piin

No ei ole minus aia-, peenra- ega murumutti!

Selles esimeses lauses on kogu minu ahastus, mu äng, mu pahameel. Ma olen kaks tundi lõõmava päikes käes seda võsa niitnud, mis iga jumala suvi meie maja ümber nii meelalt vokkama lööb. Olen pesuni okkaid ja surnud putukaid täis. Mu nina ja kurk kratsivad õietolmust ja aevastustele ei tule lõppu. Ja ma ei näe muud, kui tööd. Veel rohem tööd. Meie maja hoovil on kummaline vokkamise needus peal. Siin kasvab loodus mingis ülemeelikus, mis-meil-homsest jäägitus hulluses. Piisab puukese istutamisest, kui too juba taevas on. Piisab heki lõikamisest, kui uued kasvud nipsaka ja sallimatu naabritädi aias lollitavad. Me upume nõgestesse, ohakatesse, okstesse ja meetripikkuste juurtega umbrohupuhmastesse. Ning oleme kogu selle hulluse juures täiesti saamatud aednikud.

Või siiski. Mitte saamatud vaid ilma igasuguse motivatsioonisädemeta. Me ei viitsi, oska, taha aiandusega tegeleda. Nii mina kui mäemees. Meie ainus vahe on see, et mäemeest kogu see roheline üleküllus ei heiduta. Tema arust on võililled imelised, kaelani kasvanud rohi romantiline ja kolmemeetrine tihe kuusehekk parim privaatsuse tagatis. Mina näen korratust ning kohustusi, mida ma elas enda õlule palunud pole.

Mõnel harval juhul ma löön kahtlema.

Minus tõstab pead tilluke ja vastik oleks-poleks kurat.

Ise tahad säästlikult ja roheliselt elada, aga tilli ja kartulit oma taldrikule kasvatada ei viitsi!

Tahad maja, aga majaga kaasnevaid kohustusi mitte!

Mis tubli (!!!!) naine sa oled, kui peenart ei pea ja muru ei niida?

Ja üleüldse, mis saab siis, kui maailmakord kokku variseb?! Aaaah???? Igaüks PEAB suutma toidu lauale muretseda.

Ja nii juhtubki umbes kord aastas, et ma otsustan ikka miskit mulda pista ja ostan veel ühed uued hekikäärid ja ilusad kollased aiakindad ning lillelised botikud. Ja siis olen kurb ja nõutu ning usun siiralt, et olen maailma saamatuim inimene.

Kuigi tegelikult olen ma lihtsalt hoopist teisest puust tegelane. Ma olen raamatute, kirjutamise ja jooga inimene. Kui ma mõtlen, et nende kahe tunni võsas mässamise asemel, oleksin võinud hoopis lugeda, siis ma tahaks nuttu tihkuda. Ning mulle meenub üks imeilus raamat, John Bayely ‘Iris’. Tolle vaimselt nii särava naise, Iris Murdochi, abikaasa lugu sellest, kuidas Iris Alzheimeri tõppe kadus. Mulle jäi sellest raamatust eriliselt meelde seik, kus John nende kodu kirjeldas. Igal pool raamatute kuhilad ja ämblikuvõrgud. Iris ei näinudki neid võrke. Sel polnud tema jaoks mitte mingisugust tähtsust.

Oh ei, ma ei ürita siin mingit muud paralleeli tõmmata, kui seda, et mõned lihtsalt on aiainimesed ja mõned istuksid terve päeva, nina raamatus pargis suure pärnapuu varjus.

Ma pean minema. üks ohakatevõsa ootab veel.

