Viirastus

Sain eile õelt sõnumi. Sõnumis oli link ja lingis pildid.

Noored ja hakkajad inimesed levitasid FB-is korteri väljaüürimise kuulutust. Pidi teine mõnusalt valgusküllane olema. Tilluke ja armas pealekauba. Värskelt renoveeritud muidugi ka.

Minu kaks aastat tagasi lahkunud vanaema korter.

Vaatasin neid pilte peaaegu pool tundi. Kui äratundmatuseni uueks saab ühe vanast ajast pärit kodu muuta! Kallutasin pead vasakule ja paremale, et täpselt tajuda, kus see uus ja uhke dushinurk nüüd ongi. Tõmbasin näpuga ekraanil jälge, et mõista, millised seinad maha võeti ja milline uks kinni müüriti. Passisin pilte ja lasin igasugu eri karva tunnetel endast läbi libiseda.

Elu ei seisata tõepoolest hetkekski. Tema rammib ikka nagu noor vasikas igast tõkkest läbi ja kepsleb karjamaal rohu maatasa kui isu peale tuleb. Niimoodi see maailm pidevas muutuses ongi, et noored tulevad oma energiaga peale ja tirivad vankrit edasi. Need, kes minevikku kinni jäävad, nende omaks saab kibestumus ja hukkamõist.

Kui viirastuslik on me elu, mõtlesin. See perekond, kes sinna uhiuueks lihvitud ja värvitud koju sisse kolib, ei pruugi hetkeksi mõelda, mis seal enne võis olla. Nemad näevadki kohe seda suure ekraaniga televiisorit, klaasustega dushinurka ja avatud planeeringuga modernset kööki. Nemad tulevad oma elu ehitama ja ei vaja aega, et siin varem olnu üle pead kratsida.

Nad ei näe seda uhket punast ahju, mille otsa mu isa ja onu piimahambad visati ning kus ajalehtede peal talveks õunu kuivatati. Nemad ei mõtle hetkekski, et seal, kus soe vesi segistist pähe voolab, oli uhke ahi, milles valmisid hiiglama suurt suguvõsa toitvad pühaderoad ning millel soojendati nõudepesuks vett. Kööginurk ei tuleta neile meelde vana rohelist kushetti, millel magasid sajad erinevad sugulased ja vanaema ise ka, kui igasuvised Moskva suvitajad tema magamistuppa oma puhkelaagri üles lõid.

Kui uutele värsketele üürnikele sõbrad soolaleivapeole tulevad, kas võiks neile pähegi turgatada, et siin samas tillukeses korteris peeti aastaid selliseid pidusid, kus pikad lauad jooksid läbi kahe toa ja koridori ning mahutasid mitmeid kümneid sugulasi, paljude soontes voolamas kuum ja kärarikas poola veri? Ja miks peaksidki nad mälupildis nägema kahte inimest hommikuni pidulaua ääres istumas ja siiralt elust ja maailmast rääkimas. Minu vanaisa, kes vanaema meelehärmiks peale paari pitsi ikka ‘Metsavendade’ laulu üles võttis ning elegante naisterahvas, proua Maaja, kauaaegne perekonnatuttav, kes kuni uue hommikuni värske ja imeline kestis, sõrmede vahel kelmikalt kiikumas suitsupits.

Jah, mida muud see elu on, kui viirastus. See, mis oli nii ehe ja tõsine, rõõmude ja kurbuste allikas, maailma tähtsaim elu üldse, haihtus tasapisi õhku jättes hetkeks mõndadesse mälestused, paar kasti koltuvaid fotojäädvustusi ning siin ja seal dokumentidesse allkirju.

Kuniks mälestustest saab mälestus.

IMG_2500

One thought on “Viirastus

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s