Selline teema siin …

Ma olen laisk. Mõnes mõttes. Ma olen näiteks laisk iseenda poputaja. Iga kord kui ma oma kosmeetiku juurde lähen, saan tõrelda. Küll on nahk sisalikult kuivaks tõmbunud, küll olen päikesekreemi suviti koju jätnud, küll olen unustanud niisutavat öökreemi kasutada. Ja tema, oh seda minu super kosmeetikut, näeb otsemaid kõike. Tal on silmade asemel luubid, ma ütlen!

See laiskus on ka põhjus, miks ma ennast ei meigi (kui ripsmetush välja arvata), miks ma nii kaua pikki juukseid kandsin (saaks kähku salgud krunni) ning miks mul on meie pere kõige tillem riidekapp. Sellest on muideks juba poole mäemees enda asjade alla võtnud. Sest noh, sinna ju mahub, nagu ta vabandas.

Õnneks on loodus minuga lahe olnud. On andnud jumet ja figuuri ja sära silmadesse. Nii et kõik laiskusest tingitud viilimised pole siiani suuremat imago häda kaela toonud. Aga kaua sa ühte kummi ikka venitad?!

Paar nädalat tagasi ütles Saskia, et tead, emme, sa võiksid ju endale aeg-ajalt mõne uue riide ikka lubada. Mul korraks võpatas sees, et oihh, kui mu teismeline tütar juba niiviisi räägib, siis peab vist ette vaatama. Pärast ta muidugi lisas, et ma näen täiesti hea välja ja mingit kooserdise muljet ei jäta. Ent, tütar oli kõnelenud ja ma otsustasin ühe poeretke ikka ette võtta. Ma usun, et ma pole ainus, kel kas näkkab täiega või siis üldse mitte. Ja mul õnneks näkkas. Sain ühe hoobiga mitu kärbest kätte ja poest väljudes õhkasin mäemehele, et nüüd on vähemalt aastaks rahu maa peal.

Ma ei ole poodleja. Ma ei viitsi terve hommiku ühest riidepoest teise käia. (Alice, London ei loe, eksole 😉 Kui ma alles siia Helveetide maale saabusin, siis oli mu suureks vaimustuseks H&M. Tol hetkel seda poodi veel Eestis ei olnud ning mulle tundus, et midagi lahedamat olemas olla ei saagi. Tegin kõik oma riideostud ühes ja samas poes ja polnudki päris hull. Tegelikult oli lausa vaimustav, sest enne Shveitsi tulekut olin elanud väga kesist üliõpilaselu ning riiete ostmine oli suur luksus.

Kui ma siin kooli tööle läksin ja õpilaste seljas H&M igat uut kollektsiooni nägin, oli selge, et sealt poest ma ennast enam varustada ei taha. Liikusin hoopis Esprit’sse. Olin nende truu klient mitu-mitu aastat. Jälle tundus, et see ongi see parim variant üldse. Piisas poodi minekust, et leida just need minule passivad riided. Aga aeg, teate ise, muudkui liigub ja maitse muutub ja korraga ma enam ei leidnud seda, mis minu seljas imet teeks. Tulid hoopis Pepe Jeans ja Tom Taylor.

Laupäeval avastasin oma tavapärasest riidepoest aga täitsa uue tegija (minu jaoks) – Garcia Jeans. Ja jälle oli tunne, et nad on oma riided just mind silmas pidades teinud. Neil on täpselt minu maitsele mõnusalt casualelegant riided. Pluusid ja pusad, mis istuvad imeliselt nii teksade kui ka kontori seelikuga.

Aga ikkagi, isegi kui ostlemise kätte võtan, olen laisk. Kui ühest poest oma varustust kätte ei saa, siis joon parema meelega kuskil terrassil hea kohvi ja sobitan olemasolevaid riideesemeid edasi.

Mingil hetkel kasvas mu laiskusest välja peaaegu kinnisidee, et vot ei tahagi uusi riideid, et ei mingit raiskamist, ei mingit tarbimisühiskonna lõksus siplemist. Ilu tuleb su enese seest teema siis. Ja tegelikult võiksin ma selle deviisi saatel päris rahulikult lõpuni elada, kui …

Kui ma kodus töötaksin. No kui ma näiteks kirjanik oleksin. Või tõlkija. Või oleksin täiskohaga joogaõpetaja. Siis ma vist suisa unustaks, et vahepeal peaks riidepoodi minema.

