Hakkasin oma hommikumeditatsioonis just vaikusesse kaduma, kui helikopter üle maja lendas ja veidi eemalolevaid viinamarjapõlde pritsima asus. Siis tõmbas naabrionu oma hiiglasliku motika käima. Järgmiseks tuli mäepapa maja tuulutamiseks all-korrusele aknaid-uksi avama. Aeg oli kohv tulele panna ja uue päevaga algust teha.

Need on meie kodu suvekuulutajad. Need kopterid, mis kella poole kuuest tiirutama hakkavad. Naabrimees, kes olenevalt tujust motika või veel kärarikkama USA auto jalutama viib. Ja mäemees, kes suures kuuma-kabuhirmus varahommikul majas üleüldist tuuletõmmet korraldab. Meie suvine kana kitkumine. See kuuma ja külmaga mängimine. Mina, kes ma kuumal suvepäeval esimeses varjus värisema hakkan ja mu kalleim mäemees, keda pelgalt mõte võimalikust kuumalainest totaalsesse paanikasse ajab.

Eks tal ole hetkel natuke põhjust ka. Palav on. Eile olid osad õpilased kirjalikule eksamile lehvikud kaasa võtnud, ühel tüdrukul oli laubalt kuuma- ja närvihigi pühkimiseks käterätt kotis ja õptajad seisid väsimatult tiirutavate ventilaatorite ees, nii et pluusid kummis.

Minul on koolis eksamid. Lastel viimased suured kontrolltööd ja siis koolilõpumatkad ja piknikud.

Üleöö said vaarikad punaseks, poodides müüakse kõiki tooteid grill-versioonis ja eile õhtul oli külapoe jätsulett tühjaks ostetud.

Ja ma mõtlen iga päev nendele kookidele, mida ma varsti Eesti kohvikutes süüa võin. Suvi on päriselt ka kohal.