Kummalise algusega lugu

Ma olen ühel korral niimoodi matustel käinud, et kadunukest ei tundud. Jumalateenistusel polnud hullu, aga vot peielauas hakkas tibake ebamugav. Tundsin end nagu mingi kontvõõras muidusööja. Mäletan, et esimesena sai suppi. Kas mitte Eestis samamoodi pole. Peielauas on kõigepealt puljon pirukaga. See selleks. Sõin suppi, jõin parimat kohalikku punast veini ja tegin tutvust suure suguvõsaga, kes kohe peatselt minu omaks pidi saama. Suures tutvumis- ja musitamismaanias läks vist lausa meelest, et tegelikult polnud me kokku tulnud söpruse loomiseks vaid üha vana proua ärasaatmiseks. Just. Seda mäletan ka, et minu arust oli olemine kuidagi rõõmus ja kerge. Võib-olla veinist. Aga mine tea. Ses mõttes, et ma ju ei tundund seda vanurit. Võib-olla oli inimestel põhjust kergendust tunda.

Seisin pärastlõunal kõrvalküla rongijaamas ja kogu lugu tuli korraga meelde. Too restoran oli seal jaama taga ja ärasaatmine ise juhtus umbes kaheksateist aastat tagasi.

Olin äsja Shveitsi saabunud, kahekümnekolmene blond, Humanitaarinstituudi anglistika üliõpilane. Ma enam ei mäleta, mida ma tegelikult tundsin ja arvasin. Millised mu hirmud olid ja kui suured ootused. Kõik on kuhugi mineviku paksu teki alla kadunud. On mingid suvalised sähvatused, hetked siit ja sealt, mõned näod ja harvad tugevad tunded. Aga suure pildi on aeg nagu just valminud mandala laiali pühkinud. Ainult terad siin ja seal.

Seisin perronil, rüüpasin termosest kohvi, kissitasin läbi pärastlõunase päikese vastasoru mäemürakaid ja ootasin. Ootasin oma teist last, Andersit, kes eile kolemeteistkümne aastaseks sai.

Anders tuli kange valuga. Jäi teel siia ilma üldse kinni ja arstionu pidi teda kiiresti keerama, et poiss ikka ise kohale jõuaks. Me ei tea siiamaani, miks ta esimesed kuus kuud nii palju nuttis. Üks mu hea ja elutark sõbranna pakkus, et igavusest.

‘Minu arust ta lihtsalt ei viitsi vegeteerida. See poiss tahab ratta selga, tahab õue mängima. Tal on siin titetekil masendavalt igav.’

Ju oligi, sest kohe, kui Anders roomama ja tänu sellele maailma avastama hakaks, jäi nutt ja hala. Aga need esimesed kuud ‘lihtsalt olesklemist’ jätsid oma jälje. Nii, kui maailm avanema hakkas, tulid küsimused ja mõtisklused ja tohutu janu aru saada, maailmale lähemale jõuda. Miks? Kuidas? Kes?

See mõtiskluste valu on teda kõik need aastad jälitanud. Anders on see poiss, kes läheb oma tuppa, et mõelda. Tema ongi see, kes ühel hetkel seltskonnale selja keerab, et rahus toimunut seedida.

Ootasin rongi. Peaasi, et neil lahe oli! Peaasi, et tal ilusaid lugusid on jutustada. Et nad matkata said ja sporti teha. Jah, peaasi, et ta seal laagris õnnelik oli!

Rongist voolas perroonile musttuhat päikesest punapõskset last. Hõiked, naer, kilked, viimased tögamised enne kui ema või isa kohale jõudis ja võsukese autosse kamandas. Kolm päeva spordilaagrit sai läbi.

‘Aga Anders?’

Leia siit summast see oma, kui ümberringi käib selline sagimine.

Aga sealt ta tuli, kohvrit tirides ja nägu grimassis. ‘Emme, nüüd ruttu koju, muidu teen püksi.’ Ja silmadest säras üks helk, mis mu hirmudesse nagu õhupallidesse augud torkas.

Kell on kümme. Kaks suurt shokolaadikooki on söödud, küünlad puhutud ja kinkepaberid paberkorvi ummistamas. Istume siin kahekesi, mina ja Ants. Klahvid klõbisevad ja Anders keerab raamatus aina uusi lehekülgi.

Homme tuleb just tühjendatud seljakott uuesti kokku pakkida ja skautidega järgmise mäe otsa telkima ronida.

‘Aga nüüd tuttu. Ruttu. Isegi kolmeteistaastased peavad magama.’

2 thoughts on “Kummalise algusega lugu

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s