Pilte saartelt

Mäemees loeb terve öö Lauri Vahtre raamatut ‘Eestlane seest ja väljast’ ning räägib mulle teel Virtsu, kes me siuksed oleme. Sel hommikul kiirgab tast seda õnnetunnet, mis tuleb äratundmisest.

‘Tead, eestlased ja shveitslased on paljuski ikka nii sarnased. Kõik, mis puutub töökusesse ja aususesse ja suht kinnisesse natuuri. Ja see, et siin ei pea üksteist kohates käperdama, musitama, see on mulle tohutu kergendus. Ma ei tea, kui ma siin mingi super tööotsa leiaksin …’

Kui paljud meie jutuajamistest on läbi kümnete suvede just sedamoodi lõppenud. Puhkus mõjub!

***

Tuul.

Tuul praamisillal. Tuul, millel pole kindlat suunda, on vaid väsimatu agarus. Tuul, mis rapsib ja nüpeldab mandrilt tulija vaeseomaks, justnagu tahaks suure maa mustuse maha pesta ning Kuivastus puhta, uuestisündinud inimese kadakate vahele lasta.

Tuul miniatuurse Kuressaare hiiglaslike puude latvades. Tuul linnuse kuuliaukudes. Tuul Sääres ja Karujärvel. Tuul, mis rullib lumivalgeid lainetorte Panga randa. Tuul, mis mult viimse usu soojusesse viib. Mul on kogu aeg külm.

***

Uus paadisild ja uus sukeldumine

Vesi on neil, mägede lastel,

Vist kontides.

Loodan, et nad ei viivita ülearu

Mul on kuhja kihtide all

Salli mässituna

Kaldal kangesti külm

Tüdruk Põhjast,

Sähh Sulle.

***

Kuressaare linnuses on näitus Nõukogude Eestist ja mind valdab korraga kõige puhtakujulisem tüdimus. Muuseumid, näitused, käsitöö … Me oleme perepiletite alla varanduse pannud, eeskujulikud külastajad nagu me oleme.

Mäemees uurib linnuse infolehte, ‘Kui kuivalt võib ajaloost rääkida. Mis on veel igavam kui peatükk peatüki järel aastaarve ja lossiomanike nimesid!’

Ma ei viitsi isegi kaasa noogutada. Istun ja mõtlen, et me peaksime maha rahunema, sest vastasel juhul ma ei jaksa enam puhata.

Nii mõtlen ma hetkel, mil käib hele raks ja mäemees kukub läbi lossikohviku tooli põrandale. Pilpad ja naelad lendavad laiali ja lapsed ei saa naeru pärast hingata.

Aeg on maha rahuneda.

***

See on tilluke, vana ahjuga köök. Pelgalt selle ahju pärast, selle Pärnu vanaema kodust meeldejäänud ahju pärast koliksin üheks talveks siia korterisse Kuressaare linna kõige lühemal tänaval.

Istun avatud akna all ning kuulan vihmasabinat ning harvu kajakate hõikeid. Oleme kohe esimesel korrusel. Aknast paistavad kuuriuksed. Kui romantiline võib olla üks kuuriuks!

Tassis jahtub tee. Eile vastu ööd käis uksekell ja Angela, naine naaberpüstakust tõi meile kimbu saarelt korjatud ravimtaimi. Selleks hetkeks me teadsime Angelat juba umbes tund või lausa mitu, kui see esimene, põgus kohtmine Muhusaarel arvesse võtta. Elu kukerpallid. Perekond kahe patsilise plika ja vahva taksikoeraga, keda nägime Koguvas ujumas, vaatasid meile vastu Kuressaare ühest sadadest hoovidest, kui me oma külaliskorterisse jõudsime.

‘Oh hello!’

‘Hello, it’s you, the swimming people …’

Tee on muideks maitsev. Aga mul ununesid nende taimede nimed juba kuuldes. Harimatu, linnastunud proua kõrv. Maast lahti ja eemale kasvanud.

***

Kuressaare on hiline ärkaja. Laupäeva hommikul on turul kolm müüjat, onul kartulid ja tädidel koduhoovist nopitud marjad. Ostan perele hommikusöögiks mustikaid ja vaarikaid ning jalutan ajaleheputkasse. Tahaks laupäevahommikuse kohvi kõrvale kohalikku ajalehte lugeda. Kioskis selgub, et saarel on lausa kaks uudistetoojat.

‘Kaks? Nii väikse saare peale. Oihh, vabandust, suure saare peale.’

‘No kaks jah, aga neil on täpselt samad uudised, lihtsalt lauseehitus erineb,’ räägib müüjanaine, kes on ilmselgelt väga jutukas tegelane. ‘Kui midagi juhtub, siis on alati kaks ajakirjanikku sama inimest küsitlemas.’

‘Aga kumba lehte teie eelistate?’

‘Mina loen mõlemat kohe hommikul internetist ja siis vaatan mille paberkandjal soetan. Aga eks nad enam vähem ühesugused ole. Mina olen näiteks mõlemas olnud.’

‘Ajalehes? Mis teemal siis, kui küsida tohib?’

‘No, et ma siin niiviisi oma äri ajan ja siis veel lood mu lapsest, kes on invaliid.’

Rohkem ma ei päri. Tundub, et pole sünnis edasi urkida, kuigi ma ei tea, võib-olla ta oleks tahtnud rääkida. Oma lapsest, ma mõtlen.

Ostan mõlemad ajalehed, kõrvalpoest pika päevalille ja kõnnin õnnelikult ‘kodu’ suunas. Tee peal saan veel kokku naabritädi Angelaga, kes taksit jalutab.

Kui imeline võib üks lihtne hommik olla.

***

Ettekandjal on ilmselgelt tuli takkus. Ta viskab menüühunniku meie lauale ja hüüab ‘tere’ viivukski silmsidet loomata. Minule sellest piisab. Ma olen alati seda meelt olnud, et teenindaja ei tohi ka kõige kiiremal ajal oma ahastust välja näidata.

‘Teate mis, lähme minema. Siin on lähedal üks lahe koht, üks talu, Muhu Veinitalu.’

‘Tere tulemast! Astuge edasi. Tulge, tulge. Nii, kas siia sobib?’

Edasi on kaks tundi hõrgutavaid kalaroogasid, maitsvat eesti õunaveini, laste lustimist ilmatuma hoovi peal ja põnevaid jutuajamisi ettekandja ja veinimeistriga. Kõigele lisaks saame tutvustava tiiru külalismajas ja aias, kus maa sees küpseb lammas ning katuse all askeldab kokk.

‘See Muhu ahven oli fantastiline!’, hüüan talle õunaveinist rõõmsal häälel ja tema kutsub meid uueks suveks tagasi.

‘Kuule, uuel suvel paneme kõik kolm mäekolli laagrisse ja tuleme,’ sositan mäemehele. Tema kinnitav käepigistus on soe ja pikk.

***

Ma jõudsin vahepeal veel laadale ja seenele ja sauna, aga nüüd on aeg kohvrid pakkida.

Aitähh!

2 thoughts on “Pilte saartelt

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s