Imeline Taimaa

Tirtsud siristasid kõrvulukustavalt mõnusalt, kui me oma mäeperega basseini ääres toolidel pikutasime. Õhtune sahmakas oli bananaanipuulehed läikivaks pesnud ja õhu hingatavaks muutnud. Pime oli.

See oli meie viies päev Taimaal ja ma hakkasin lõpuks ometi maha rahunema. Ma olen puhkuse alguses särtsuv hüpikhiir. Pole mus rahu mõtiskleda ja kirjutada. Kõike uut on liiga palju. Nii palju vaadata, nuusutada ja maitsta.

Mu tujud kõiguvad õnnelikust üliõnnelikuni. Paar korda päevas hüppan nagu tilluke tirts jalalt jalale, raputan mäemeest ja kilkan, ‘Saad aru? Saad aru? Saad aru, et me OLEMEGI SIIN!’

Mu Aasia kipitus sai alguse paari aasta eest. Tõenäoliselt joogaga koos. Ta muudkui kasvas ja kasvas, kuni muutus väljakannatamatuks. Ostsime piletid Taisse märtsikuu alguses ja alates sellest hetkest olen ma elanud kerges õnne- ja erutusevärinas. See erutus ja õnn pole mind hüljanud. Iga minut, iga ainumas hetk siin maal on nagu suure unistuse täitumine.

Mulle räägiti, kui imeline, kui lahe, kui sõbralik see maa on. Kuulasin ja noogutasin ja jäin ikka natuke äraootavale seisukohale.

Kuni jõudsime ise kohale.

Me oleme nüüdseks viis päeva siin mõnulenud ja mul on ainult kiidusõnad keelel. Me sööme imemaitsavid roogasid, suhtleme ülisõbralike inimestega, naudime loodust millesarnast ma ainult filmides olen näinud, käime paikades, kus ma ennast kogu aeg näpistan, et uskuda – see pole uni.

Enamus inimesi manavad suure tõenäosusega silme ette sinise veega rannad ja võrkkiiged palmide vahel, kui öelda Taimaa. Aga mitte meie pere. Meie sihiks sai põja Taimaa oma templite ja hullumeelselt lopsaka loodusega. Esimesed neli päeva seiklesime Chiang Mai’s – turistide aina kasvav lemmik. Ja nüüd oleme teist päeva Chiang Rai’s, tublisti põhjapool, turistidest veidi tühjem ja seda audentsem ja põnevam.

Chiang Mai’s oli meie peatuskohaks tõeliselt luksuslik hotell basseini ja tailikult sõbraliku teenindusega. Esimesel hommikul meie mõnusast bungalow’st õue astudes, tervitasid mind troopiliste lindude äratuslaul, mingi kummalise sabaga loomake palmipuu otsas, sinine basseinivesi ja värske kohvilõhn terrassil. Seisin lummatult keset seda imet ja tundsin peaaegu piinlikust. Kas tõesti? Kas ma ikka tohin? Kas päriselt ka?

Edasi tulid templid (missugune sära!), öine turg koos kauplemisega. Ah jaa, ma ikka eriti ei naudi seda. Ma sain küll igal pool hinnad kenasti alla, aga kui nüüd päris aus olla, siis minu jaoks on see hindadega kemplemise kultuur jube stressirohke. Nii kui letini jõuad ja mõnda asjakest katsud, lendab kohalik müüja kui ronk peale ja läheb andmiseks. Ma olin selle kauplemiskeele muidugi kodus selgeks õppinud. ‘Mis hind?’ – ‘Oi-oi, kui kallis!’ – ‘Kas alla ei saa?’ – ‘No teeme veel allahindlust!’ Need laused, pluss hinnad tai keeles olid mul kodus selgeks õpitud. Nii et ma mängisin kaasa ja sain oma tai püksid, litritega laudlinad ja muu kraami korraliku allahindlusega. Aga pärast vähkresin terve öö unedes, kus tai numbrid ja kurjad müüjad mind kummitasid.

Chiang Mai on suur linn, meeletu liikluse ja vastiku õhusaastatusega, aga kõige selle kiuste on seal jube lahe olla. Inimesed on imeliselt rahulikud ja muud ei tee, kui naeratavad. Iga nurga peal võib osta värske kookospähkli ja õnneliku lurina saatel mahla rüübata. Iga tänavakohvik serveerib maailma maitsvaimat rooga ja poes saab lahedad püksid sümboolse raha eest!

Chiang Mai’s on üle 200 (!!!) templi. Meie käisime umbes viies. Ühes neist saime budistlikult mungalt tervele perele õnnistuse ja käepaelad. Viimaed on nüüdseks kergelt pruunikad päevast, mil me elevantidele muda-spa’d tegime.

Just, ühel päeval käisime nimelt ülilahedas elevantide sanatooriumis, suuri vante paitamas ja vannitamas.

Enamus teist on tõenäoliselt kuulnud, et Taimaal on elevantidele kangesti palju liiga tehtud. Küll on nende seljas tuhanded turistid ratsutanud, küll on vaesed elukad hommikust õhtuni tööd rabanud. Nüüd on võimalik elevante hellitada. Selleks tuleb valida ‘ethical elephant sancturay’ laadi paik, kus elavad umbes kuus kuni kümme vanti. Meie sõitsime Chiang Mai’st umbes kaks tundi eemale metsikusse loodusesse ning hellitasime neid suuri loomi riisipõldude ja dzhungli keskel. Selles paigas elavad Karen hõimu inimesed. See oli väga imeline seiklus. Paik ise on end alles hiljuti välisilmale avanud, nii et kogemus missugune! Tassisime elevantidele suhkrurooga ja banaane, müttasime nendega mudas ja ujusime jões. Vahepeal sõime järekordset maitsvat tai rooga. Mehed, kes seda paika haldasid, olid üle mõistuse lõbusad ja sõbralikud. Ainult üks laul ja lõkerdamine. Igatahes, kui keegi tahab midagi sellist proovida, siis küsige ainult, mina annan parima heameelga nende aadressi!

Okei, ma praegu rohkem ei jõua. Poole tunni pärast sõidame Chiang Rai ööturule toitu mekkima ja kauplema 🙂

Ma kirjutan varsti jälle!

 

Tempel Chiang Rai’s – aga see on tegelikult juba uus postitus

IMG_3400

 

Taksod Chiang Mai’s:

IMG_2963IMG_3099.JPG

IMG_2973IMG_2966.JPG

 

Esimene hotell, Chiang Mai:IMG_2793.JPG

 

Teine hotell: Chiang RaiIMG_3308.JPG

Joome kookosmahla …

IMG_2908

Riisipõldude vahel

IMG_3263.JPG

IMG_3230.JPG

 

Bussiga Chiang Rai’sseIMG_3294IMG_3300

Tahad maiuspala?! Mõista, mõista, mis see on …IMG_3290.JPG

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s