Elu õpipoiss (tüdruk!)

 

DSC_5148

Mul oli eile hästi emotsionaalne õppetund.

Mitte et ma sellest kohe kirjutada oleks tahtnud! Neid iseenda koledaid külgi eriti reklaamima ei kipu ju. Tahaks ikka lillelist ja sooja ja ilusat. Aga kuna see seik mind korralikult sikutas ja sakutas ning veel täna hommikulgi päevikusse kirjutama sundis, siis ma otsustasin seda siin jagada.

On inimesi, kes suudavad mus vajutada punastele nuppudele, neile, mis kutsuvad esile koledat ja haisvat ja justkui-mitte-mulle-alluvat osa minust. Need inimesed suudavad pelgalt oma kohalolekuga mind ärritada. Neist kiirgab minusse energiat, mis kogu mu sisemuse koledasti krooksuma paneb.

Eile sattus mu teele just selline tegelane. Nägin teda esimest korda. Nägin teda postkontoris, ehk tõenäoliselt maailma kõige neutraalsemas paigas. Me ei suhelnud omavahel. Aga … kuuldes, kuidas ta rääkis, kuidas ta müüjanaisega suhtles (ta oli järjekorras minu ees), voolas minusse täiesti absurdne kogus musta energiat. Ja teate mis, ma käitusin postkontorist väljudes selle naisega tõeliselt matslikult. Meelega. Ma võtsin lihtsalt lambist endale õiguse talle justkui kätte maksta tema ebaviisaka oleku eest. Minu käitumise peale see naine muidugi möirgas ja sisitas ja sajatas mulle kuklasse tuhat saatana sõna. Aga need sõnad kukkusid enne minuni jõudmist maha. Need sõnad mind kummitama ei jäänud. Mind jäi kummitama mu oma sügav paha tunne.

Ma ei jalutanud sellest seigast välja võitjana vaid kõrvad lontis pätakana. Ma panin endale ise jala taha ja lendasin uperkuuti.

Hetkest, mil ma lugesin Gary Zukav’i raamatut The Seat of the Soul’, vaatan ma elu kui õppetundi. See mõte meeldib mulle tohutult. Selles mõttes on minu jaoks meeletu vabadus, rõõm ja nauding. Mis iganes mu teele ka ei veereks, aitavad mind iseendale esitatud küsimused, ‘Miks? Miks just see? Mida ma siit õppima peaksin?’

Ja just nende küsimustega üritasin ma oma eilset haisvat pommi neutraliseerida.

Mida ma siis õppisin?

Iseenda ümber kurjust külvates jääb hinge sügav kurbus ja valu. Sellise tundega ma küll elada ei taha!

See kui keegi käitub kuskil ebaviisakalt ei tähenda et talle peab sama vastu peegeldama.

Mina pole kellegi üle kohtu mõistja. Mida ma ka tean?

Kui ma head teen, siis ma saan imelise energia. Kui ma haiget teen, siis ma kuivan kokku nagu närbunud leht.

Täna mul muid mõtteid jagada ei olegi.

Mäekallistused elu õpipoisilt 😉

Elus, elust, elusse

Ma ei suutnudki kiusatusele vastu panna ja tulin kirjutama. Jätsin joogasaali põrandale risti-rästi segamini konspekte ja markereid ja suurte rasvaste küsimärkidega post-it pabereid. Panin oma anatoomia mõneks ajaks sulgudesse, et saaksin siia terrassile, päikese ja suve rüppe kribama tulla.

Aeg tormab nagu kevadine mägijõgi. Vahutab ja kohiseb, mis kole. Ma tahaks tegelikult sagedamini siia kirjutama saada, aga see aeg, see saab enne otsa. Ja kui aega on, siis on kohal too kuulus kirjutamisblokk. Ja kui seda pole, siis olen end päevikusse nii tühjaks kirjutanud, et siia, maailma silmade ette pole enam midagi tuua.

