Muremürgid

Proloog: Kirjutasin loo suure tuhinaga valmis, aga hakkasin siis kõhklema. Jälle tumedad toonid. Jälle kuidagi lööbakile vajunud maailm. Alles rääkisin kokku kukkumisest ja nüüd jahun taas muredest. Mis toimub, mäemamma?! Aga võib-olla need kriipivad peatükid lihtsalt kutsuvad rohkem kirjutama. ärge siis heituge. Lõpp on ikkagi hea …

Mured. Mured on elu pärisosa, ütles mu kadunud memm ja sõtkus läbi elumuda edasi. Tema juba teadis, millest rääkis. Tema elu tõelistest raskustest sain ma aimu alles siis, kui ta lahkunud oli. Siis, kui teda enam nende koormate all polnud. Mäletan, et päeval, mil mu silmad avanesid, hakkasin kurbusest nutma. Oleks ma ometi teadnud, oleksin teda soojemalt ja sügavamalt kallistanud. Oleksin talle iga ainumaski kord öelnud, kui väga ma teda armastan, kuidas temast hoolin. Aga ta ei kurtnud. Oli alati õnnelik, kui talle külla läksime. Vaatas mind ja õde nii suure õrnuse ja armastusega. Lisaks see soe roosa pleed. Miski ei reetnud, et seal taga laiutas kummituslik kurbus, eluraskustest sogane ja kibe.

Mul on muredega nagu klotsidega. Iga uus vaev on kuubik torni otsa, korrus korruse haaval. Kuni ühel hetkel tuleb see viimane klots, mis torni pikali lükkab.

Täna ma jõudsin murdepunktini. Või oli see eile? Pigem siis nii, et eile lõi torn kõikuma ja täna pudenes koost. Mõnel hetkel elus lihtsalt on nii, et korraga tuleb hästi palju klotse juurde ja vundament ei pea vastu.

Enamus muresid on ikka perega seotud. Lapsed tassivad oma korvitäied koju ja kallavad põrandale ja siis tuleb mäemees ja tühjendab oma taskud prahist ja lõpuks piisabki telefonikõnest automehhaanikult, kellelt kuulen, et oodatud tuhande frangi asemel läheb parandus ikka kolm tuhat franki maksma, et mul okserefleks tekiks.

Sel aastal on meie peres neid mureklotse kuidagi ohtralt saanud. No ja mida suurem pere, seda suurem shanss, et keegi ühe haisva kärsa koju tassiks. Ning kuna mina olen natuke see tuletorn kõigi keskel, kes vilgub ja enda manu meelitab, siis jõuavadki kõik vaevad lõpuks ikka minu murule.

Mida siis teha? Kuidas nende muredega kaval olla? Kuidas isennast kaitsta?

Kõigepealt on ikka see pea liiva alla, paneks plehku refleks. Minu puhul väljendub see tohtu igatsusega kuhugi ära kaduda, näiteks paksu metsa keskele onni. No nii, et võtaksin kaasa kuhja raamatuid, virna paberit, terava pliiatsi, soojad sussid, peotäie teepakke ja konserve. Ma redutaks seal onnis kena nädala või kaks.

Hetkel see variant kõne alla ei tule. Hetkel, siis. Ehk et minu bucket list’is on ta muidugi rasvaselt alla joonitud, see ihuüksi onnis olemine. Selle teen kunagi kindlasti teoks.

Võib-olla juba päris varsti …

Aga siis ikkagi need mured, mis nagu sääsed suveööl pea kohal pinisevad.

Kahjuks mul selline lollikindel retsept, mis mistahes vaevuse korral abistaks, puudub. Iga uus olukord nõuab uut segu. Ja kuna ma juba ammu ühtegi listi kuhugi kirjutanud pole, siis voilà, siit teile muremürkide list:

