Sügis

Iil tuhises kahe maja vahelisest koridorist hoovi ja peksis puud kummargile. Pauhhhhh! Ja kased kooldusid. Pauhhhhh! Ja kuused mühatasid valjemalt. Pauhhhh! Ja viimased kollased pirnid potsatasid kõrgelt ladvast paksu rohu sisse üksilduses mädanema. Istusin köögis soojas sallis ja vaatasin vaimustusega õues keerutavaid iile. Taevas oli hommikust alates tasapisi hallimaks tõmbunud ning maale lähemale nihkunud. Üle oru, vastaskalda mäemürakad olid nüüdseks tumehalli vihmakaissu kadunud ja kiht-kihi haaval kadusid aina uued külad tormi embusesse.

Toas kiskus hämaraks.

Aga minu sees läks aina valgemaks ja helgemaks.

Nii et ta ikka tuleb. Sügis.

Paar päeva varem olin temaga korraks kokku saanud ja kirjutanud need read …

Mul on just nii palju aega, et auto kaugemale parkida ja tiigi kallast pidi Saskiale vastu jalutada. Suviti on see karjääri-äärne rahvast täis. Päike nüpeldab halastamatult kuumusepiitsaga, aga enamustele suvitajatele näib see meelejärgi olevat. Nad lesivad tunde ilma ühegi kaitseta kiirte meelevallas ja lasevad end kõhult-seljale keerates säristada. ‘Päikesekreemi ei tohi panna, siis ei saa pruuniks,’ väitsime omal ajal plikadega Pärnu naisterannas praadides ja piinlesime öö läbi, kui õhuke lina punaseks kõrvetatud õlanukke riivas.

Jalutan veekogu poole. Kaldale päris lähedal triivib ükskik kollane leht. Mõni on ikka kangesti kärsitu, muigan endamisi. Huvitav, kui kaua ta ennast tiris ja sakutas, et oksa küljest lahti saada? Ja kas teised püüdsid tagasi ka hoida, manitsesid kannatlikkusele, ütlesid, et oota veel, meie aeg pole ju käes!

Aga noh, paar nädalat veel ja terve vee pind saab kuldseid täppe täis. Lõpuks järgnevad kõik teised esimesele uljale üritajale ja puu jääb paljalt häbenema. Kui veab, saab korraks valge rüü üll, aga see on iga aastaga aina karmim loterii-allegrii.

Kõnnin üle lahmaka muruplatsi tennisehallide suunas ja korraga lööb ninna see päris ehe sügise lõhn. Ta tuleb igalt poolt. Mullast tõuseb ta ja hiiglasliku paju tuhandest oksast ja õrn, peaaegu olematu tuul puistab teist pargi igasse nurka.

Oleks ma natuke hullem, laseks kõrist ühe hästi õnneliku huuuuuuuuike taeva suunas. Teeks ‘jooooooodeldiiiiiiiiiii’ sügisele tervituseks.

Aga ma ei tee. Ohhhh mind kammitsetud inimlooma!

Astun hoopis asise ema sammuga tütrele vastu, haaran ta kaissu ja sositan, ‘Nuusuta, kullake! Nuusuta sügist!’

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s