Rõõm, auuuuu, kus sa oled?

Viimane kord, kui ma jalad ristis, silmad kissis endaette mõmisedes pissipõletikus vaevlesin, oli üle kümne aasta tagasi. Siis enne Steni, meie viimase poja sündi. Ma uskusin siiralt, et viimane rasedus viis must põletiku. No umbes nii nagu osad räägivad, et rasedus muutis naha laiguliseks, või tegi juuksed hõredaks, või pani hammastele paugu. Mina olin veendunud, et Steni sünnist alates ei pea ma selle põrgupiina käes enam vaevlema.

Ja ega ta enam päris põrgu olnudki. Kui kunagi ammu sai lausa tunnist otse kiirabisse joostud ja seal kohapeal tammutud, siis nüüd oli lihtsalt vale tunne. Midagi on viltu, mõtlesin kaks päeva tagasi. Alaselg ja vasem neer tuikasid ning vetsus käies jäi värk kah kahtlaseks. Üritasin närivat kahtlust eemale kõssitada, lootsin, et mingi ime läbi mõjub mõttejõud. Aga mõjus ta just nii palju, et eile hommikul trügisin masendavalt üle-bookitud arsti kabinetti, tegin hästi kurvad silmad pähe ja nurusin assistendilt (siuke kole Kerberose koer seal kabineti ees valves!), et nad mind aitaksid.

Ja palun väga, põletik platsis nagu muiste.

Põletikul on muidugi erinevaid sissemarssimise põhjuseid, aga iseennast üha paremini tundes ja tajudes võin öelda, et seekord tegi keha ‘Tshurrrrrr, ei mängi enam’ pikalt vindunud emotsionaalse stressi tõttu. Ma olen selles sada protsenti veendunud! Tegelikult on see üldse esimene kord, kus mu ma nii tugevalt tajun, et keha võib tõepoolest ühel hetkel pidurid niiviisi peale tõmmata, et jääd maha haavu lakkuma. Kui ikka ise ei taipa tuure aeglasemaks võtta, siis teeb keha seda sinu eest.

Kuidagi rõõmutu on see aeg olnud. Just. Rõõmutu. Pole jõudnud teiseni. Kogu aeg ja energia on läinud erinevate emotsionaalsete kriisikolletega tegelemiseks. Kodus on raske olnud, sest kodustel on raske. Kel tööl, kel koolis. Igasugu imelikud mured tulevad kollitama ja meie emotsionaalset tarkust testima. Lisaks kodustele võnkumistele, valutan liiga sageli maailma valusid. Vaatan ja kuulan, mis mu ümber sünnib ning niuksun suurest ja sügavast kurbusest. Miks mul on tunne, et kurjust on korraga rohkem? Ei ole ju! Öelge, et ei ole.

Ühel heal hommikul ehmatasin mäemehe uue deklaratsiooniga üles, ‘Nii, võtke teadmiseks, et täna hommikust alates olen ma headuse saadik! Saite aru, The Ambassador of Kindness.’ Ja eks ma siin omaette nokitsen. Proovin nii kuis suudan vähem kritiseerida, hukka mõista, haavata, inetusi öelda. Eks oma õu tuleb kõigepealt puhtaks kraamida.

Ega see raskus jää. Ma tean. Nii palju optimist olen ma küll, et kui käpuli koperdan, siis mõtlen juba lootusrikkalt selle aja peale, kui uuesti püsti saab.

Aga nüüd me peame puhkama. Tõsiselt. Päriselt puhkama. Ja kui me ära oleme puhanud, siis ma jutustan, kui hea oli puhata!

Kallistused! Kõigile!

2 thoughts on “Rõõm, auuuuu, kus sa oled?

  1. Kiiret paranemist!
    See maailma kurjuse üle muretsemine ei aita seda paremaks muuta. Ise olen juba ammu loobunud ajalehtede järjepidevast lugemisest ja uudiste vaatamisest. Sest ma ei jõua kogu maailma hädadele kaasa tunda. Imelik mõelda, kuidas üks õppejõud kunagi ütles, et me peame kõigega alati kursis olema. Oli kindlasti minu praegusest east vanem. Ja mina ütlen nüüd, et ei pea! Sest oma elu tahab elamist. Ning maailma uudised, millest hea teada, jõuavad ühte või teistpidi tahes-tahtmata minuni. Eriti tänapäeval.

    Liked by 1 person

  2. Kusagil on peidus üks võti. Õige pisike võtmeke sealjuures. Kui selle leiad, siis mõistad ka, kuhu su rõõm kadunud on. Sest see, et on mingid mured tööl või lastega või naabriga või autoga ei saa veel peita su rõõmu täiesti. Neid siin-seal ringi kepsutavaid murekübemeid on alati. Kõigil. Aga need ei võta veel rõõmu ära.
    Küllap sa veel mäletad, kus oli see minu võtmeke 😉 Tolle hetkeni oleksin raiunud vastu, et selles küll ei saa asi olla. Aga sai ja oligi. Nüüd on ka muresid, aga see on tühi-tähi. On jõudu mängeldes kõigega toime tulla.
    Sinu võti on ka kuskil. Kui on aeg, siis see tuleb sinuni.
    Kallipaid ja puhka!

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s