Kaitsevall kukub kolinal

Kukkusin keset päeva diivanile ja vajusin põhjatusse unne. Langesin nagu Alice aina sügavamale ja sügavamale auku. See oli tohutult mõnus tunne. See, kui otsustad lahti ja minna lasta. Muudkui vajud ja vajud ning kõik raskus libiseb õlult.

Kümme minutit hiljem käisid silmad klõpsti lahti. Vaatasin vastaseina riiulit. Ühes otsas olid kollakas-oranzhid raamatud. Mingil hetkel proovisin teoseid moodsalt värvi järgi ritta seada, aga kas jäi raamatuid väheks või nappis värve, kuldsetest toonidest ma kaugemale ei jõudnudki.

Jään Kätlini Islandi raamatu selga passima. Tal tuleb kohe tütrega kahasse kirjutatud raamat välja. Must käib torkiv nõksatus läbi. Kuidas ma tahaks niiviisi kirjutada osata. Aga ma olen kirjaniku tarvis liiga tavaline, liiga korralik, liiga argine inimene, mõtlen kohe takkajärgi. Mus puudub hullus. Ja julgus. Kas liiga argi-kohusetundlikud inimesed saavad end jäägitult kirjaridadele pühendada?

Ajan end diivanil istukile. See oli raske nädalavahetus. Üks neist laastavatest tormidest, mil kogu mu ‘mina’ kildudeks lendas, nii et õhk sai hall.

Süütenöörist märkus, mille üks inimene mu poole nagu ussitanud ubina heitis, kasvas minuni jõudes orkaaniks. Nüüd, peale paari usalduslikku jutuajamist hiljem, näen ma selle suvalise kommentaari täielikku süütust. Aga kel meist poleks neid valle, mis väiksemagi iili korral kõikuma löövad. Usun, meil kõigil on üks haavatud kand, kust mürk tee sisikonda leiab.

Mu kaitsemüür kukkus kohutava kolinaga. Mitte midagi ei jäänud püsti. Ei jäänud õpetajat, joogatajat, ema, kaasat, kirjutajat. Too tühjus tahtis sisikonna seest sikutada. Nii kõletu ja kole oli see lagendik.

Kükitasin. Ja ootasin.

Ootasin usku tagasi enda juurde. Usku, et ma ikkagi olen väärt, et ma suudan, saan hakkama.

Ja siis ta hakkas tulema. Nagu veri, mis kinnikiilunud veresoonde tasakesi tagasi voolab. Nagu hääl, mis kasvab ja kasvab, kuni uuesti kannab. Nagu hingamine, mis on kitsas ja arg, aga siis paisub suureks ja laiaks ülekere joovastuseks.

Korjasin viimased killud kokku, heitsin prügihunnikusse ja palusin iseendal hellem ja lahkem olla.

Ja nagu sageli sellistel juhtudel kuulasin Elizabeth Gilbertit.

Seda siin.

Palju paisid kõigile!

3 thoughts on “Kaitsevall kukub kolinal

  1. Pai Sulle ka!
    Mina usun küll, et argi-kohusetundlikkus pole mingi takistus kirjutamisele. See ei sõltu tavalisusest, korralikkusest, argisusest, vaid võimest märgata. Märgata hetki, tajuda varjundeid, panna sõnu tähendama tundeid. Sa ju oskad seda!

    Liked by 1 person

    1. See, mida öeldi, mida mõeldi, mis minuni jõudis ja kuidas mina asjast aru sain – welcome to the thrilling art of communication 🙂 ütleme siis nii, et teema oli selline õrn minu jaoks. Ehk kellel meil neid tuikavaid valupunkte poleks. Minul on need hellad kohad köik ‘tubliduse’ ja hakkama saamisega seotud.

      PS – MrsB, ma nägin eile poes täpselt SINU nägu naist. Jäin soolasambana jöllitama, et näed Sina!

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s