ÕNNETUS

Kui sa koduukse selja taga kinni lööd, siis sa ei tea, millises seisus tagasi tuled. Keegi ei tea.

Meie läksime laulu ja kärsitusega ja saabusime sidemeis Steniga. Stenil juhtub alati. Sten on see, kes pulmas otsaesise niimoodi katki kukub, et verd purskab. Sten on see, kes iga suvi allergiast punaseks paistetab. Sten on see, kes kukub ja komistab ja ümber ajab. Aga Sten on ka see, kes minuteid hiljem naerab, teisi lohutab ning segaduse pärast ette-taha vabandust palub.

Kui mäemees ta sõprade basseini juurest autosse kandis, et kiirabisse sõita, paitas Sten mu õlga ja ütles, ‘ärge siis pahandage.’

Tagasi tulles oli ta meie kõigi suur kangelane ja eeskuju, sai suure tüki kirsikooki ja kallistusi suurtelt-väikestelt.

Mis muidugi ei teinud olematuks seda lollust, mille eest lapsi kaitsta ei saa. See lollus, kui ütled, et ära tee, saad haiget. Aga nad teevad ikkagi. Ja siis on suures varbas luuni lõikehaav, murul vereloik ja teistel tillukestel näod valged ning isu rulaga sõita püksisääres.

 

One thought on “ÕNNETUS

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s