  1. Kuna ma olen paras self-growth junkie, siis aitavad mind paljud raamatud ja artiklid või üks hea TED lugu. Viimane kord, kui ma murekoorma all ohtlikult küüru tõmbusin, sattusin selle naise lugu kuulama ja see oli siuke süst säärde, mis aitas selja sirgu lüüa. Regulaarselt loen seda blogi siin. Davidil on nüüd üks verivärske virtuaalpesa veel, kus ta ‘mindfulness’ asju askeldab. Davidi postituste kaudu jõuan sageli veel uute ja uute allikateni, kust tarkust ja rahu otsida. Üks huvitav lugu siia ka – iga kord, kui süngemat karva pilved taevasse triivivad, satub mu teele mõni raamat või lugu, mis just sel hetkel aitab. Enam ma ei imestagi. Olen hakanud hoopis ootama, et …well, well, well, kelle otsa ma siis seekord komistan?
  2. Metsa, metsa, mäe otsa. Looduses olemine aitab alati.
  3. Jooga ja meditatsioon. Kuigi olgem ausad, kui mul ikka väga nutune olemine on, siis on isegi joogamati lahtirullimine ülejõukäiv.
  4. Ehk siis – mõnikord ongi parim rohi natuke kurb olemine ja mure koorma all kössitamine. Kui ikka kibe laks kuskilt kaela sajab, siis käivad igatsorti happy-clappy teraapiad jube närvidele ja parim reaktsioon on mitte reageerida ja natuke aega niuksuda. Jah, mõnikord on vaja maas lamada ja paremat aega enda püstiajamiseks oodata. (siia juurde käivad igasugu atribuudid nagu ülikreemine kook, hästi magus jäätis, üks klaas liiast veini jne)
  5. Gratitude list. Just! Hetkel, mil iseenda sees on pimedus kangesti suureks kasvanud, ongi vaja tänulikkusega tegeleda. Proovige. See on täitsa müstiline, kuidas peale teist lauset ilmub huultele õrn naeratus ja silmadesse üks tilluke helk.
  6. Usk ja lootus. Usk, et kõik laabub. Usk, et kuidagi ikka saab. Usk, et lõpuks hakkab ülesmäge minema. Peaaegu kõik mu meditatsioonid lõpevad mantraga ‘ I trust.’
  7. Ole sõel. Enamus asju meie ümber ei allu meie kontrollile. Tegelikult, ja see võib päris kõhedusttekitav kõlada, on väga vähe asju, mida me kontrollida saame. No näiteks saame me enda emotsioone kontrollida. Aga seda, kuidas teised käituvad või seda, mida elu meie teele heidab, või seda, missuguseid muresid keegi koju toob, seda me kontrollida ei saa. Mu armas kolleeg ja sõbranna, viie lapse ema, kooli psühholoog, saksa keele ja ajaloo õpetaja ütles mulle nii, ‘Ole sõel. Kuula, aga lase läbi. Ära kogu kurbusi enda sisse käärima. Lase neil edasi liikuda!’ Esimene kord, kui ta mulle seda ütles, ei saanud ma üldsse aru, mis imemoodi see sõel ollakse, kuidas sõelaks saadakse. Aga nüüd ma usun seda natuke juba oskavat. Ja mida aeg edasi, mida suuremaks kasvavad lapsed, mida karmimaks muutub mäemehe töö, mida hullupöörasemalt tiirleb maailm, seda enam ma mõistan, kui oluline oskus on olla sõel!
  1. Kirjutamine. Nagu praegu. Kirjutamine mõjub mulle samamoodi kui jooga. Kirjutades korjan oma laialipillutatud mina kokku, tulen iseendale hästi lähedale, keeran muu maailma müra vaikseks ja kükitan iseenda sees soojas vaikuses. Kirjutades jäävad mured valli taha kraavi.

 

Kui teil on mõni eriline muremürk tagataskus, siis võite lahkesti jagada!

Aga seniks, tulgu meil kõigil imeliselt kuldne sügis ja elagu sõelad, kreemikoogid ning metsaonnid!

6 thoughts on “Muremürgid

  1. Mind on paar korda hädast välja aidanud mingi suvalise blogi (esmapilgul suvaline) soovitus, mida ühel suvalisel päeval mulle FB ette söötis. Nimelt soovitas seal keegi igapäevaselt korrata endale mantrat “Only love today” (vaatasin et isegi sama nimega raamat on olemas, järelikult mingi suurem teadus :D)
    Ja kusjuures teatud ärritushetkedel on sellest kasu olnud! Täna ma ainult armastan ja kõik!

    Liked by 1 person

  2. Sõbrad. Saame kokku, räägime kõik oma jamad minu köögi keskpõrandale kokku, pühime pliidi alla ja läheme igaüks oma koju natuke kergema südamega. Nagu saunas oleks käinud.

    Liked by 1 person

  3. Küll Sa kirjutad hästi! Aitäh kulla Sirja!
    Minu jaoks on mure oluline tegelane, kes toob sõnumeid minu eilsetelt valikutelt (mõtted, tunded, teod) ja aitab seeläbi teadlikumalt suunata homseid. Kui ta väga nahutab, siis annangi selgelt teada, et olgu-olgu, ma olen nüüd pihta saanud ja palun elul end edasi kanda, valides mure tooraine asemel rõõmu ja armastuse ja valguse ja kerguse. Ja muregi saab seeläbi kergemalt hingata, sest ega talgi kerge ole…käia niimoodi ühe juurest teise juurde mürgipastille neelamas, samas kui ta pikisilmi ootab hoopis vabadusse laskmist 🙂

    Liked by 1 person

  4. Mul on jälle see va semantika risti tee peal ees=) Sedakorda sõna “mure”. Et mida sina selle all silmas pead oma (nagu ikka, naudinguga loetavas) postituses. Mure kui südamevalu lähedase või iseenda terviserikke pärast näiteks, või mure kui üldine rahulolematus elu-ja olukorraga?
    Sinu loetletud rohud aitavad muidugi mõlema puhul, üldjuhul.

    Minu jaoks toimivad lisaks noile sinu nimetet ravimitele veel ka koristamine või mingi täiesti uue projekti alustamine või planeerimine. Teisisõnu – ettepoole, konkreetsest mureolukorrast nö. üle vaatamine.

    ….ja tänud Raptitude-blogi viite eest!

    Liked by 1 person

    1. Rahulolematus – hmmm, selle sõna peale ma ise poleks tulnudki. Ei, see pole midagi protestimaigulist. Mure on vaev, äng, natuke hirm. Mure on pind, mis kangesti haiget teeb, mis hingamisteel risti blokiks ees on.
      Muideks, see koristamise nipp on hea! Ja uute projektide peale olen ma hiiiirmus maias. Mul muud polegi, kui kogu aeg mingid uued projetkid 🙂 Minu õnn ja hukatus!

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

w

Connecting to %s