Pilet elukarussellile

Täna on vanaonu matused. Passisin voodis lage ja püüdsin tema nägu, tema massiivset kogu silme ette manada. Nägin ta käsi, neid lahmakaid kämblaid, mis kõik majapidamistööd erilise kergusega ära tegid. Mulle meenus jäme ranne, millel ta alati käekella kandis. Onu oli mustale rihmale naaskliga kindlasti ühe lisaaugu teinud, nii võimas oli randme ümbermõõt.

Väiksemana ma pelgasin seda suurt ja müriseva häälepartiiga Mõisaküla onu. Kartsin tema karmust, kiireid ja kalke käske, urahtusi. Aga aastatage kasvas hoolimine ja lugupidamine. Onust sai minu silmis kangelane, elu tormidest vapper läbimarssija. Lood, mida isa mulle rääkis, kasvatasid imetlust, mõnikord lausa uskumatust. Isa armastas Mõisküla onu tohutult. Ütles ikka, et see on tema lemmikonu. Ja mida enam isa oma kiindumusest rääkis, seda suuremaks kasvas minu hoolimine ja imetlus.

Onu elas väga vanas puumajas. Mu ema armastas ikka naljatleda, et see maja seisab püsti tahtejõust, ei muust ja kukub tõenäoliselt kokku päeval, mil onu kalmistule puhkama viiakse. Maja juurde käis hiiglama suur aed. Väikese tirtsuna näis see maalahmakas ääretu. Mus on senini säilinud tundevirvendus, et aia lõppu polegi olemas. On aina uued viljapuud ja paremat kätt vana maakelder ja edasi lõputusse sirutuvad peenramaad. Aia vasakul poolel oli välikemmerg, mida ma kangesti kartsin. Talviti viis selle külmunud majalobudikuni kõrgete lumevallidega teerada, millel oli oht libastududa. Eriti siis kui pissihäda oli suur ja samm hooletult uljas. Kemmergu taga kaagutasid kanad. Kuuride kõrval puuris nosisid heina küülikud. Onu haldas kogu seda majapidamist üksinda. Elu lihtsalt läks nii, et ühel hetkel jäi ta selle maa ja aia ainumaks valitsejaks.

Pikutasin voodis ning mõtlesin, kuidas see kunagi nii suur mehemürakas praegu kirstus lamab. Elu sai isegi temasuguse võimsa tegelase jaoks otsa. Pikki aastaid räsinud haigus oli ta tilgatumaks pigistanud. Onu lahkumise hommikul seisis ema sõnumis ‘Onu sai vaevast lahti.’ Ma oli emale nende sõnade eest tänulik. Need olid nagu viimane hell musi onu laubale.

‘Tead, surmas on peidus elujõud,’ ütlesin mäemehele, kui me laupäeva hommikust ploomikooki ampsasime. Mäemees oli vanaonusse lühikese ajaga tõsiselt kiindunud. Tema, mu vaprust ja õilsaid põhimõtteid ülistav kaasa, oli onus näinud kadunud aja kangelast. Meest, kes ei murdunud koletute elukoormate all, mis tema kanda said.

‘Kuidas nii?’ imestas mu mägede mees.

‘Ma hakkasin niiviisi isa surmast alates tundma. Et nende, meile kallite inimeste minek on impuls meile täiel rinnal edasi elada. Nemad enam ei saa. Nende tee sai otsa. Aga meie oleme siin. Meil on veel võimalus seda maailma vaadata ja kogeda, olla koos meile kallite inimestega, süüa meile maitsvaid toite, lugeda raamatuid, õppida, nautida. Meie oleme veel sellel karussellil. Ja kuniks meie pilet lubab, tuleb sõidust viimast võtta.’

Onu Atsile

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s