Keda nüpeldad sina?

Heidan mäemehe suure pusa üll, haaran arvuti kaenla alla ja kaon köögist nagu vilunud vargapoiss. Enne kui uks kinni langeb, jõuavad mu viimased sõnad veel tuppa lipsata, ‘Olen kõrval, kirjutan.’

Kõrval tähendab mu joogapesa. Siin on pärastlõunal nii imeline valgus ja nii paitav vaikus. Istun heleda saali ühe seina ääres, kuhi joogamatte pepu all ja puhkan. Pole nimelt paremat viisi puhkamiseks, kui vaikuses klahve klõbistada.

Kirjutamine aitab lisaks lõdvestumisele ka selgust tuua. Ja eelmisel nädala juhtus minuga just selline lugu, kus kirjutamine, see täiesti tavaline kaustikusse kribamine tõi vabastava selguse.

Lugu ise on umbes selline.

Saatsin ühele minust palju vanemale ja targemale inimesele kirja, milles oli natuke torkiv küsimus. Ei mingit rünnakut. Ei mingit etteheidet. Lihtsalt üks küsimus, mis natuke nagu risti-põiki tee peale ette jäi.

Olgu siinkohal öeldud, et ma ise olin selle küsimuse üle kangesti uhke. Mul oli tugev tunne, et sellise küsimuse peale tulemine näitas minu pühendumist, minu siirast soovi aru saada ja edasi areneda.

Vastus tuli päev hiljem.

Ja jättis mu õhku ahmima.

Vastus oli pikk ja edasikaebamist mitte salliv.

Vastus oli umbes selline, et kuidas üldse selline küsimus! Et mida ometigi!

Istusin arvuti ees ja tundsin, kuidas kurgus kitsaks ja kõhus õõnsaks kiskus. Minu piinlikkustunde ettekuulutajad. Tundsin end äpardunud kooliplikana direktori kabinetis, kes tutistada sai ja kange noomituse pealekauba.

Peast tormasid läbi sähvatused, ‘kui rumal minust!’ ‘kui totu ma ikka olen!’ ‘ma ka ei õpi kunagi!’ ‘jälle said vastu näppe!’ ühesõnaga totaalne iseenda maasse materdamine ja vitsaga taguotsale ka.

Istusin niiviisi häbipilves kena kümme minutit.

Sarnastes situatsioonides on mu ainsaks vasturelvaks, või pigem päästerõngaks kirjutamine. Ma pean oma sisimas mäsleva orkaani paberile või ekraanile saama.

Hakkasin siis andma. Kirjutasin ruttu ja lohakalt, kirjutasin kogu pealmise sopa ja risu enda seest paberile, kui korraga hakkas esmareaktsiooni tagant midagi hoopis muud terendama.

Kõike enda alla matva häbitunde taga ootas mind midagi palju suuremat ja ilusamat. Selle asemel et isennast edasi nüpeldada, kerkisid pinnale hoopis teistsugused küsimused. Kas mulle saadetud meilis oli vastus minu esitatud küsimusele? Ei olnud ju! Miks see inimene minu ‘süütule’ küsimusele nii pika ja tuld-andva vastuse läkitas? Kas seal taga on hoopis selle inimese isiklik sasipundar? Kas mu küsimus oli rumal ja lubamatu? Kindlasti mitte!

Olin end iseenda piitsutamisest vabaks kirjutanud ja natuke kõrgemale mätta otsa roninud, kust vaade oli hoopis uuem ja laiem. Seal kõrgemal künka peal nägin ei midagi muud, kui et liiga sageli hakkan kõigepealt iseennast materdama, esimesena otsin süüd ikka enda seest ja alles siis (kui hästi läheb) suudan sogast kõrgemale kiigata. See muster kordub pidevalt, justkui oleks mu elu käpik, mida koon. Kõigepealt otsin kivi enda kapsaaiast, songin maa pahupidi nagu näljast hulluv metssiga ja alles siis söendan kõrvalhoovi asukad kahtluse alla seada.

Ma usun, et see on üks enesepiitsutajate välinäitajatest. (Te võite otse loomulikult vastu väidelda!) Püüeldes kõike võimalikult hästi teha, on kerge vundamenti pragusid lüüa.

Brené Browni raamatud moodustavad minu voodi kõrval juba päris kena kuhila. Brené kirjutab eneseusust, piisav-olemisest, häbitundest jne. Enamus tema raamatuist olen mitu korda läbi lugenud ja korralikult alla kriipsutanud. Üks vahva nõuanne Brené’lt minusugusele ‘try-hard, NO, harder!!!!’ tegelasele on ‘permission slip’ ehk ‘luban – sedelike.’

See on nii, et hommikul kirjutad endale nagu lapsevanem lapsele päevaks kaasa sedeli, kus seisab …

‘Käesolevaga luban Sul täna …’

Mina kirjutasin peale oma ‘küsimuse’ õppetundi järgmisel hommikul enne tööleminekut sedeli:

‘Käesolevaga luban Sul, armas totulotu mäemamma, terve päev asju lahedalt võtta ja jumala eest, TAKE IT EASY, kullake!’

2 thoughts on “Keda nüpeldad sina?

  1. Ju vist on enesepiitsutajate jaoks kõige raskem ise endale seda luba anda, me ootame, et keegi teine, kellel selleks justkui meist endast rohkem volitusi on, ütleks, et sa oled piisavalt teinud, sa oled piisav, võid küll kergemalt võtta. Rohkem kui pool teed ongi käidud sellega, kui mõistame, et võime (või suisa peame) ise endale selle loa andma.
    Enda nüpeldamine, oo, kui tuttav. Esimese asjana hakata süüd endast otsima, kui mitte muus, siis vähemalt sel moel, et “küll ma ikka olin loll, et…”. Kui vaatan tagasi oma kibedatele kogemustele, siis üks osa minust tahaks ennast jalaga taguda – selle eest, et lasin endaga nii käituda ja arvasin sealjuures, et ise olin loll. Aga teine pool tahaks tollasele endale pai teha ja tänada selle õppetunni eest, mis oli küll uskumatult valus, aga tänu millele ma nüüd oskan ennast pisutki lahkemalt kohelda.

    Liked by 1 person

  2. leidsin just märkmiku vahelt mantra:

    Mingu mul kõik hästi
    olgu ma õnnelik
    olgu ma vaba kannatustest
    tehku ma edusamme

    aga alles eelmisel nädalal jõudis mulle kohale, et pean olema alandlikum. kogu maailm ei toimi nii nagu ma tahan, mina pole kõiges süüdi, mina ei vastuta kõige eest. kui ma arvan, et kõik sõltub minust, siis olen endast ikka väga heal arvamusel. minust sõltub vaid minu enesetunne. ja läbi minu enesetunde ka mulle kallite ja lähedaste enesetunne. tööd on vaja veel kohutavalt palju endaga teha. ma ei tea, kas ja millal selle õppetunni selgeks saan aga vähemalt on uus suunis.

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s