Elu jooga

Kuulasin nädal tagasi veebiseminari, kus Merit Raju taaskord nii ilusasti inspiratsiooni kiirgas. Vaevalt, et ma ainuke olin, kes Meritit kuulates pea haigeks noogutas ja pidevalt õhkas, ‘No täpselt minu mõte, no täpselt minu sõnad!’ Sedasi nende tasapisi elutarkadeks kasvavate inimestega juba on, et nende mõtteis leiavad äratundmist paljud. Üks koht intervjuus tabas mind aga eriti tugevalt otse südamesse. Kui Meritilt küsiti, kui regulaarselt ta ise joogaga tegeleb, vastas naine, ‘Praegu ma tegelen eriti intensiivselt elu joogaga.’

Elu jooga. Sellesse armuda pole keeruline.

Aga mis ta siis ikkagi on?

Joogasaalis on kerge lõdvestuda, hingamist jälgida, laiali pillutatud iseennast kokku korjata ja tuumikule lähemale liikuda. Joogasaalis mediteerides on kerge ilma kurjustamata erikarva mõtteid aktsepteerida. Joogasaalis on kerge isennast rahule, kainele mõistusele, avatusele ja respektile häälestada. Aga joogatund saab mingi hetk läbi, matt rullitakse nurka seisma ja argielu pahvatab nagu iil vastu, kui soojast saalist tänavale astud. Elu jooga on see, mis sel hetkel alguse saab.

Elu jooga on pingutus väljaspool joogasaali sama targasti ja tasakaalukalt toimida kui matil lesides. Mina olen elu jooga õpisell. Ma ei ole vist ealeski millestki nii suures vaimustuses olnud. Ja olgem ausad, ma vaimustun enam-vähem kogu aeg. Minu jaoks on elu jooga õppimine kõige olulisem aine üldse ja kui mul vahetevahel elu saadetud ülesanne eriti hästi välja kukub, siis ma lausa õhetan õnnest.

Siit teile üks seik viimasest nädalast. See on see kordaläinud harjutus, eks. Ma kõiki oma kritseldusi ja nässuläinud üritusi siin ei demonstreeri. Ja neid on ohtrasti!

Sten kukub kehalise kasvatuse tunnis prauhti vastu põrandat. Muidu poleks vast midagi, aga ranne jääb kukkumist pidurdama ning teeb kogu ülejäänud õhtu ja öö põrguvalu. Hommikul on selge, et arstivisiidist me ei pääse. Kuna tegu on minu tavaliselt mõnusa vaba hommikuga, mil ma kas loen või kirjutan või joogatan, siis hakkab tusapilv mu pää kohal tasapisi tumedaks värvuma. Sõidame Sioni kiirabisse, mis on kurikuulus oma eriliselt aeglase tegutsemise poolest. Teel haiglasse tunnen, kuidas minus kasvab trots. Kujutan juba ette neid imeaeglaseid õdesid, kes meid terve hommiku ootesaalis hoiavad, vaimusilmas näen seda ühtainsamat arsti, kes kogu hädaliste kambal silma peal peab hoidma. Ühesõnaga, mu kujutelmad ja hirmud on mu läbi ja lõhki enda mängukanniks muutnud.

Kiirabisse jõudes selgub, et personalil on mingi kiirkoolitus, kust enne poolt tundi ei naasta. Palun väga, õli on tules ja seesmiselt sisisev mäemamma kössitab ootesaali toolil ning põrnitseb enda ette. Sten haigutab igavusest lõualuud paigast ja mangub telefoni. Minus on meeletu mässumeel ja pahameel ja rahutus, mis tahavad sisikonna seest süüa.

Ja siis mulle meenub, elu jooga.

Kas ma saan hetkeolukorda muuta? Ei saa.

Kas minu mäss aitab Steni kiiremini röntgeniaparaati? Ei aita.

Kas õed ja arstid kiusavad meid? Ei kiusa.

Kas minu sisin ja susin ja turtsumine teevad mulle endale head? Ei tee.

Mida ma siis teha saan?

No näiteks leppida sellega, et tänane hommik on nagu ta on. Ma võin ajalehte lugeda, kohvi juua, Stenile tolle tüütu telefoni anda ja nautida võimalust lihtsalt olla. Ma võin olukorda aktsepteerida ja niiviisi tonnide viisi energiat säästa. On nagu on.

Viis minutit peale teadliku elu joogatamist saabub vahva medõde, kes meid kabinetti juhatab. Natuke veel ja röntgenis käidud, natuke veel ja arstilt hea uudis, et midagi katki ei ole. Natuke veel ja juba me jalutamegi läbi sügist täis pargi auto poole korjates taskud kastaneist punni.

2 thoughts on “Elu jooga

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s