Ilu valu

‘Mille peale Sa mõtled?’

‘Ei mõtle üldse. Lihtsalt olen.’

Sten on oma pea mu sülle pannud ning hingab paksu tekikuhila all unerahulikus rütmis. Taamal hõõgub lõke. Seekord ta ei praksu, ei helenda suures leegis. Seekordne lõke kumab sügavalt südamest nagu mõni idamaine öölambike ja selline vaikne kadumine sobib siia öösse eriti õigesti.

Vasakult, tünnisauna tagant kõrkjate vahelt hiilib ligemale paks öine udumass joonistades looduse triibuliseks. Üleval on tähtedest täpiline taevatriip, siis tuleb veel imeõrnalt roosakas õhtutaevas ja all on haldjalik uduvaip. Öösel, siis kui me juba soojas kambris pead-jalad segapuntras uinume, kostab õuest kurgede huikeid ning mu unes astuvad nood pikakoivalised sulelised selles paksus uduvoodris.

Istume tihkelt teineteise kõrval reas ja kuulame vanu lugusid. Kell on ammu uuele päevale minuteid lisamas, mu varbad on tekist hoolimata külmaks kooldumas, aga ma ei taha veel minna. Ma tahan selle magusa igatsuse sees edasi istuda. Niiviisi Eestimaa öös, koos sõpradega.

Iga uus viis kratsib midagi hellaks. On see lapsepõlv? Või hoopis ülikooli imelised ajad? Igatsus pöördumatult kadunud hetkede järele.

See eile öine igatsus oli ilus ja isegi rõõmus. Miks ma siis nüüd, siin linnakorteris istudes, nii nukker olen. Igatsen igatsemist taga?

Või toibun äsja sündinud elu järjekordsest kõrghetkest.

Eile kasvatasime seal uduga ääristatud tähistaevases öös ühe järjekordse tähendusi täis kihi.

See laul

One thought on “Ilu valu

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s