Aga töötades õpetajana, olles regulaarselt klassi ees, suheldes igapäevaselt ja professionaalselt teiste inimestega, tunnen ma muidugi omal nahal, kui tähtis on välimus. Kui ma esmaspäeval tundi läksin, seljas imearmsad Garcia Jeans’i särk ja jakk (mis istusid tõesti nagu valatult), siis oli ikka uhkem hoiak küll. Ei midagi kategooriliselt erinevat, aga see särts ja sära teadmisest, et ma näen hea välja, andis imelise annuse eneskindlust. No ja kas see tuli nüüd riietest või tähtede seisust, aga ma pole ammu nii häid tunde andnud!

Pühapäev on kuidagi … ma ei tea

IMG_3942

Pühapäevad on kummalised.

Mitte et nad seda meelega teeksid. Mitte et see pühapäeva loomuses oleks meile natuke nagu käkki keerata. Aga nii lihtsalt kukub välja. Isegi kui ametlikult on pühapäev täieõiguslik nädalavahetuse koostisosa, täpselt nagu laupäevgi, siis mitteametlikult jääb pühapäev alati päevaks enne … esmaspäeva. Ma ei ole siiani kohanud kedagi, kes ütleks, et esmaspäev on tema lemmikpäev. Et juhuuu, ongi juba pühapäev ja kohe-kohe tuleb esmaspäev. Et no lõpuks ometi.

Ma ei vihka pühapäevi. Aga ma olen ammusest ajast alates teinud teadlikke ponnistusi, et see päev vähem nukker, vähem melanhoolne, vähem tühi oleks. Ma töötan selle nimel, et pühapäeval mitte kössi vajuda.

Ma armastan vaikust ja tühjust ja kulgemist. Aga ainult siis, kui ma nad ise olen valinud. Pühapäeval ma neid ei vali, nad lihtsalt taaruvad kohale.

Novembrikuu pühapäevad on hoopis oma karva. Siuksed hallid ja tuulised ja valgusega koonerdavad. Novembrikuus on pühapäev täielik survival test.

Mis ma siis teen, et see novembrikuu pühapäev liiga inimvaenulikuks ei muutuks.

Ma teen hommikul pannkooke ja vaatan sinna kõrvale ETV-st Maahommikut.

Ma lähen maksku mis maksab õue, isegi kui see on vaid kohvi joomine hoovi lehehunnikus.

Ma joogatan.

Ma naudin mäemehe kokatud ülivürtsikat kana ja klaasi punast veini sinna juurde.

Ma teen kannude viisi teed ( … et koolitöid edasi lükata)

Ma loen blogisid, mis inspireerivad.

Ma proovin teha midagi sellist, mis musse põnevust süstib. Unistustega mängimine, tulevaste võimalike reiside peale mõtlemine, millegi toreda plaanimine.

Ja kui mul kodus saun oleks, siis ma suure tõenäosusega teeks just pühapäeviti sauna.

Aga teie? Kas pühapäev on sõber? Mida on taibukas pühapäeviti teha, et olemine helgem saaks?

Uue müüri ees

Viis või kuus aastat tagasi oli hetk, mil mu ette oli tõusnud müür. Mäletan selgesti seda kurbust, mis tuli tühjusest ja lootusetusest. Tundest, et kui niimoodi jääbki, siis ma enam ei taha. Lusti ei olnud, särtsu ei olnud, kõik eredad toonid olid jäädavalt haihtunud jättes maha vettinud halli.

Õnneks ma ei ole kurbuses kössitav tüüp. Ma käin seal aeg-ajalt muidugi ära, aga siiani olen alati leidnud jaksu nii kaua kraapida ja kratsida, kuni valgus läbi hakkab paistma.

Tol korral ma kaevasin end joogani.

Nüüd ma olen taas uue valliga silmitsi. Ei midagi kohutavalt hingerapsivat. Seekordne risttee ei ole hingelist laadi. Täna ma ei tõuse tihkuva kurbusega hinges ning ei otsi nagu peata kana iseennast taga. Oh ei. Ma tean väga hästi, kes ma olen. Ma tean omi tugevusi ja nõrkusi. Ma saan iseendaga väga hästi hakkama. Ja just sellest isenda tugevusest ongi välja kasvanud see uus müür, mis mulle nüüd otsa jõllitab.