Ja ta murrab hambaid krigistades pea läbipääsmatusse tihnikusse …

10 thoughts on “piin

  1. Mina ei salli aiatöid ja rohimist. Ilmselt juba lapsepõlvest saati kui maalapsena kõvasti umbrohte põllult kitkuda tuli. Ja lisaks ei meeldi mulle aiatööde puhul see, et need saavad tehtud vaid hetkeks. Järgmisel on malts jälle rinnuni ja tuleb otsast alata.
    Seega oleme ka meie otsustanud kartuli ja muu kraami kasvatamise jätta teistele. Kohalikult talunikult kraami ostmine on ju samuti hea tegu. Supirohelise ja paari maasikataime jaoks tegime ühe kastpeenra, seega umbes ruutmeeter “põllumaad” meil siiski on. Aga üldiselt olen seda meelt, et aiandagu see, kellele see lõbu pakub. Vägisi armsaks ei tee. Iganädalane muruniidukiring on täitsa OK “aiandus” 🙂

    Liked by 1 person

  2. Hull naine. Lase loodusel olla! Mina kasvatan ainult natuke tomateid ja ulejaanud lillepeenrad on metsikud aga ei vaja eriti kasimist. Ma kujutan aga ette et meie Londoni aed on natuke vaiksem kui teie oma ;P

    Liked by 1 person

    1. Ooo jaa, armas MrsB, meie aed on hullumiseni suur ja metsik ja kui ma kunagi miljoni vöidan, siis palkan aedniku! Ma muideks unistan tillukesest murulapist. Ikka tahame seda, mida ei ole. Häda selle inimsooga!

      Like

  3. “Vokkama” on minu jaoks võõras sõna, õigekeelsuse jm sõnastikest ka ei leidnud… Mina kasutaksin siin kas “lokkama” või “vohama”. Kuigi muidugi arusaadav oli. Ma ei välista, et see võib mõnes murdes või kõnepruugis olemas olla.

    Liked by 1 person

  4. Mina olen ka leppinud sellega, et meie väikses aias on kohti, kuhu ma lihtsalt ei jõua ükski aasta rohima, kuna algul kasvavad seal tulbid ja pärast on lihtsalt põlvini roheline.

    Uusi oksakääre olen ka ostnud, lootuses, et siis saavad lapsed koos aeda harida ja mina saan sel ajal raamatuid lugeda 😀
    Muruniitmist õpetame parajasti oma vanemale pojale, nelja niitmiskorra eest saab karbitäie jäätist, kaks korda on tal juba niidetud. Nüüd nuiab temast vanem õde, et tahaks ka hullult muru niita, sest Saaremaal sugulaste juures sai murutraktoriga niita ja veerand jäätisekarpi oleks tal juba nagu teenitud 🙂

    Aga jah, ma olen iga kell nõus raamatute lugusid imetlema ja endasse imema – sinna vahele võin mõne maasika peenralt noppida, aga kui maasikapeenralt maasikad otsa saavad, siis jäävad nad ilmselt edasi rohimata kuni järgmise kevadeni. Mis parata, peale maasikaid pean lihtsalt mustsõstardel ja vaarikatel silma peal hoidma, et jõuaks neid süüa ja pole ju aega midagi samal ajal rohima hakata. Elu on selline.

    Võib-olla ma vanast peast hakkan selliseks, nagu üks mu naaberaia inimestest, aga sinnani on veel vähemalt 20 aastat aega ja ma kahtlustan, et raamatuid armastan ma ka 20 aasta pärast rohkem kui niitmist-rohimist. 🙂

    Liked by 1 person

    1. Seda laste rakendamist oleme meiegi proovinud. Eelmisel suvel sai vanem mäekoll juba praktiseerida, aga meil on see malts siin nii tihe ja pikk, et sageli peab suur inimene raja ette tegema. Ma ütlen, see pole mingi ilus ja ehe murulapp, see on dzhungel!!!!

      Liked by 1 person

  5. jaaa, meie aiaga on sama lugu – piisab sellest, et vaatad korraks kõrvale, ja jälle on džungel:)
    Aga positiivne on see, et naabrionu ei saa enam oma terrassilt meie verandale kiigata, sest hekk on nii kõrgeks kasvanud. See on küll üks tore naabrionu, aga pidžaamaga verandal hommikukohvitada on toredam 😉

    Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s