Kaitsevall kukub kolinal

Kukkusin keset päeva diivanile ja vajusin põhjatusse unne. Langesin nagu Alice aina sügavamale ja sügavamale auku. See oli tohutult mõnus tunne. See, kui otsustad lahti ja minna lasta. Muudkui vajud ja vajud ning kõik raskus libiseb õlult.

Kümme minutit hiljem käisid silmad klõpsti lahti. Vaatasin vastaseina riiulit. Ühes otsas olid kollakas-oranzhid raamatud. Mingil hetkel proovisin teoseid moodsalt värvi järgi ritta seada, aga kas jäi raamatuid väheks või nappis värve, kuldsetest toonidest ma kaugemale ei jõudnudki.

Jään Kätlini Islandi raamatu selga passima. Tal tuleb kohe tütrega kahasse kirjutatud raamat välja. Must käib torkiv nõksatus läbi. Kuidas ma tahaks niiviisi kirjutada osata. Aga ma olen kirjaniku tarvis liiga tavaline, liiga korralik, liiga argine inimene, mõtlen kohe takkajärgi. Mus puudub hullus. Ja julgus. Kas liiga argi-kohusetundlikud inimesed saavad end jäägitult kirjaridadele pühendada?

Ajan end diivanil istukile. See oli raske nädalavahetus. Üks neist laastavatest tormidest, mil kogu mu ‘mina’ kildudeks lendas, nii et õhk sai hall.

Süütenöörist märkus, mille üks inimene mu poole nagu ussitanud ubina heitis, kasvas minuni jõudes orkaaniks. Nüüd, peale paari usalduslikku jutuajamist hiljem, näen ma selle suvalise kommentaari täielikku süütust. Aga kel meist poleks neid valle, mis väiksemagi iili korral kõikuma löövad. Usun, meil kõigil on üks haavatud kand, kust mürk tee sisikonda leiab.

Mu kaitsemüür kukkus kohutava kolinaga. Mitte midagi ei jäänud püsti. Ei jäänud õpetajat, joogatajat, ema, kaasat, kirjutajat. Too tühjus tahtis sisikonna seest sikutada. Nii kõletu ja kole oli see lagendik.

Kükitasin. Ja ootasin.

Ootasin usku tagasi enda juurde. Usku, et ma ikkagi olen väärt, et ma suudan, saan hakkama.

Ja siis ta hakkas tulema. Nagu veri, mis kinnikiilunud veresoonde tasakesi tagasi voolab. Nagu hääl, mis kasvab ja kasvab, kuni uuesti kannab. Nagu hingamine, mis on kitsas ja arg, aga siis paisub suureks ja laiaks ülekere joovastuseks.

Korjasin viimased killud kokku, heitsin prügihunnikusse ja palusin iseendal hellem ja lahkem olla.

Ja nagu sageli sellistel juhtudel kuulasin Elizabeth Gilbertit.

Seda siin.

Palju paisid kõigile!