Aga aeg-ajalt saab mu blogikarikas ääreni täis ja siis ei jää muud üle, kui tulla ja ta siia tühjaks kallata.

Elu on põnev. Mõnikord väsitav. Juhtub, et tuleb suuri pettumusi ka. Aga pettumustega on see õppetunni lugu, et kui ei oleks pettumist, siis ei taipaks vast aega maha võtta, vaadata ja järeldusi teha. Aeg-ajalt peavad need jämedad kaikad ikka kodaraisse lendama.

Mul on tunne, et ma kogu aeg kasvan. Mitte pikkusesse või laiusesse (õnneks!), aga ma kasvan elusse. Minu arust hakkas see mühinal kasvamine kolm aastat tagasi, kui ma joogakooli uksest sisse astusin. Sellest ajast alates on ikka ööratult palju asju juhtunud. Ei midagi suurt, ei midagi sähvatuslikku, ei midagi väliselt kiiskavat. Need juhutmised on sügaval sees ja seda võimsamad, seda põhjalikumad on nad.

Hakkasime mingi hetke mäemehega koos otsima midagi, mis annaks tuge ja tähendust. Peale joogat tuli meditatsioon ja peale meditatsiooni igatsorti filosoofiad ja õpetused, mida lugedes ja uurides külvame siin tasapisi seemneid, mis ühel heal päeval loodetavasti toekateks taimedeks kasvavad.

Meditatstiooni läbi jõudsime oma elu esimesse meditatsioonilaagrisse. Laager on tegelikult natuke liiga suur sõna, tegu oli kolmepäevase ‘eemaletõmbumisega’ (retreat). Koht, kus me need päevad tasakesi tuksusime oli muidugi mägedes (siit muud ei leia ju!), aga mäel ja mäel on vahe. Mis siis, et vaid tunni autosõidu kaugusel, minu jaoks oli sealne õhustik täielk kuurort ja eksootika.

Panen siinkohal paar lõiku päevikust, mida ma suure õhinaga seal täitsin.

‘Meie toal on tilluke rõdu. Seisame mäemehega koos pimeduses ja kuulame. Paremalt kostub veemühin. Kuskil öös tormab too lumest sündinud jõud alla orgu pannes terve küla uinutavalt mühisema. Otse ees on mäed. Ma tean, et nad on seal, mis siis et enam ei näe. Ainult päris kõrgel, tõenäoliselt seal, kus mäetipp taevaks saab, vilgub üks sinine tuluke. Mõtle, mida tahad! Seda ta siis ongi. Enne rõduukse sulgumist lipsab veel tuppa kitsekella kõlin. Kaugemal karjamaal, suletud õitega võilillede keskel tatsab paar sarvikut. Rohi maitseb sama hästi, näed sa teist või mitte.’

‘Mägesid võib tõepoolest tunde vaadata. Iga kord, kui silmad vastasnõlvadele pöörasin, oli valgus muutunud. Õhtu edenedes liikus alt orust tippude suunas pimeduse piir, mis hääletult ja ümberpöördumatult küla küla järel endasse neelas kuniks vaid kõige kõrgemad tipud viimast päikesevalgust püüdsid. Olid nad äkki kikivarvul?’

IMG_4863

Ma sain sealt laagrist imelise väe kaasa. Ma muidugi ei märganud, millal ta täpselt minusse imbus, aga tagasi kodus ja argipäevas askeldades oli tema kohalolek täiega tunda.

Vahepeal juhtus veel see, et ma otsustasin uuest kursusest osa võtta ning imen nüüd endasse tillukeste perefilmide tegemise inspiratsiooni. Olen neid esimesi vasikaid instagrammi üles pannud. Tegemise lust on see, mis mind tagant surab. See sama lust, mis mind kell pool kuus üles ajab, et oleks aega vaikuses kirjutada. Kaameraga ja iMovie’ga nokitsedes ning kausta kohal sulele tuld andes tunnen ma üht imelist ja ööratut rõõmu ning vabanemise tunnet. Teha iseendale, teha selleks, et mulle meeldib. Mitte selleks, et vastukaja saada, mitte selleks, et rohkem meeldimisi klikataks. Enda rõõmuks. Ma pean seda veel õppima, sest see on tuhat korda väärtuslikum väljapoole hingamisest.

