ANDMISEST

Mönikord ma mötlen, et köik mu raamatukuhilad, löputud tarkuseallikad, inspireerivad peatükid ja motiveerivad ääremärkused, tuhmuvad nende imeliste inimeste körval, keda elu nii lahkelt mu teele on saatnud.

Lugesin hommikul, tiba enne joogatundi, üht vaimustavat raamatut, mille autoriks on budistlik nunn. Peatükk, mis täna ette sattus, rääkis altruismist, sellest, kuidas köige sügavam ja kestvam önnetunne tuleb andes, mitte saades. Andes oma aega, hoolt ja tuge. Anda saab kogu aeg. Anda saab oma piiritut tähelepanu, kui kedagi kuulad. Anda saab siirast kaastunnet, kui kellelegi toeks oled. Anda saab nöu ja soojust ja toitu ja raamatuid ja ulualust.

Lugesin ja sain aru.

Ja siis tuli joogatundi mu hea söbranna, kaasas tilluke ämber, milles piuksusid kaks veel paljast ja poolpimedat linnupoega. Olid teised pesast alla kukkunud.

Söbrannal olid lisaks neile kahele abitule tegelasele kaasas potsik ussidega, mida ta suure hellusega lindude ööratult avali nokkade vahele torkas.

‘öösel nad magavad rahulikult, aga päeval peab umbes iga tunni tagant toitma. Keeruliseks läheb siis, kui nad lendama peavad öppima. Hoov on kasse täis. Peab vist toas harjutama.’

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s