Ma olen tööalasel ristteel.

Kui ma kümme aastat tagasi praeguse töökoha sain, tundus, et mitte midagi paremat olemas olla ei saa. Rääkimata tõsiasjast, et ma üldse siin õpetaja koha välja olin võidelnud. Shveitsis on nimelt kangesti keeruline riiklikusse kooli õpetajaks saada, sest tingimused on nii soodsad. Okei, väike mööndus. Minu praegune kool on pooleldi erakool, ent kuulub ometigi ametlikku koolide võrgustikku ja annab välja samu diplomeid, mis teisedki asutused.

Nüüd on aeg edasi läinud. Mina olen kasvanud. Olen kasvanud õpetajana ja inimesena. Ja ühtäkki tabasin end tundelt, et pean edasi liikuma. Ma olen aru saamise eesmärgil palju kirjutanud, otsinud tunde taga midagi tahkemat, mõnd ratsionaalsemat tuge. Ma ei taha paljalt emotsiooni najal hüppama hakata. Olen seda minevikus liigagi sageli teinud ja pärast tulitavaid kriimustusi ravinud.

Aga mida rohkem ma vaatlen ja arutlen, seda selgemaks hakkab pilt saama. Lisaks mu oma kasvavale rahutusele, on ka trobikond väliseid signaale, mis mind kõik samasse suunda nügivad. Korraga paistavad mitmed töökohaga seotud iseärasused peaaegu väljakannatamatud. See, mis alguses tundus positiivne, on ajaga rõhuvaks moondunud. See, mille eest ma varem iga hinnaga põgenesin, on ühtäkki ahvatlevaks muutunud.

Ma ei kavatse kategoorilist kesta vahetust. Ma olen õpetajaks sündinud. Selle tõsiasja eest oleks mõttetu pageda. Jah, on päevi, mil ma klassist pisaraid neelates lahkun. On hetki, mil ma nii suures ängis vaevlen, et võiksin end kiilaks kiskuda. Aga juba paar päeva edasi ja ma kihelen klassi ette tagasi. On õpilasi, kes võivad niiviisi haiget teha, et maa kaob jalge alt. On klasse, kuhu minek sarnaneb tapalavale astumisega. Aga anna aega ja ma väidan siiralt, et armastan kõiki oma õpilasi.

Ehk siis, ma jään õpetajaks. Vajan lihtsalt struktuuris edasi liikumist. Ma janunen uute alguste ja väljakutsete järele. Ma usun siiralt, et mu oskused ja kogemused väärivad nüüd juba midagi enamat.

Ma olen põnevil.

Keha jõudis kohale.

Ma olen sageli mõelnud, mis tunne on jõuda külmalt maalt kuumale ja vastupidi. Nüüd siis tean! Kell kaheksa hommikul Zürichis rongi oodates, plaksusid meil hambad ja vappusid õlad. Seisime kambakesi kohvrite ümber ja veensime üksteist, et kodus on ka hea, kohe väga hea ja töö on hea, kohe väga hea, sest tänu tööle saame varsti uuesti reisima minna. Aga ikkagi … nii naljakas on see lennukiga reisimine. See, kuidas su keha kantakse ruumist A ruumi B justnagu oleks täiesti normaalne olla ühel hetkel Bangkokis, tunda, kuidas kuumus särgi vastu rinda kleebib, ning vaimustuda suurlinna ööst ning juba kaksteist tundi hiljem seista hilissügiseselt külmal perroonil, tammuda jalalt jalale ja passida asiste nägudega ringitõttavaid kallilt riides kohalikke.

Käisime Saskiaga just külmkapi taastamistuuril. Kuna mu puudritops ei pidanud pikale loksutamisele vastu, pidin kähku ka komseetikapoodi sisse hüppama. Palusin puudrit heledale nahale. Tüdruk vaatas mind ja hüüatas, ‘Aga te olete ju nii pruun!’ Hirmus kipitus oli talle justkui möödaminnes mainida, ‘Ah see pruun, ah jaaa, see on Taimaa …’

Mäemees pani vahelduseks friikartulid ahju ja praeb paar burgerit. Oleme kõik natuke imelikus staadiumis, siukses uimases vaakumis. Kauaks meie akendesse tuled täna ei jää. Keha peab pikali heitma ja hinge reisilt tagasi ootama.

