HINGELT äRA

Mul kriipis iga kord, kui toda tüdrukut nägin. Ehk siis igas inglise keele tunnis. Ta oli uje, hiirvaikne ja mulle tundus, et nii meeletult kurb. Kui ta rääkis, jah, need harvad korrad, kui ta julges sõnu kuuldavale tuua, kui ta söendas oma arvamust avaldada, siis värisesid ta hääl ja keha.

Ükskord ta hakkas nutma. Olin ta nelja silma jutule kutsunud ning pärisin ohtlikult halbade hinnete kohta. Aimasin tegelikult ette, et ta võib murduda. Mäletan, kuidas tahtsin talle peaaegu füüsiliselt jaksu juurde anda, talle midagi sissse süstida, tema olematut eneseusku vohama panna. Aga ta ei tulnudki päriselt oma urust välja.

Eile oli nende klassil inglise keele suuline eksam. Jutt jõudis kummalisi käände pidi sõpruse ning usalduseni. Tema keeletase ei lasknud tal öelda seda, mis tegelikult hingel, aga nii palju sain aru, et oma mured hoiab ta ainult endale. Ta tõmbas käed seda öeldes enda ümber. Kehakeel lisas selle, mis sõnades vajaka jäi.

Samal õhtul said noored teada, kas nad on eksamissessiooni edukalt läbinud. Ma hoidsin talle pöialt. Teadsin, et ta on too ‘riskigruppi’ kuuluv õpilane. Kui tema positiivsed tulemused välja hõigati, siis ma jälgisin toda nägu. Minu arust hakkas ta sel hetkel üle pika aja uuesti hingama. Ma oleks teda kallistada tahtnud, aga ütlesin lihtsalt, et olen tema pärast tohututlt rõõmus. See tundus tolle noore neiu puhul juba parajalt intiimne.

Õhtul koju sõites mõtlesin uuesti eksamile ja tema vastusele. Sellele, kuidas ta oma mured ainult endale hoiab, omaette, üksinda nende kallal pusib. Mina läheksin niiviisi hulluks. Mitte et ma sageli südant puistaks. Mu päevikud ja vannitoa põrand saavad esimese laari jampsi endale. Lopsakas ja kiires kirjas mureread või mitu pakki tühje kleenexi karpe teevad oma töö. Aga alati sellest ei piisa. Mul on vaja inimesi, keda usaldada. Ja mitte ainult usaldada vaid kelle tarkust ma hindan ja janunen.

Kust saavad jõudu need, kes ei räägi? Kus on nende lohutus ja allikad? Ja kas neid on palju?

Selliseid mõtteid võib üks süütu lõpueksam sünnitada.

 

Head jaanipäeva, armsad inimesed! Ja et juttu jätkuks kauemaks 🙂

5 thoughts on “HINGELT äRA

  1. Moned raagivad Jumalaga. Moned kirjutavad oma motted ja mured paevikusse. Raakimine aga on koige parem ja kurb on kui monel inimesel ei ole kedagi kellega oma muresid jagada…

    Liked by 1 person

  2. Ma usun, et neid on üsna palju, kes ei räägi. Paljudel on küll lai tutvusring ja palju sotsiaalseid suhteid, aga emotsionaalses mõttes tunnevad nad ikka end täiesti üksi, sest ükski tutvus pole sel tasandil, et saaks jagada seda, mis on igapäevasest sügavamal.
    Aga see igatsus, olla kuulatud ja mõistetud, elab küll ilmselt kõigis. Ilma saab muidugi ka, kuigi nende jaoks, kes kõike sügavuti tunnetavad (olenevalt vaatenurgast võib seda muidugi ka ülemõtlemiseks nimetada), on see raske, kui puudub võimalus kõike kogetut samal tasandil jagada. Mõned neist hakkavad seepeale blogi pidama 🙂

    Liked by 1 person

    1. No ja jagamiseks peab julgust olema. Julgust alasti olla. Näidata, et oled haavatav ja auklik nagu kõik muu siin maamuna peal.
      Lisaks siis leida see keegi, kes meie pihtimuse ära on teeninud. Selle mõtte noppisin Brené Brownilt, sa kindlasti tead teda! Tema on sellest julgemisest nii palju kirjutanud.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s