Lõik

Lõik päevikust …

Täna on esimene august, Shveitsi rahvuspüha. Sümboolne hommik jätkamaks kunagi ja kuskil juba alustatud mõtete jada kahe jalaga kahes heinakuhjas elamisest. Sest mida muud see uue kodumaaga elaja on? Nüüdseks, ehk siis kaheksateist aastat hiljem, on mu lahti käristatud ihu juba paranenud, sügav ja veritsev haav kokku kasvanud jättes vaid tugeva armi, mida suvaline kõrvaltvaataja vaid õrnalt, kogemata märgata võib, ent lähedamal seisvad inimesed tukslemas tunnevad, tema korrapäratuid, kohati lausa koledaid mügarlikke kontuure näevad.

Kukkusin eile surmväsinuna voodisse, aga uni ei tulnud. Taaskord. Uni puikles vastu nagu pirtsakas piiga. Juba mitmendat õhtut järjest. Lamasin pimedas toas ja tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mõtted mind halastamatult rapsivad. Kui kurbnaljakas! Enne uinumist lugesin Gunnar Aarma tarkusi mõtete üle valitsemisest ning siis oigasin piinades, mida risti-rästi mõtted mu peas sünnitasid.

Eestimaa suved mõjuvad mulle halvasti. Ja samas tohutult hästi. Nad nügivad mus ärkvele tahke, mis mind elusamaks muudvad ent samas endis kannatusi kätkevad. Kui sageli on sügavalt südame põhjast tulev hääl kriiskav karje. Kui tihti on meie päris minani minek põletav piin. Tõdemused, ausad ülestunnistused võivad põrguvaeva luua. Eestimaa õhk on tuli, mis jäässe külmunu ellu sulatab. Ja see, mis välja tuleb ei mõju ainult mulle ehmatavalt. Kuigi ehmatus ei pea olema lõpuni, jäägitult halb. Ta on lihtsalt nii ootamatu, nii harjumatu, nii tavalisest rütmist välja kargav.

Vähkresin und otsides ning kassid olid muidugi hallid. Või mis hallid, süsimustad olid nad. Mõtete ohjeldamisest ei tulnud tolmukübetki. Mõtted sidusid mu nagu Gulliveri pikali ja tiirutasid sada nööri ümber.

Aga hommik (andestage see vintsutatud väljend) on õhtust targem ning midagi loksub taaskord õigesse auku. Ja me räägime mäemehega tund aega tõsist juttu ja kui keegi on arusaaja inimene siis tema seda on. Ning olgem ausad, vajadus aru saada on too soolane hind, mida maksta, kui endale piiga siit metsade ja merede maalt näpata. Sest keeruline on see hingelaad. Justkui tugev ja karm ja kõigutamatu ent ühtäkki ja ette hoiatamata nii müstiline, nii virvendav, nii sõrmede vahelt libisev.

3 thoughts on “Lõik

  1. Nii kõnetav postitus, minu jaoks. Ole sa tänatud! Kõnetav selles mõttes, et näitab, KUI erinevalt võivad enam-vähem sarnases eluseisus olijad end tunda. Mindki näpati metsade ja merede maalt, viidi lausa üle suure vee, aga ei löönud see haava, mis vajanuks kinni kasva(ta)mist. Kui ma ei kardaks ninatark olla, siis küsiks, et kas sind visati õlale ja viidi vägisi? Nimi “Mäemees” kõlab piisavalt jõuliselt =) Kaheksateist aastat on pikk aeg – pidi väga sügav haav olema, et öösiti ikka veel tuikab.

    Liked by 1 person

  2. Heipsti Epp,
    ja tere tulemast siia pessa!

    Aga … ma ei oskagi midagi kosta. Istun ühes Kuressaare köögis akna all, passin hoovi tagumises nurgas tukkuvat kuuriust, kuulan vihmakrabinat ja olen omadega täitsa ummikus. Mul on tunne, et kui ma sulle vastama hakkaksin, siis leiaks hommik mu ikka siit 🙂
    Võib-olla toovad uued postitused selginemist.

    Vägisi mind muidugi viia ei anna. Mitte kunagi, mitte kuhugi 😉

    äkki keegi oskab minu eest kosta? Keegi, kellel ka tuikab?

    Like

  3. Eks mu küsimus oligi enamjaolt retooriline, pigem näitamaks kaasa elamist. Küllap vastused on sul tegelikult juba olemas, kuid iseenda (mitte blogilugejate! =) jaoks sõnastamine võtab jõudu ja aega. Aga vihmakrabin ja kuuriuks Kuressaares ei kõla sugugi kehvasti. Hoian uutel postitustel silma peal =)

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s