SööK

Need olid soolased pannkoogid Von Krahli kohvikus. Ta sõi neid hästi aeglaselt. Võttis ampsu, natuke mälus, nõjatus diivanile ja nautis. Aeg-ajalt kohendas salli ka. Sellist siidist, prantslaslikku. Ta nimelt jumaldas Prantsusmaad, too koolivend. Ja head, peent elu. Sellist, kus süüakse hästi aeglaselt. Mis see aasta olla võis? Kuskil eelmise sajandi lõpukanti.

Ma kutsun ennast pidevalt korrale. Hoian kahvlit kasvõi vägisi taldrikul, et liiga kähku uut hunnikut suhu ei kühveldaks. Ja mulle meenub üks algklasside õpetaja, kes rääkis mingist hirmus pikast mälumisest.

Süüa aeglaselt ja mõõdukalt. Need on minu uued väljakutsed. Tegelikult sai alguse kõik joogast. Ja-jaaaaa, here we go again! Kui te nüüd silmi pööritate ja tüdimusest ohkate, siis … saan aru. Ausalt saan. Mul hakkaks ka mingil hetkel halb, kui üks tirts kogu aeg mingist joogast piiksuks. Aga, please, stay with me, just this one more time 😉

Ühesõnaga (mis tegelikult tähendab, et sellele blogile mitte kohane pikk jutt). Ma olen tänu joogatamisele oma keha kuulama ja kuulma hakanud. Üks klassikalise jooga omadusi on see, et peale iga uut asana’t, on lühike ‘puhkeperiood’, mil tehakse kerge ‘body-scan’. See on selline vaikne kuulamine. Mis mu kehas toimub? Mida aeg edasi, seda enam hakkan märkama. Iga asana annab uue tundmise. Ja iga uus seanss viib edasi keha tõelise tunnetamise teel.

Mida põnevat ma siis tundnud olen? No näiteks seda, et ei taha enam punast liha süüa. Või korraga piisab ühest tassist hommikukohvist. Või hoopis nii, et veini juues tajun teravalt seda piiri, millest enam üle minna ei taha. See piir, mis varem oli nii hägune, et vastikud peale-pidu hommikud juhtusid sagedamini kui ma oleks tahtnud.

Kõige suuremad muutused ongi tegelikult toimunud toitumises. Ja seda ei mingi piitsa ega prääniku juhendamisel, vaid ainult tänu oma keha kuulamisele. Olles tundnud kergust, ei taha enam raskusega maadelda. Olles nautinud selgust peas, ei taha kannatada peale-suurt-sööki uimasuse all.

Paar päeva tagasi ma näiteks pugisin. Pugisin nii, et silmamunad punni paisusid. Ning veetsin kogu pärastlõuna eranditult ebameeldivas väsimuses. Varem ma poleks neid kahte kokku viinud. Oleksin suure tõenäosusega hiiglasliku kruusi kohvi sisse joonud.

Erinevaid toitumisalaseid artikleid, lehekülgi, arvamusi lugedes, jääb mulle sageli silma see, et toitumine peab olema regulaarne, kindlatel kellaaegadel, sellises konsistentsis ja koguses. Et hommikuti tuleb süüa nii ja naa, lõunasöögist ei tohiks puududa see ning õhtul olgu hoopis sedapsi.

Ma julgen mitte nõustuda. Ma söendan tunnetamise siia vahele lükkida. Ma ei järgi sõrmega toitumiskordi vaid kuulan, mida mu keha tahab. Kas see kõlab väga esoteeriliselt ja new-age’likult? Ei tohiks ju. Sest lõppude lõpuks oleme me kõik nii erinevad, et tundub müstiline, et peaksime kõik sarnaselt toituma.

Üldiselt ma toiduteemal sõna võtma ei kipu. Ikka sel samal põhjusel – igaüks otsib oma. Minu arust on kogu meid ümbritsev infohullus hirmutav ja segadusse ajav. Ma olen ise mitmesse peibutavasse lõksu astunud ja seal lühemat-pikemat aega siplenud.

Kuula, tunneta ja proovi iseenda sees hästi elada. Ma arvan, et see võiks siuke tilluke deviis olla.

Ja kui ma nüüd Eestis elaksin (sest enamus mu lugejaid tulevad ikka säält), siis ma võiksin selle blogiposti lõpetada umbes nii …

Ja et te oma keha tunnetaksite ja teaksite, kuidas iseenda sees hea on elada, siis tulge

MINU JOOGAPESSA

Ha-haaaaaaa!!!!!

Päikest ja maitsvaid suutäisi kõigile!

 

IMG_1832

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s