Värin

Meil värises maa. Tegelikult ta värisevat suht sageli, aga meile märkamatult. Reedel siis raputas. Sedasi kiiresti ja korraks ja igaühel oli oma arvamus sellest, mis toimus. Mul oli tunne, et keegi lõi ülemise korruse aknad klirinal kinni. Mäepapa, kes terrassil istus, nägi, kuidas maja justkui lainetas.

Nüüd ma näen unes katastroofe. Mitte inimeste korraldatuid. Vaid looduse lakse. Täna öösel vajus Mont Blanc kokku. Too majesteetlik lumine mäepirakas, mis meist vaid tunni autosõidu kaugusel, vajus maase, kõiki enda seljal piknikutavaid ja matkavaid inim-sipelgaid kaasa neelates.

Ja ma ei saa sellest tundest lahti. Sellest õudusest.

Ma olen hakanud hommikusi uudiselugemisi pelgama. Ootan südamevärinaga, mis esimese rasvase pealkirjana ette lööb. Kus seekord. Ja kui palju õnnetuid?

Ja maailm ikkagi kisub kokkupoole. Ei kipu ükstapuha kuhu.

Praegu ma organiseeerin suvist Eesti tuuri. Saaremaa tundub kangesti kallis!

Ei, ei, ma ei mõelnud hindasid. Armas tundub see paik! Eriti peale mitut suve eemalolekut.

Meie koduküla

IMG_1839

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s