Ei tohi kukkuda!

Rahvast on palju. Jagan sumiseva seltskonna erinevatesse tubadesse laiali. Mu süda taob erutusest, pea tuikab ja peopsead on higised. Palun inimestel lõdvestuda, kuulatada oma hingamist, juhendan neid iseenda sisse minema. Ja jooksen järgmisse ruumi, kus mattidel lamajad on omavahel lobisema hakanud. ‘Ei, palun, ärge rääkige! Vaikust. Üritage vaikuses edasi liikuda.’

Jooksen edasi.

Mina haarab paanika ja masendus ja nutt on kurgus.

Nad ei usu mind, nii ma neid inimesi ei veena, ma olen nad juba kaotamas. Niit libiseb peost. Mu kaardimaja kukub kokku. Esimesed õpilased rullivad matid kaenla alla ja teevad minekut. Fiasko missugune!

 

Ärkasin eile hommikul peale seda õudusunenägu. Mu liigesed, musklid, aju, terve keha olid üdini väsinud. Uni väsitas. Keerasin äratuskella pool tundi edasi lootuses, et need viimased kolmkümmend minutit suudavad haledaltki heastada puudujäägi, tuua killukese jaksu, et uuele päevale vastu astuda.

Too unenägu on kõnekas. Ta ei kisu paljaks pelgalt hirmu uue alguse ees, siinkohal siis uue grupi joogatajate ees. See meeleheitlik tormamine ühest ruumist teise on peegel mu hetke elamisele. Kuidas hoida ühe vankri ees nii isepäiseid, nii rahutult ja elujanuselt edasi kappavaid hobuseid? Kõik nad on kirglikud, kõigil neil on oma siht, keegi ei taha teistele edumaad anda.

Ma ei tea mitut rolli jaksab üks ainumas inimene lõpuni ja edukalt välja kanda. Kui mitu pühendumist on piisavalt? Kas pühendumine saab üldse olla mitmuses?

Kuidas teada, millal on liiast, millal varitseb ohtlik kokkukukkumise oht?

See uus kooliaasta on nagu Texase katastroof. Esimesele ehmatusele järgneb aina üha uusi hullumisi, tõdemisi, et, ei, see polegi veel möödas, see läheb aina karmimaks ja kestab edasi. Ja kui nüüd uppuda ei taha, siis tuleb ehk kalke otsuseid teha, tuleb pisarad silmas ja valupisted südames valikuid langetada.

Ma olen endale range päevakava koostanud. Kuna mul puudub regulaarne, kaheksast neljani töö, pean iseenda distsiplineerija olema. Ning üks asi, milles ma halastamatu olen, on mu enda tegemised. Ärkan viie paiku, et kirjutada. See on ainus hetk päevas, mil mu ümber on vaikus. Siin ei ole veel läbisegi laste hääli, üksteist taga ajavaid kohustusi, tööde kuhilaid lauanurgas, mis punast pliiatsit ja kriitikameelt ootavad. Võin poolteist tundi pastaka ja paberi abil iseendas selgust saada, sõnadega mängida, üha sügavamale tunnetamist kaevata. Ma ei tea, kas see on jätkusuutlik harjumus. Kas mu keha on valmis nii varajaseks toimetamiseks. On hommikuid, mil ma kõige lihtalabasemal viisil araks löön, iseennast kõrvalt vaatan ja mõrudalt muigan, ‘Milleks? Mida sa teed? Mis mõte sellel kõigel on?’

Aga ju siis on, sest need päevad, mil mul seda kirjutamise aega ei anta, siis ma valutan füüsiliselt. Ma oleksin valmis hammustama. Nii suur on nälg ja ilmajäämise valu.

Koolis oli selle õppeaasta alguses kolm uut klassitäit õpilasi. Iga aasta leian end selle hiiglasliku müraka ees, iga jumala aasta. Esimesel päeval pidin kolm korda alustama, kolm korda tundmatusse, täiesti läbipaistmatusse vette sukelduma. Esimesel hetkel on ainult üks ja ainus mass, on nägudemeri ja mina. Nad on nagu paks raamat pabernukke, mis on alles lahti lõikamata. Ja ainus, mis mulle jõu annab, on paljas usk, et ma saan hakkama. Ma sisestan endale, et leian sissepääsu nende inimeste keskele, ma teen nad enda omaks, ma võidan nad enda poolele. Aga need algused neelavad meeletult energiat. Ma lahkun klassist tühjakspressitud varena. Iga aastal. Algus on alati sama.

Sel aastal avasin joogapesas uue tunni. Terve eilse päeva elasin selle nimel ja ootusärevuses. Kas ma ikka mäletan veel, kuidas? Kas mul on meeles need õiged prantsusekeelsed terminid, kas see allikas, kust inpiratsioon tuleb, on mu sees veel olemas? Kogu eilne päev oli ettevalmistus õhtuks. Ma ei oska poolikult astuda. Ma ei tea, kas see on õnn või õnnetus. Väsitav on ta. Viimse kui rakuni läbi kurnav. On nagu on.

Tunni lõppedes oli naiste nägudel naeratus. See sama, mis eelmise aasta naikadel. Selline õrn õnnevirvendus. Kuskilt hästi sügavalt pinnale kerkinud rahulolu tuige. ‘Et selline imeline kergus on olemas?!’ näivad nad mõtlevat.

Ja ma saan vastu ööd tohutult tugeva energilaksu. See kannab mu hilisesse öösse ja edasi hommikusse, kui kell viie paiku heliseb. Ja kestab edasi ka. Sinna hetke, kus korraga on kõigil kolmel mäekollil mingi häda küljes. Stenil on eileõhtusest korvpallitrennist põlv paistes, Saskial peavalu ja iiveldus ning Anders istub pool tundi lahtise kõhuga vetsus. Aga päev murrab peale ja otsused tuleb langetada.

Jooksen ühest toast teise. Kreemi, söetablettide ja aspiriiniga. Ja peas taob kirvena nimekiri tänastest kohustustest.

Ei kuku, ei tohi kokku kukkuda see maja!

One thought on “Ei tohi kukkuda!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s