Aga Bangkok oli laheeeeeeeee …

IMG_3874IMG_3894.JPGIMG_3898.JPGIMG_3900.JPGIMG_3909.jpg

Polegi tegelikult kurb!

Õhtusöögini on natuke üle tunni aega. Istun meie bungalow terrassil, enam-vähem banaanipuu all, kuulan täiesti tundmatute konnade ja tirtsude kisakoori ja mõtlen, kui lahe on see, et mul on aega kirjutada.

Täna on viimane paikne päev enne homset Bangkoki hullust ja siis keskööl lahkuvat otselendu tagasi koju. Otsustasime lihtsalt olla ja laiselda. Ainus ettevõtmine oli rattaretk kõrvalkülla, kus mugisime munanuudleid ja uudistasime päikesevarje, mida selle küla igas tagahoovis meisterdatakse.

 

IMG_3864.JPG

 

IMG_3859.JPG

IMG_3870.JPG

Ma olen valmis. Valmis tagasi koju minema. Ma tean, et meid kõiki ootab ees kiire ja kohustusi täis arigpäev. Palavuse asemel nügib end sisse jahedus. Peale hommikusööki tuleb laud taas ise ära koristada ja õhtusööki ei kantagi laia naeratuse saatel lauale. Pesu ei pese enam lahke tädi ning vaba aeg sisustab end kohustustega enne, kui ma ohatagi jõuan.

Aga kõik see ei morjenda mind.

Ma olen lõpuks ometi oma perega siin käinud ja sellest piisab!

Mälestused on meiega. Piisab silmade kinnipigistamisest, et tagasi tuua see hetk …

… mil me elus esimest korda hiiglaslikus lennukis istusime ja ekraanilt lennuki trajektoori jälgisime. Kaugel all, kümme kilomeetrit meist eemal, särasid Pakistani ja India tuled.

… mil elevant mulle põsele siukse musimopsu andis nagu oleks keegi tolmuimejaga nahka imenud.

… mil me üksteise kaisus öises aias basseini ääres istusime ja looduse hääli kuulasime.

… mil me templis munga ees põlvitasime ja kogu perega õnnistatud saime.

… mil me paadiga mööda jõge seilasime, rohelusse mattuvaid kaldaid ning jumal teab millest kokkuklopsitud majakesi uudistasime.

… mil me mägedes kohalikul turul litshiveini mekkisime ja kuivatatud kõrvitsat sõime.

… mil me öises Chiang Mai’s lahtise taksoga ringi kimasime.

… mil me Himaalaja mäestiku lõunapoolseimas otsas, sammalt täis metsas uitasime.

… mil me ennast nuudlitest ja magushapust kanast punni pugisime 🙂

Ma pugin end lõhki ja muidu tore elu.

Ma korraks olin väsinud. Lastest. Kas on lapsevanemaid, kes mõnikord ei oleks? Perega reisid on muidugi luksus ja lahe ja tore, aga on hetki, mil kogu see kamp ära tüütab ja ma põgeneks parima heameelga koos oma mäemehega kuskile luksus-spaasse. Päevad, mil me reisime, on raskemad. Siis on kogu see pakkimine ja kola kaasa tarimine ja bussid ja taksod ja ülemõistuse õhusaastatus. Chiang Mai on suuruselt Bangkoki järel teine linn ja kuuldu põhjal on siinne õhk pealinnaga võrreldes lausa luksus. Aga no mina ei ole elu sees nii sinist ja nii saastatud õhku näinud, kui siin lahtises taksos liiklusummikus passides. Kui me siia pikemalt jääksime, ostaksime raudselt näomaskid, et oma hingamisaparaati säästa.

IMG_3715.JPG

Jõudsime kahe päeva eest oma viimasesse peatuspaika, hotelli nimega Secret Garden. Tegelikult võiks selle paiga nimi vabalt ‘Secret Paradise’ olla. Kui eelmised kaks hotelli sai valitud asukoha ja basseini järgi, siis siinsest peatuspaigast sai sihtmärk omaette. Umbes neli kuud tagasi saatis üks hea tuttav mulle FB-i selle hotelli lingi ja soovitas kuumalt järgi proovida. Mulle piisas paari kommentaari lugemisest, et kangesti tahta siia mõnulema tulla.

