Kuplite ja lohkude vahel

Ma olen alati siiralt uskunud, et minus on peidus mere inimene. Kuskilt ma selle veendumuse üles noppisin ning jõudumööda talle rasva kasvatasin. Paar päeva Lõuna Eestis löövad mu veendumuse kõikuma. Kui ma nii suur mere inimene olen, miks armastan siis järvesilmas ujumist enam? Kui ma üdini mere piiga olen, miks hingan siin kuplite vahel nii vabastavalt? Kui ma ainult ja üdini mere naine olen, miks viivitan siit muhkude ja soppidega maalt lahkumisega?

Miks peaks üldse üdini see või too olema? Milleks endale suletud silti otsaette kleepida? Otsustan olla ei see ega teine.

IMG_2299

Mõned pildid meie lõunamaa reisilt …

Kubija terviserada:

Esimesel õhtul me eksime ära. Nõiutud mets, mõtlen. Aga mul on sisimas hea meel. Sellises metsas võin iga kell kaotsi minna. Sellisest metsast ei kipugi enam välja inimeste ja autode sekka. Terviserada vingerdab mändide ja sambla kuningriigis ja meie muudkui astume ja astume ja lõpuks on selge, et siit ei jõua me kunagi hotelli tagasi. ümberpöörd ja tuldud teed tagasi. Ainult et vahepeal on päevavalgus otsa saanud ning öö vaikse ohkega metsale langenud. Kui imeliselt kummaline. See on ju ometigi too sama rada ja need samad taevasse sirguvad tüved, täpselt see sama pehme ja vetruv samblavaip. Aga korraga on kõik ometigi uus. Pimedus on metsa teiseks teinud. Mina ei karda. Aga Sten vaatab kogu aeg üle õla tagasi ja tema käsi mu peos higistab ja tõmbub korrapäraselt krampi. Puutüved polegi enam ainult tüved.

‘Vaata emme. Keegi!’

‘Ei ole, Sten. Siin ei ole peale meie kedagi. Siin on ainult suur ja rahulik mets ja metsa ei pea kartma.’

Ma kõnniks niiviisi hommikuni.

IMG_2335

Tamula järve äärest:

Tüdrukud pressisid tihedasti teineteise külje alla, panid pead kokku, sättisid pikad juuksed rindu katma ning manasid siis näole nagu ühe vitsaga löödult alandliku lembenaeratuse. Telefon tegi klõpsti.

Pildi alla tuleb pealkiri, ‘Päev järve ääres’

Saskia rääkis kooliõdedest, kelle instagrammi feed olla täis vetsupeegli ees tehtud pilte ning pealkirjaks siis vastav maa, mille hotellis klõps kirja sai – Bali, Kreeka, Argentiina. Mul on hea meel, et ta seda sarkasminoodiga hääles jutustas.

Mina ja maailm. !!!!!!!

IMG_2334

Pardiparv siblib tädi ümber ja haarab ahnelt saiatükke. Neid on vähemalt kakskümmend, neid parte, aga õnneks on tädi kilekott suur ja saiast punnis. Tädile ilmselgelt meeldib neid linde toita.

Kui me pool tundi hiljem sama promenaadi pidi auto suunas kõnnime, istub tädi pingil, pilk kadunud järve vastaskaldale. Tal on suured päikeseprillid, sügavalt rahulik naeratus ning kotisuust paistmas telefon, mis mängib akordionimuusikat. Õnn on tõepoolest iga inimese enda teha!

Restoran ‘Suur Muna’:

‘No lihtsalt nii maitsev on!’

‘Aga see on ju hea uudis! Siis on hästi.’

Kohvikutädi hakkas naerma. Mu komplimendist voolas tohutut kergendust ja siirast heameelt. Ma ei taha enam koorekastmeid, mul on kõrini paneeringutest ja paksudest valgetest saiaviiludest. Ma tahan süüa kõige lihtsamat puhast toitu. Ei midagi liigset, ei midagi rasket ja keerulist.

Ma ei salga, me oleme mäemehega rasketeks klientideks muutunud. Peale aastat tervisliku toidu radadel on meie parim toitja me oma köök. Vähe on kohvikuid ja restorane, mis meie maitsemeeli tõeliselt, ilma igasuguste aga’deta rahuldavad.

