka hea, kohe väga hea ja töö on hea, kohe väga hea, sest tänu tööle saame varsti uuesti reisima minna. Aga ikkagi … nii naljakas on see lennukiga reisimine. See, kuidas su keha kantakse ruumist A ruumi B justnagu oleks täiesti normaalne olla ühel hetkel Bangkokis, tunda, kuidas kuumus särgi vastu rinda kleebib, ning vaimustuda suurlinna ööst ning juba kaksteist tundi hiljem seista hilissügiseselt külmal perroonil, tammuda jalalt jalale ja passida asiste nägudega ringitõttavaid kallilt riides kohalikke.

Käisime Saskiaga just külmkapi taastamistuuril. Kuna mu puudritops ei pidanud pikale loksutamisele vastu, pidin kähku ka komseetikapoodi sisse hüppama. Palusin puudrit heledale nahale. Tüdruk vaatas mind ja hüüatas, ‘Aga te olete ju nii pruun!’ Hirmus kipitus oli talle justkui möödaminnes mainida, ‘Ah see pruun, ah jaaa, see on Taimaa …’

Mäemees pani vahelduseks friikartulid ahju ja praeb paar burgerit. Oleme kõik natuke imelikus staadiumis, siukses uimases vaakumis. Kauaks meie akendesse tuled täna ei jää. Keha peab pikali heitma ja hinge reisilt tagasi ootama.

Aga Bangkok oli laheeeeeeeee …

IMG_3874IMG_3894.JPGIMG_3898.JPGIMG_3900.JPGIMG_3909.jpg

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s