Secret Garden on Chiang Mai’st umbes 12 kilomeetri kaugusel, riisipõldude vahel pesitsev oaas. Hotelli omanikeks on sakslasest Peter, tema tai naine ja nende ülitubli tütar Isabel. Kui meie hotelli jõudsime, ootas meid ees Isabeli kiri: ‘Armas Sirja, andke andeks, et ma teid isiklikult vastu võtta ei saa. Mu isal oli täna mootorratta õnnetus. Oleme hetkel haiglas, kus teda kohe opereerima hakatakse.’

‘Õnneks’ pääses Isabeli isa katkise jalaluuga ning täna lubati ta juba koju taastuma.

Aga hotellist veel. Peter ja tema pere avasid selle paiga külalistele seitsme aasta eest. Tegu on lahmaka territooriumiga, mis on täis tipitud bungalow’sid ja öö läbi sillerdavaid laternaid. Igal pool kasvavad hiiglaslikud vihmapuud (Samanea saman), majesteetliku võraga hiiglased.

Õhtusöögiks valmistavad Isabeli vanaema ja paar abilist hõrgutavaid tai roogasid. Mis toitu puutub, siis küll on hea, et ma kohe esimestel päevadel endale lahedad tai püksid soetasin. Karta on, et mu skinny teksad peavad mõni aeg kapis istuma ja peenemat kintsu ootama. Võtame kasvõi tänase päeva. Mida ma siis kõike puginud olen? Hommikul olid omlett, pannkoogid, igatsorti puuviljad, juust, muna, kanapallikesed ja praekartul. Siis läksime ringsõidule, kus ma mekkisin igasugu kummalisi kohalikke asjandusi. Siis põikasime turule, kust sai marju ja jumal teab mida kuivatatud variandis – kõrvitsat, maasikat, ube jne. Ja just nüüd lõpetasime õhtusöögi, mis koosnes jumalikust papaya salatist, magus-hapust kanakastmest, nuudlitest ja shokolaadijätsust. Appi!!!!!!!

Meie bungalow on aia tagumises otsas, akendega naaberküla suunas. Täna hommikul kell seitse ärkasime laulu peale! Tädi laulis peenikese tai häälega pika laulu ja siis hakkas üks onu rääkima. Rääkis tervelt pool tundi. Hiljem saime Isabelilt teada, et tegu on traditsiooniliste hommiku-uudistega, mis igal hommikul küla kõlaritest rahva sekka paisatakse. Pikutasime mäemehega voodis, passisime lage ja itsitasime. Siuke pioneerilaagri tunne tuli. (mitte et mäemees teaks, mis tunne see selline on!)

Hotellis on igatsorti tegelasi. Eile õhtul saime tuttavaks ühe sakslanna ja ühe noorpaariga New Yorgist, kellega pikalt lobisesime ja kogemusi vahetasime. Lisaks on siin prantslasi, jaapanlasi, belglasi ja palju muid hetkel veel avastamata tegelasi. Kõik muudkui naeratavd ja õhkavad üksteisele õnnelikult, kui tore-tore ikka on ja küll see Taimaa on ikka lahe koht ja oihhh, kuidas siia peab tagasi tulema!

Vaade meie magamistoast …

IMG_3614.JPG

Raamatunurk ja söögituba, kuhu hommiku- ja õhtusöögiks kirju seltskond koguneb…

IMG_3839.jpg

IMG_3836.jpg

IMG_3834.jpg

Hommikud bassu ääres …

IMG_3641.jpgIMG_3643.jpgIMG_3657.jpg

Taimaa, vol.3

Täna hommikul oli hetk, mil mu süda korraks kortsu kiskus. Tegin silmad lahti ja jõllitasin otsa tõsiasjale, et puhkuse viimane osa sai just alguse. Järgmised kümme minutit kasutasin kõiki seni õpituid idamaiseid filosoofilisi mõtteid, et end tagasi hetke tuua ning olla tänulik selle eest, mis on ning mitte morjenduda selle pärast mida varsti enam ei ole.