Hotelli hommikusöök oli suur pettumus. Palju viinereid, mitu kooki ja taas too hirmus valge sai, ent puuviljavalikus ainult arbuus. Uuel hommikul oleme targemad, ostame Võrust marjad kaasa ning nosime hotellitoas keha vitamiine ja energiat täis. Varem mind ärritasid hotellid, kus hommikusöök polnud hinna sees. Nüüd ma otsin selliseid.

Ööbikuorg (veepump):

Tümps-tümps-tümps-tümps … seisan nagu naelutatult kahe tillukese pumba ees, mis vallatult vett pritsides üles alla hüppavad. Nagu mingi hõimutrumm, mis oruelanikud transsi viib. Passin seda metallist mütsikeste tantsu ja mõtlen, mida järgmine möödakõndija sellest etendusest arvata võiks. Kas teda kannab see pump samuti kuhugi dzhunglisügavusse? Ei usu eriti.

Ja kohe ma nahutan ennast. Miks mitte!

IMG_2289

 

Vastseliina Piiskopilinnus:

ühel ööl kuuldi kirikust imelisi helisid

altari ees õhus hõljusid kaks valget kuju

nad tõstsid seinast naelutatud raske risti

ning jätsid selle ilmalike tugedeta õhku rippuma

Nii ta seal rippus, kaks kuud järgemööda

Inimesed lähedalt ja kaugelt tulid seda imet vaatama

Pimedad said nägijaiks

Kurdid kuuljaiks

Ja kõiksevõimas paavst, kes tol hetkel Avignon’is pesitses

Kuulutas kuuldu imeks ja paiga palverändurite uueks sihtkohaks

Palverändurid tõid kopsakaid summasid ja kiriku ümber said nõnnaviisi kerkida müürid ja tornid ja uhke piiskopilinnus oligi platsis.

Seda lugu jutustas giiditädi, kui me paari, veel püstiseisva vareme jalamile jõudsime. Korraga oli kogu paik ilusam, põnevam ja tähenduslikum kui kõik need teised varemed, mida me samamoodi kaemas oleme käinud. Piisab köitvast loost!

‘Aga teie, kas te siis tunnete, et siin paigas oleks mingi vägi?’, küsin giidilt.

‘Ei oska öelda. Teate, ma pole eriti tundlik inimene.’ Ja mul on tunne, et sel hetkel ta siiralt tahaks olla ülitundlik naisterahvas, kes võiks meile rääkida lugusid väest ja võimust, mis varemete vahel üksikut uitajat raputada võivad.

‘Proovige ise! Seal, kus kunagi oli kirik, seal on nüüd üks plaat. Väidetavalt olla just see kunagine altarikoht. Vot seal pidi küll mingi eriline energia olema. No vaadake ise.’

Ja me vaatamegi. Energiat ei leia, ainult käputäie münte. Inimesed ikka loodavad, isegi kui ei usu.

IMG_2357

Tagasiteel:

Must auto hakkab möödasõitu sooritama, ent aeglustab siis kiirust ning üritab mind teelt välja ‘rammida’. Mingi ime läbi suudan säilitada rahulikku närvi ning sirget roolihoiakut. Tüüp sõidab lõpuks mööda, jääb aga siiski suhteliselt väikese vahemaaga ettepoole ‘passima’. Mu süda tahab end rinnust välja taguda ning kurgus on nutumaik. Ma ei saa enam millestki aru. Mida ma valesti tegin? Millega teda ärritasin? Kas kiirusepiiranguid respektides olen kaasliiklejate närvid üleliigselt pingule tõmmanud? On see mingi mäng, millest ma teadlik pole? Või mingi uutmoodi kuritegevus?

Aga ma otsustan provokatsioonile mitte alluda ning pööran peateelt varsti vasakule bensujaama ning jätan pahalase uut sihtmärki noolima.

Viimane ots koduni on nukker ja mul on sada mõtet peas ja ma tahaksin elu paksema nahaga võtta.

Või kas ikka tahaksin?

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s