Uperkuuti

Me elame metsas. Puud on korraga köik suureks kasvanud. Öösel kostab lahtisest aknast örna lehesahinat ja hommikul kogunevad küla linnud puude okstele ühislaulule. Suvi on hingele ikka imeline aeg. Ja kehale. Keha on vaba ja vallatu. Mitte muidugi nii vallatu nagu tollel tüdrukul eile teatris. Ma saan aru, et kuumale suvepäevale järgnev sume öö ajab inimesed hulluks, aga too liibuv kleit paljal ihul ajas segadusse küll. Kuidas ka ei vaataks, jääb mulje nagu passika teda. Nii et keegi ei vaatanudki. Tundus kohatu.

Eilne päev oli tegelikult laks laksu järel.

Kunagi ütles mu joogaöpetaja, ‘just siis, kui arvad, et hakkad aru saama, hakkad päriselt kohale jöudma, lendab köik jälle uperkuuti.’

Hommikul marssis kohale ärritusepiiga. Lükkas ukse jalaga lahti ja potsatas ülbelt toolile. Urgitses köik ebameeldiva päevavalgele ja jäi siis pönevusega ootama, kuidas ma tema käkke sisse söön.

Edasi tuli mägimatk. Vale rada, ohtlikult järsud nölvad, laste kaebused ja löpuks ahastav nutt ning meie, suurte inimeste endi sisemine vöitlus olukorraga vöimalikult adekvaatselt hakkama saada.

Ja just siis, kui ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, saatis päev veel viimase viperuse. Nad oleksid vöinud meid hoiatada, et etendus, kuhu me kogu perega läksime, oli lastele täiesti kohatu. Vöi nagu mäepapa keset ööd koju jöudes kostis … ma olen emotsioonidest väsinud. Aitab.

 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s