Ja kui ma ei kirjuta, filmi, õpeta või õpi (loe: anatoomia), siis ma kuulan raadiot. Ma pole vist elu sees nii palju raadiot kuulanud. Mul on oma lemmikud muidugi ka. Hommikul tööle sõites kuulan BBC4-d, et end inglise keelele häälestada. Töölt koju sõites kuulan prantsuse keelseid saateid. Ja kui ma kodus askeldan, siis naudin mõnda head podcast’i. Minu podcast’id on siuksed women power, inspiration, creativitylaadi. Nad on kõik inglise keeles, surprise, surprise. No näiteks siit teile mõned viimati kuulatud, mis mulle kangesti meeldisid.

üks mu lemmikuid on Sas Petherick’i veebikodu ‘Courage & Spice’. Seal on ikka terve ports inspireerivat kuulamist, aga üks mu lemmikuid oli see siin .

Ja siin posdcastis avastasin ma, et mulle ikka täiega meeldib Oprah.

Ja suvi, oihh, Eestimaal olla ta juba käes. Aga meil kasvab kuumus hetkel suht ettevaatlikult (loodetavasti ümberpöördumatult). See suvi me Eestimaa pinnale ei jõuagi. Seekord kavatsen ma oma täpilist suvekleiti Toskaana päikese all kanda!

Muutumised

Ma olen liiga palju blogisid tuulde loopinud. Olen tohutult pilte ja mõtteid nüüdseks läbipääsmatu tara taha lukustanud. Aeg-ajalt miski meenub, korraks käib seest nõksatus läbi, aga siis ma lasen sel kahetsusel minna. Ega temaga muud tarka niikuinii teha ei anna.

Üks kahjatsus on aga närima jäänud. Mida ma tookord mõtlesin? Mida ma siis sellest või tollest arvasin? Kas ma tahaksingi enam teada?

Nii nagu muutub elu me ümber, nii kooldume, kaardume, vahetame karva meiegi. Kas teie tunnete inimest, kes on jäänud samaks?

Muutumist ei tohi karta. Muutumine pole häbiasi. Isegi siis, kui keegi kuskil kostab, ‘aga varem sa küll selline polnud’ või ‘varem sa toimisid ikka hoopis teisiti’.

Küll on hea, et me muutume. Ühel kohal paigal seistes hakkaks ikka kangesti igav.Kõik praod ja mügarikud saaksid liiga selgeks. Poleks miskit uut avastada.

Kuna eile oli vaba päev, sõitsime emaga Lausanne’i uitama. Ilm oli kevade kohta jätkuvalt ülisoe, päike paistis, kõik puud olid rohelises lehes, igal tänaval ja väljakul oli paar õides puud. Mõnus oli.

Mulle ei meeldinud pikka aega suured linnad. Tuksusin siin mägede rütmis imelises harmoonias ning sel hetkel tundus tõesti võimatu, et ma oma suhtumist kuidagi muuta võiksin. Aga miski mu elus tegi vist minekut ning jättis endast maha tühja koha, kuhu linnalõhn sisse lipsas. Võib-olla paisus laste kasvamisega koos vabaduse ruum, kuhu mahub nüüd uutmoodi asju? Võib ka olla, et ma ise olen elu poolt sellist lihvi ja lakki saanud, et uutmoodi tahud on paistma hakanud.

Igatahes olin ma eile seal Lausanne’is kangesti õnnelik. Samamoodi nagu aasta alguses Pariisis, või kuu eest Londonis.

Linnades on põnev. Inimesed on põnevad. Nii lahedalt eri karva ja tegumoodi. Majad on põnevad. Isegi koledad majad. Neis on kõigis mingi lahe detail, lahmakas graffiti või tagasihoidlik, aga naljakas, vigase grammatikaga kribatud sõnum.