Reisimise ainus häda on vist see, et kui algust teed, siis tahaks aina veel ja veel. Aga kuna meid on ikka suhteliselt palju, siis selliseid reise nagu praegu, me iga aasta endile kindlasti lubada ei saa.

Ehk siis, ainus õige asi on leida endas tarkus ja jõud elada hetkes ning nautida just seda, mida elu selleks hetkeks on taldrikule serveerinud.

Istusime just bussi, et tagasi Chiang Mai suunas vurada. Kolm täispikka päeva Chiang Rais on möödunud nagu nobe sõrmenips ja pea kumiseb kõigest nähtust ning kogetust.

Buss on superluks Green Bus, mis mahutab kõigest 23 reisijat, nii et ruumi on ohtralt. Sarnaselt lennukile pakutakse siingi vett ja kerget snäkki ja nagu igal pool Taimaal puhub õhukonditsioneer värsket õhku, sest õues on temperatuur nüüdseks 33 peale roninud. Okei, tegelikult ei puhu see konditsioneer lihtsalt värsket vaid ikka päris külma õhku, ülemõistuse külma õhku. Nii et kolm tundi bussisõitu mööduvad rättidesse mässitult.

Aga lubage ma jutustan meie Chiang Rai päevadest.

Chiang Rais astusime bussist maha auklikule, vihmavett täis mudaplatsile. Kuna tegu oli rahvusliku leinapäevaga (loe altpoolt), siis katsid kõiki luuke rulood ja taksopeatuses istus üksik onu plasttoolil ja näris midagi. Seisime oma kotikuhila keskel nagu totakad turistid ikka ja üritasime olukorrast sotti saada. Lõpuks üks takso küll tuli aga kuna juht ei mõikanud mitte kui midagi, läks ta üpris varsti oma teed. Seisime troopilises kuumuses ja ootasime. Mu enda suureks üllatuseks ei tekitanud see oluord mus mitte mingit ärevust. Hoopis põnev oli. Umbes nii, et okei, nüüd ma siis reisingi päriselt ja mis küll edasi hakkab juhtuma. Juhtus muidugi see, et lõpuks saabus takso, mis meid hotelli viis. Seikluse lõpp.

Esimesed kaks päeva tuuritasime kohaliku giidiga ringi. Esimesel korral nii uues ja erilises paigas on giidiga eratuur minu arust üks parimaid variante üldse. Meie giid, Somsak, rääkis täitsa arusaadavat inglise keelt ning tänu temale saime tublisti targemaks.

Esimesel päeval külastasime Chiang Rai vaatamisväärsusi.

The White Tempel

 Kakskümmend aastat tagasi alguse saanud lumivalge tempel, mida aina edasi ehitatakse. Templi autoriks on kuulus kohalik kunstnik kelle sõnul on tegu modernse buddistliku kunsti lipulaevaga. Paik on tõepoolest imetlusväärne, kus kõrvuti traditsiooniline ja üli-kaasaegne.

IMG_3320.JPG

IMG_3325.JPG

IMG_3341.jpg

IMG_3328.JPGThe Black House

 Nüüdseks juba lahkunud kunstniku kodupaik, kus on üle kolmekümne musta maja täis kummalist kunsti mustaks võõbatud krokodillinahkadest punnis puust peenisteni. Majade vahel pargis pakuti erinevaid tervistavaid kuure. Mina proovisin omal nahal sinepivärvilist põlve-maski, mis pidavat liigesevalud minevikku sajatama. Kuna maski peab üle poole tunni jalal hoidma, siis lahkusin muuseumist üleskeritud püksisääre ning paksu kollase mudakihiga põlvel 🙂

IMG_3352

IMG_3363.jpg 

Chinese Tempel

Uhke ja uus hiina stiilis tempel, millest veidi eemal künka otsas kõrgus hiigel-Buddha. Buddha pähe sai liftiga sõita ja kui liftiuksed üleval lahti läksid, kiirgas meile vastu lumivalge marmor.

Hiina templis põletasime traditsioonilisi viirukeid ning ostsime 5 kilo riisi kohalikele annetuseks.

