Koleda ilma eest tuleb öue pageda, ütlesin mäemehele, kui kruusipöhja veel ühe lonksu jagu kohvi oli jäänud.
Mida hirmsamat see vihm ikka teeb, kui leotab pesuni ja kogub tilgad juusteotsa, paneb sammud lustakalt lirtsuma ja ajab nina nohuseks.
Köögis norutamise ja halli kardinasse passimise asemel tuleb öue minna. Mere äärde. Kui on. Vöi metsa. Vihm sobib metsa imeliselt.
Kui on uhked vihmariided, siis on eriti hästi. Aga saab ka lihtsamalt. Kui lepid märjaks saamisega. Pealegi, pärast saab soojad dressid jalga ja kuuma teetassi pihkude vahele. Ja rahu saab hinge. Loodusega leppimise rahu. On just nii nagu on.