Metrood on kangesti vahvad, sest liikumine on lahe. Sõita edasi, aina edasi, uute hoovide ja tänavate manu samas kaasreisijaid passides.

Kõndisime emaga vanalinnas ja kesklinnas ja järve ääres karuselli muusika ning akordionionu helide rütmis. Istusime elegantses Nespresso butiigis ning rüüpasime vahukoore pilve all peidus olevat kanget kohvi. Tegime kohustusliku ema-tütre shopingu (kleit mulle, pusa talle) ning pugisime kõhud tai resotranis nuudleist punni.

Mõned nädalad tagasi oli peas üks blogipostitus, aga ma ei toksinud teda klahvidele. Mind ehmatas avastus, et see mõte oli justkui vastupidi ühele teisele mõtisklusele ammusemast ajast. Et kus on siin see usaldusväärsus, kus on põhimõte!? Loksusid need küsimärgid siis kogu selle aja mu peas, kuni ma otustasin, et ma võin oma arvamusi ja suhtumist muuta. Andsin endale selle lubaduse.

Sest no kuulge, kas teie tunnete kedagi, kes muutunud poleks?

IMG_4829

Vaikuse peletamiseks

Olen oodanud päris kaua. Üht muutust. Kui ma selle uue palli veerema lükkasin, siis uskusin siiralt, et ta võtab ruttu kiire hoo sisse. Ma olin ülbelt veendunud, et saan sellega hakkama. Uskusin, et vastus tuleb enam-vähem üleöö.

Nädal peale vaikust keerasin kindla usu madalamale, lootuse peale. Igal uuel hommikul tärkas ta plahvatusliku jõuga süstides musse üleajavat energiat. Ja igal õhtul olid järel vaid tolm, toss ja suht kössis mina.

Nüüd on aega nii ohtralt mööda voolanud, et vaikusest on välja kasvanud valus tõde – seekordne pall ei saanud hoogu sisse. Ja kuigi ma tahan uskuda, et selleks on kindlasti täiesti veenev põhjus ja mingil omal moel on mitte sündimine parim variant (kunagi tagasivaates, vist), siis ometigi on hetkel keeruline end seda uskuma sundida. Sest ma tõepoolest ihkasin seda muutust nii väga. Seda uut väljakutset. Seda uut tööposti.

Kevadel pole sest muidugi sooja ega külma. Tema hoogu ei pidurda enam miski. Teate, kui palju ilu on igal pool! Meie aed on õites. Meie küla on õites. Meie kanton on õites. See on peaaegu ilu raiskamine, see, kui korraga nii palju saab. Lapsed on tüdinud minu pidevast õhkamisest ja juubeldavatest ‘ohhh, lapsed, vaadake ometi!’ loosungitest. Aga kuidagi tuleb seda imet ju seedida! Kuidagi peab teda mahutama. Kuhugi tuleb see kõik ju toppida!

Eile hommikul astus lavale meie aia võimas vaher. Peale nädalaid kestnud paisumist avanesid esimesed pungad ja õrnrohelised krässus lehehakatised pressisid päikesesse. Nii uued, nii täiuslikud, ilma ühegi ‘elu näinud’ täpi või kriimustuseta. Kas see on neile julgustükk? Söendada end siia tuulte ja vihmade ja saastatusega ilma pressida?

Loen Arundhati Roy uusimat raamatut ‘The Ministry of Utmost Happiness’. Loen teist juba pikalt. See on üle kaua aja taas selline raamat, mida ei tohi, jumal hoidku, kindlasti ei tohi, liiga kiiresti läbi lugeda. Ah, mis ma jaman, sellist raamatut ei loeta LäBI, tal lastakse endasse tasapisi sisse imbuda. Iga teine lause ses raamatus lendab vastu vahtimist ja jätab hingetuks. Loen ja rõõmustan. Mind teeb õnnelikuks tõdemus, et selline sõnadest ehitatud maailm olemas on. Loen ja tunnen, kuidas mu oma maailm siin, kaugel Kashmirist, kasvab ja tähenduslikumaks muutub. Või no vähemalt kasvab usk, et saab alati kuhugi kõrgemale püüelda.

