Taimaa, vol.3

Täna hommikul oli hetk, mil mu süda korraks kortsu kiskus. Tegin silmad lahti ja jõllitasin otsa tõsiasjale, et puhkuse viimane osa sai just alguse. Järgmised kümme minutit kasutasin kõiki seni õpituid idamaiseid filosoofilisi mõtteid, et end tagasi hetke tuua ning olla tänulik selle eest, mis on ning mitte morjenduda selle pärast mida varsti enam ei ole.

Reisimise ainus häda on vist see, et kui algust teed, siis tahaks aina veel ja veel. Aga kuna meid on ikka suhteliselt palju, siis selliseid reise nagu praegu, me iga aasta endile kindlasti lubada ei saa.

Ehk siis, ainus õige asi on leida endas tarkus ja jõud elada hetkes ning nautida just seda, mida elu selleks hetkeks on taldrikule serveerinud.

Istusime just bussi, et tagasi Chiang Mai suunas vurada. Kolm täispikka päeva Chiang Rais on möödunud nagu nobe sõrmenips ja pea kumiseb kõigest nähtust ning kogetust.

Buss on superluks Green Bus, mis mahutab kõigest 23 reisijat, nii et ruumi on ohtralt. Sarnaselt lennukile pakutakse siingi vett ja kerget snäkki ja nagu igal pool Taimaal puhub õhukonditsioneer värsket õhku, sest õues on temperatuur nüüdseks 33 peale roninud. Okei, tegelikult ei puhu see konditsioneer lihtsalt värsket vaid ikka päris külma õhku, ülemõistuse külma õhku. Nii et kolm tundi bussisõitu mööduvad rättidesse mässitult.

Aga lubage ma jutustan meie Chiang Rai päevadest.

Chiang Rais astusime bussist maha auklikule, vihmavett täis mudaplatsile. Kuna tegu oli rahvusliku leinapäevaga (loe altpoolt), siis katsid kõiki luuke rulood ja taksopeatuses istus üksik onu plasttoolil ja näris midagi. Seisime oma kotikuhila keskel nagu totakad turistid ikka ja üritasime olukorrast sotti saada. Lõpuks üks takso küll tuli aga kuna juht ei mõikanud mitte kui midagi, läks ta üpris varsti oma teed. Seisime troopilises kuumuses ja ootasime. Mu enda suureks üllatuseks ei tekitanud see oluord mus mitte mingit ärevust. Hoopis põnev oli. Umbes nii, et okei, nüüd ma siis reisingi päriselt ja mis küll edasi hakkab juhtuma. Juhtus muidugi see, et lõpuks saabus takso, mis meid hotelli viis. Seikluse lõpp.

Esimesed kaks päeva tuuritasime kohaliku giidiga ringi. Esimesel korral nii uues ja erilises paigas on giidiga eratuur minu arust üks parimaid variante üldse. Meie giid, Somsak, rääkis täitsa arusaadavat inglise keelt ning tänu temale saime tublisti targemaks.

Esimesel päeval külastasime Chiang Rai vaatamisväärsusi.

The White Tempel

 Kakskümmend aastat tagasi alguse saanud lumivalge tempel, mida aina edasi ehitatakse. Templi autoriks on kuulus kohalik kunstnik kelle sõnul on tegu modernse buddistliku kunsti lipulaevaga. Paik on tõepoolest imetlusväärne, kus kõrvuti traditsiooniline ja üli-kaasaegne.

IMG_3320.JPG

IMG_3325.JPG

IMG_3341.jpg

IMG_3328.JPGThe Black House

 Nüüdseks juba lahkunud kunstniku kodupaik, kus on üle kolmekümne musta maja täis kummalist kunsti mustaks võõbatud krokodillinahkadest punnis puust peenisteni. Majade vahel pargis pakuti erinevaid tervistavaid kuure. Mina proovisin omal nahal sinepivärvilist põlve-maski, mis pidavat liigesevalud minevikku sajatama. Kuna maski peab üle poole tunni jalal hoidma, siis lahkusin muuseumist üleskeritud püksisääre ning paksu kollase mudakihiga põlvel 🙂

IMG_3352

IMG_3363.jpg 

Chinese Tempel

Uhke ja uus hiina stiilis tempel, millest veidi eemal künka otsas kõrgus hiigel-Buddha. Buddha pähe sai liftiga sõita ja kui liftiuksed üleval lahti läksid, kiirgas meile vastu lumivalge marmor.

