Mõnikord on ikka kangesti palju pusasid peas.

Viimane mõte enne eilsesse ööse kadumist oli ‘ma pean kirjutama’, ‘ma pean need sõlmed kirjutades lahti harutama’.

Ent varahommikusel terrassil kohvi rüübates ja rida realt paberit täites ei tulnud seekord toda rahunemist, pusletükkide õigetesse auku kukkumist. Hinges ikka kratsis ja peas ajasid ühed küsimärgid ja kahtlused teisi taga.

Ma pidin end rahusse rapsima ja läksin jooksma.

Ma ei jookse saleda piha või maratoni nimel, mina jooksen pea tühjendamiseks ja vastuste äratamiseks. Ning see toimib enam-vähem iga kord.

Kõigepealt ma lihtsalt silkan, siis hakkan rahunema ning lõpuks tunnen, kuidas peas ja hinges hakkab lainetus vaibuma. Tavaliselt kuskil poole maa peal pistavad esimesed lahendused ninaotsad välja.

Täna ma lõpetasin jooksu harjumuspärasest varem ning kõndisin niisama mööda jõekallast. Vee hääl. Kui imeliselt rahustav. Veekogu peab ikka olema. Võimalus minna ja istuda ja vette passida.

Elu on jõgi, mis voolab hetkegi peatamata edasi. Sinine taevas võib ühel hetkel ootamatult kõuepilvedest mustaks saada. Kangesti keeruline olukord võib uuel päeval loomuliku lahenduse leida. Kõik on pidevas muutumises. Miski ei jää kuhugi pidama. Headel aegadel kasvatab see teadmine tänutunnet. Halbadel annab aga lohutust, et varsti tuleb uus tuksumine. (ja siin ma mõtlen ritsikule …)