Ma tahtsin teile kangesti paar pilti meie õitemerest panna, aga üks koll  ronis mu arvutisse ja ega ta siit enne kao, kui ma targa tehniku abi palun.

Pealegi on aeg pärastlõuna kohvipausiks!

Vaheaeg või asi

Meil on siin nädalane vaheaeg. Minu kõige vihatum vaheaeg. No palun väga, vaheaeg ja vihkama. Suudan mina ikka kummalisi kooslusi ühte purki toppida!

Aga nii ta on. See nädal kevadist hingetõmbeaega on kõike muud kui rahulik hingamine. Need seitse päeva on töö kooli lõpueksamite kallal ja kuna ma olen meie kooli ainus inglise keele õpetaja, siis mõistke, mõistke, kes peab need erinevad versioonid pikkadest lõpueksamitest valmis meisterdama? Õige! See on mäemamma. Töö oleks iseenesest täitsa talutav, kui mul siin fooniks suht kiiresti igavlevaid tegelasi poleks. Kui õues on käidud, raamat tiba edasi loetud, kohustuslik lehtede riisumine tehtud, tahvlis aega surnuks löödud, siis tuleb diivani episood, otse minu vaateväljas. Ja sellest piisab, et mina oma imelises oskuses süümepiinu tunda, ahastusse libisen. Ahastusse, et me miskit põnevat ei tee, et ma neid kuhugi ei vii, et me koolivaheajast täit ei võta.

Ahastusest järgmine etapp on kätsh minu peas, no midagi selle televiisorist tuleva lahingu taolist, kus üks pool trumpab teist argumentidega üle. Tegelikult ei tohiks ma seda võrdlust üldse kasutada, sest pole nimetatud saadet kordki vaatanud. Nii et pardon mi!

Selles lahingus on kaks poolt. Üks, kes räägib, et lapsed saavad väga hästi ise hakkama ja teevad omi asju ja kuidas ikka meie omal ajal hommikust õhtuni õues olime (mis siis et tänapäeval pole seal õues peale hulkuvate kasside kedagi!) ning milleks, no tõepoolest, milleks üks emme sekkuma peab ja bla-bla-bla. Ning teine, ülipüüdlik superema hääl, mis oigab ja ohib, et vaesed lapsed, küll on neil ikka igav ja kurb vaheaeg ja mis nõme töö mul üldse on, et peab vaheajal muudkui laua taga istuma ja no mis elu, noh?! Ja vaata seal Instagramis ja blogides ja igal pool kõik emad ju teevad lahedaid asju ja lapsed neil nii targad ja nutikad ja sportlikud ja mina olengi see saamatu mamma siin.

Kuni tuppa astub mäekoll Anders, kes küsib nii ääri-veeri, et emme, äkki teeks midagi ja mina plahvatan kaane pealt nagu fuuria, ‘Ma pean ju TööTAMAAAAAAAAAA!’. Ja vaene poiss teeb minekut enne kui minu AAAAAAA-d oiates põrandale pudenevad.

Viis minutit hiljem koputan hoopis mina tema uksele ja palun vabandust. Kümme minutit hiljem paneme matkasaapad ja kaome metsa. Mul on suht kama, mis nipiga need eksamid valmis saavad!

IMG_4568

uue õhinaga … nagu alati

Ühe imelise kingituse on elu mulle teinud! Ma ärkan nimelt igal hommikul suure õhina ja põnevusega. Mida aastaid edasi, seda varajasemaks see ärkamine nihkub. Klõpsti silmad lahti ja juba ma kipun minekule. Ärge nüüd arvake, et elan seiklusfilmis ning iga päev on pilgeni põnevust täis. Aga mus on väsimatu usk ja lootus, et midagi lahedat juhtub. Või vähemalt midagi märkimisväärset. Või no mingi uus käänak, mille tagant ilmub nähtavale uus pirakas porgand, mille poole on mõtet ponnistada.