Hiina templis põletasime traditsioonilisi viirukeid ning ostsime 5 kilo riisi kohalikele annetuseks.

Koos meiega oli selles paigas hästi palju kohalikke ja hiina turiste. See on tegelikult natuke minu enda hüpotees. Ma tegelikult ei oskaks vahet teha tai ja hiina turistil. Aga meie giidionu rääkis, et hiinlasi käivat siin palju, nii et voilà!

IMG_3375.jpg

IMG_3381.JPG

IMG_3389.jpg

IMG_3395.JPG

Teisel päeval startisime päris vara pikale päevatuurile. Käisime külas kaelkirjak-naistel, ehk Karen hõimul. Karenid liikusid mitmeid sajandeid tagasi praeguse Hiina territooriumilt Birmasse ehk Myanmari, kust paljud neist umbes kümne aasta eest Taisse põgenesid. Tai valitsus finantseerib nende külasid, kus mehed põllumajanduse ja naised käsitööga tegelevad. Vastutasuks lubavad Karenid turistidel ennast külastada. See ongi üks suuremaid teenimisallikaid. Naised istuvad oma majakeste ees ja koovad kirjusid salle, mida meiesugustele uudishimulikele müüa. Naised kannavad siiamaani kuulsaid kaelarõngaid, mis kaaluvad umbes 2.5 kuni 4 kilo vahel. Rõngad pannakse tüdrukutele umbes viie aasta vanuses ning edaspidi enam ära ei võetagi. Naine, kellega giidi abil suhtlesime, seletas, et peseb kaela rõngaste all sidrunimahlaga. Lugusid, miks neid rõngaid kantakse, on mitmeid. Osad jutustavad kaitsest tiigrihammustuse vastu, osad pajatavad lahingutest, osad luigekujulisest jumalannast, keda imiteerida.

Meie olime külakeses päris vara hommikul, ehk enne teiste turistide saabumist ja seetõttu halba, turismi maitset suhu ei jäänud. Mind jäi hoopis kummitama see ‘lihtsalt olemise’ atmosfäär. Giid väitis, et neil inimestel on tegelikult vedanud, sest Myanmari’s ei olnud nende elu kaugeltki turvaline. Aga samas, elada niiviisi ühes piiratud paigas ja tegeleda terve päev salli kudumise ja toidu keetmisega. … ja siis see meie osalus kogu loos. Ma tegelikult ei oskagi seisukohta võtta. Mul lihtsalt puudub piisav info. Kohalike sõnul on turism hea, sest toob Karenitele raha sisse. Aga mis elu see ikka selline on, et ärkad hommikul üles ja istud siis sadade turistide silme all salli kuduma. Ei ole must-valget vastust mul.

Koos meie giidiga.

IMG_3513.JPG

See pisike poiss ronis otsemaid mu kõrvale, kui ma maha istusin.

IMG_3420.JPG

IMG_3515

Karenite külast edasi sõitsime tee-kasvandusse. Vahepeal tegime peatuse, et kummipuuistandusi ja ananassipõlde uudistada. Terve teeäär oli ananassilette täis, umbes nii nagu suvel Tallinn-Pärnu maantee, mida ääristavad kurgi-tomati-saunavihtade müügipunktid.

IMG_3525

IMG_3528

IMG_3434.JPG

IMG_3428.jpg

Teeistandusest läks reis edasi ahvipärdikute manu. Tüübid (täiega agressivsed muideks) elavad suures koopas keset dzhunglit ja tulevad siis gängidena turistide käest pähkleid sööma. Enne ahvide juurde minekut tuleb tee pealt puutoigas kaasa haarata, sest muidu tulevad isased püksi ja särki kiskuma. Ühel hetkel jäin ma teistest kuidagi eemale seisma ja kaks punapeput isast ülbikut liikusid ohtlikult lähedale ja ausalt öeldes oli korraks ikka päris kõhe tunne. Aga siis tuli üks teine Tai giid ja hakkasi pärdikuid pähklitega loopima, nii et ahvid sulpsasid kähku vette.

IMG_3457.JPG

IMG_3468.JPG

Viimane sihtkoht oli kuulus Kuldne Kolmnurk – kolme riigi (Tai, Laos, Myanmar) ja kahe suure jõe ristumispaik. Kuldne kolmnurk on kurikuulus oopiumiga kauplemise poolest. Nüüdseks on kauplemine suuremas osas kontrolli alla saadud (paljuski tänu aasta eest surnud Tai kuniga ponnistustele), aga diilereid jagub muidugi praegugi, nii et turistidel soovitatakse seal regioonis usaldusväärse giidi saatel seigelda.

IMG_3478.JPG

IMG_3508.JPG

IMG_3495.jpg

Mis puutub Tai kuningasse, siis tema tuhastamis- ja matusetseremoonia lõppes alles eile. Rekordiliselt kaua valitsenud kuningas suri eelmisel aastal, aga matused toimusid alles nüüd. Tegu oli rahva poolt palavalt armastatud kuningaga, kes riigi majandust meeletult edendas. Tai kuninglikku perekonda peetakse maailma üheks rikkaimaks. Kuningliku pere kritiseerimine on rangelt keelatud ja võib lõppeda vangistusega. Kohalikes lehtedes kajastati alles hiljuti juhtumit mehest, kes FB-s kunigapere üle nalja oli heitnud ja nüüd kolmekümneks aastaks trellide taha saadeti.

Aga mis siis veel? Meie dzhunglitripist ma juba kirjutasin. Lisaks käisime kahel õhtul Chiang Rais kuulsal ööturul, kus ma oma aina nahhaalsemat kauplejanatuuri sain lihvida. Peab ütlema, et ametit õpid praktiseerides 🙂 Ma olen natuke teisi turiste ka jälginud, nende meetodeid piilunud ja üht koma teist õppinud. No näiteks seda imestunud ilmet, mis kaasneb hüüatusele, ‘Nii palju? Oi-oi-oi, aga seal eemal oli poole odavam …’ Ja siis tuleb justkui minekut teha. Tavaliselt kukub hind siis kena kolksatusega.

Ühe laheda hulluse tegime ka. Ostsime mäemehega ilusa suure Buddha. No kuidas muidu? Tegelikult ei öelda Buddha puhul, et ostsin vaid hoopis, et laenasin. Seda seletas meie giidionu. Buddha ei saa osta, teda saab ainult mõneks ajaks laenata 🙂

Ööturult kimasime tagasi hotelli tuk-tuk’is. Justnimelt kimasime. Minu arust sõidavad nad ikka ülemõistuse kiiresti. Laste meelest oli see muidugi megalahe, aga meie, täiskasvanud, oskame ohte rohkem hinnata ja näha.

IMG_3413

 

Hotell, kus me peatusime, oli täitsa kobe. Hotelle borneerides oli meie jaoks oluline basseini olemasolu ja sellest tingimusest ei taganeks ma ka järgmisel reisikorral. Nii mõnus on õhtul, peale palavat päeva, bassus liguneda ja imemaitsvat kohalikku Singha õlut rüübata.

Chiang Rai hotelli omanikeks on hollandlasest mees ja tema tai naine. Ainus b-moll oli see, et nad ei paista omavahel enam väga hästi läbi saavat. Peale kolme last ja pikka abielu on nad kuidagi nukraks, pidevalt omavahel tasakesi nääklevaks paariks mandunud. Seda oli kurb vaadata.

Hotellis tellisin endale ühe tai massazhi ka. Päris luksuslik on troopiliste lindude laulu saatel, kerges tuuleiilis end väänata lasta. Ma polnud elus enne tai massazhi proovinud, nii et ei osanud midagi oodata. Nüüd siis tean, et tai massazhis ronib tädi sulle enam vähem kukile ja väänab-käänab jäsemeid suurima heameelega. Ühel hetkel, kui mu põsk vastu patja lömakile oli surutud ja tädi küünarnukkidega selga mudis, tuli ikka naer peale küll!

Nii, olemegi taas Chiang Mai’s.

Uute ridadeni siis.

2 thoughts on “Taimaa, vol.3

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s