Elu on muutumine, heas ja halvas mõttes. Absoluutselt mitte miski siin ilmas ei ole jäädav. See on muideks üks neljast budsimi alustalast, mida ma endale pea iga ainumas päev meelde tuletan. See mõte aitab, kui teekond on liiga mülkaseks muutunud. Aga see mõte ei tee paha ka siis, kui kõik on hästi. Või nagu mäemees püheadelõuna alustuseks ja klaase kokku lüües sõnas, armsad pere ja sõbrad, nautige, sest kes teab, mis elu toob. Mõnele kõrvapaarile võib see vast ähvardavalt kõlada, aga meie jaoks on selles hetkes viibimise ja selle nautimise moto.

Muutumine tähendab minu jaoks kasvamist. Ma leian tohutut motivatsiooni ja inspiratsiooni teadmisest, et võime väsimatult edasi areneda. Või nagu mu hetke suuri lemmikuid, stoikust Epiktetus on üles kutsunud, ‘Kes sa olla soovid? Millist elu soovid elada?’ Ja sealt hakka siis astuma. Pane kirja oma ideaalid, oma sihid ning tuleta seda kasvõi iga uus hommik meelde. Olen ikka õigel teel? Kas ma kasvan päikese suunas või on latv kiuslikult kõveraks kiskunud?

Arenemise, edasi liikumise võimalikkus lisab elule kirkaid värve. Ja mitte ainult värve! See on ju mootor, mis laseb seda üht ainsamat elu, mis meile kui lotovõit sülle sadas, nautida. Ilma teadmise ja usuta, et tuleb aina uusi peatükke, kõduneksin ma tõenäoliselt meie aia hiigelkuuskede all seene kõrval. Ma nii ei mängiks. Must kaoks igasugune tahe, lustist rääkimata.

Teooriapilvelt alla maa peale tulles jagan teiega suurima heameelega üht minu praegust muutumist.

Kui ma nädala eest Inglismaalt koju lendasin, valdas mind Apide silmapiirile kerkides tunne, mida eales varem nii intensiivselt tajunud pole. See oli koju jõudmise tunne. See oli hästi tugev rõõm. Ning peamine, see oli kuulumise tunne. Ühtäkki ma teadsin, et juured on all ja kuigi mu sünnimaa on Eesti ning üks osa mu südamest ning hingest jäävad alati selle maa rütmis tuksuma, olen ma lõpuks ometi ka siin kohale jõudnud. See avastus tegi mulle heameelt ja tõi kergenduse, sest elada pidevas hingelises nihkes on piin. Ma elasin pikki-pikki aastaid niimoodi. Üks osa naeris, teine nuttis. Eestimaa hoidis mind karmis haardes ning ei lasknud päriselt end siin sisse seada. Aga võib ka nii, et mina ei lasknud! Ma sõdisin kümne küünega selle vastu. Mus elas ja mässas väike troll, kes rind kummis kuulutas – ei, ei, mina pole siit, mina olen sealt, olen teistmoodi! See on iseenesest tõsi, ent elada sellise sisemise protesti saatel on tohututlt räsiv ja hingeliselt laastav. See tunne seal lennukis oli kui raskuse rinnalt kadumine. Korraga ma hingasin nii, et ribid ragisesid!

Sellele leppimisele eelnes üks teine nihe ka. Ma sain prantsuse keelega sõbraks. Kaheksateist aastat tagasi helveetide maale jõudes ei tundnud ma selle romaani keele suhtes mitte midagi. Olin teda ülikoolis ühe semestri õppinud ning ahastanud. Tundus täiesti ülemõistuse ettevõtmine. Minu kirg oli ja on inglise keel. Aga noh, suhelda mulle meeldib, nii et siia elama asudes tuli see keel ikka ruttu selgeks saada. Üles ma ta noppisin. Natuke vildakalt. Natuke tänavapoisilikult. Aga enam-vähem selgeks sain! Lausa nii, et suutsin siinses pedagoogikakoolis diplomitöö valmis kirjuatada ja ära kaitsta. Aga vot, me küll tundsime teineteist, aga sõbrad polnud. Ma lugesin endiselt ainult inglise ja eestikeelseid raamatuid. Artikleid nimisõnade ette panin tunde järgi. Ning grammatikas läksin enamuse ajast õnne peale välja.

Kuni käis krõks. Kust ta tuli ja miks – mul pole õrna aimugi! Ma olen seda usku inimene, et ju siis aeg oli küps. Keel, mis siiani on mulle olnud kui praktiline abivahend, tehniline agregaat sõnumi edastamisesk ja vastuvõtmiseks, keeras korraga uue külje ette ja näitas end oma täies ilus ja imes. Ma hakkasin kuulma seda kõla, millest nii palju õhatakse. Märkasin sõnu ja lausekonstruktsioone nende elegantsis. Avastasin keele kaunilt kasutamise naudingu. Ja lubage kinnitada, seda prantsuse keele kasutajad armastavad, kaunilt kõlada 🙂

Tagasi Epiktetuse ning tema arupärimise juurde, ‘millise sihi oma elus sean?’ Minu uueks sihiks on prantsuse keele korralik valdamine. Mitte siiani toiminud lonkadi-lonkadi astumine vaid korrektne keelekasutus. Andsin endale ühe aasta.

Aeg on päeva kallale asuda. Kirikukell lõi just kaheksa ning hommikupäikesepuna on mägede kohalt haihtunud. Kohv mu tassis on külmaks ununenud ning kõht koriseb pudru järele. Tark sööb hommikul kõhu täis, sest kes teab, mida põnevat see päev kõik tuua võib!? Energiat on vaja!

Tere, turg!

Küll on turud toredad! Imeline lõhnade, värvide, häälte, hõigete, maiuste ja naerude pillerkaar. Ampsasin pähklikooki, lonksasin ingverilikööri, lasin Prantsusmaa päikest täis oliiviõlil maitsemeeli erutada. Iga uus letitäis kaupa trumpas eelmise üle oma värvide ja lõhnadega, mis niimoodi ninna tungisid, et mina, gluteenivaba tegelane, otse tänaval, turu saginas, pika käntsaka valget saia sisse pugisin!

Maroko poisid müüsid oliive ja päikesekuivatet tomateid, mis iga kliendi, kes degusteerima tulid, oigama panid. ülemäe naabrid Aosta kandist pakkusid kuulsat itaalia  keeksi, Panettone’t. Vanalinna bistrood olid kõik enam-vähem püstiseisvad lauad tänavale tirinud, et turulkäijaid parimate veinide ja juustuvalikuga enda manu meelitada.

Kõndisime mäemehega selles sõbralikus saginas, hüüdsime ‘Salut!’ ja ‘ça va?’ tuttavaile, täitsime tasapisi turukoti kohalike ja eksootiliste maiustega ning õhkasime teineteisele, kui palju ilu on ümberringi, kui silmad lahti teha.

IMG_4519

IMG_4518

IMG_4515

IMG_4509

IMG_4522

IMG_4516

ühe värvilise leti juures ostsin elu esimesed artishokid, nii ilusad olid nad! Kräsupäine tõmmu neiu minu ees ladus terve hunniku neid kõristi taolisi tegelasi kotti.

‘Vabandage, need on artishokid, eksju? Mida nendega teha?’

”Neid süüakse’, naeris tüdruk mulle rõõmsal häälel vastuseks.

‘Jajah, ma tean, aga kuidas, ses mõttes, et kuidas neid keeta või küpsetada või no MIDA te nendega teete?’

Ja siis ta seletas, seal samas saginas, otse leti ees.

Ja kodus kõik sõid. Palju seal söödavat pole, aga see, mis hamba alla sai, oli päris põnev!

IMG_4524

IMG_4531