Koos meiega oli selles paigas hästi palju kohalikke ja hiina turiste. See on tegelikult natuke minu enda hüpotees. Ma tegelikult ei oskaks vahet teha tai ja hiina turistil. Aga meie giidionu rääkis, et hiinlasi käivat siin palju, nii et voilà!

IMG_3375.jpg

IMG_3381.JPG

IMG_3389.jpg

IMG_3395.JPG

Teisel päeval startisime päris vara pikale päevatuurile. Käisime külas kaelkirjak-naistel, ehk Karen hõimul. Karenid liikusid mitmeid sajandeid tagasi praeguse Hiina territooriumilt Birmasse ehk Myanmari, kust paljud neist umbes kümne aasta eest Taisse põgenesid. Tai valitsus finantseerib nende külasid, kus mehed põllumajanduse ja naised käsitööga tegelevad. Vastutasuks lubavad Karenid turistidel ennast külastada. See ongi üks suuremaid teenimisallikaid. Naised istuvad oma majakeste ees ja koovad kirjusid salle, mida meiesugustele uudishimulikele müüa. Naised kannavad siiamaani kuulsaid kaelarõngaid, mis kaaluvad umbes 2.5 kuni 4 kilo vahel. Rõngad pannakse tüdrukutele umbes viie aasta vanuses ning edaspidi enam ära ei võetagi. Naine, kellega giidi abil suhtlesime, seletas, et peseb kaela rõngaste all sidrunimahlaga. Lugusid, miks neid rõngaid kantakse, on mitmeid. Osad jutustavad kaitsest tiigrihammustuse vastu, osad pajatavad lahingutest, osad luigekujulisest jumalannast, keda imiteerida.

Meie olime külakeses päris vara hommikul, ehk enne teiste turistide saabumist ja seetõttu halba, turismi maitset suhu ei jäänud. Mind jäi hoopis kummitama see ‘lihtsalt olemise’ atmosfäär. Giid väitis, et neil inimestel on tegelikult vedanud, sest Myanmari’s ei olnud nende elu kaugeltki turvaline. Aga samas, elada niiviisi ühes piiratud paigas ja tegeleda terve päev salli kudumise ja toidu keetmisega. … ja siis see meie osalus kogu loos. Ma tegelikult ei oskagi seisukohta võtta. Mul lihtsalt puudub piisav info. Kohalike sõnul on turism hea, sest toob Karenitele raha sisse. Aga mis elu see ikka selline on, et ärkad hommikul üles ja istud siis sadade turistide silme all salli kuduma. Ei ole must-valget vastust mul.

Koos meie giidiga.

IMG_3513.JPG

See pisike poiss ronis otsemaid mu kõrvale, kui ma maha istusin.

IMG_3420.JPG

IMG_3515

Karenite külast edasi sõitsime tee-kasvandusse. Vahepeal tegime peatuse, et kummipuuistandusi ja ananassipõlde uudistada. Terve teeäär oli ananassilette täis, umbes nii nagu suvel Tallinn-Pärnu maantee, mida ääristavad kurgi-tomati-saunavihtade müügipunktid.

IMG_3525

IMG_3528

IMG_3434.JPG

IMG_3428.jpg

Teeistandusest läks reis edasi ahvipärdikute manu. Tüübid (täiega agressivsed muideks) elavad suures koopas keset dzhunglit ja tulevad siis gängidena turistide käest pähkleid sööma. Enne ahvide juurde minekut tuleb tee pealt puutoigas kaasa haarata, sest muidu tulevad isased püksi ja särki kiskuma. Ühel hetkel jäin ma teistest kuidagi eemale seisma ja kaks punapeput isast ülbikut liikusid ohtlikult lähedale ja ausalt öeldes oli korraks ikka päris kõhe tunne. Aga siis tuli üks teine Tai giid ja hakkasi pärdikuid pähklitega loopima, nii et ahvid sulpsasid kähku vette.

IMG_3457.JPG

IMG_3468.JPG

Viimane sihtkoht oli kuulus Kuldne Kolmnurk – kolme riigi (Tai, Laos, Myanmar) ja kahe suure jõe ristumispaik. Kuldne kolmnurk on kurikuulus oopiumiga kauplemise poolest. Nüüdseks on kauplemine suuremas osas kontrolli alla saadud (paljuski tänu aasta eest surnud Tai kuniga ponnistustele), aga diilereid jagub muidugi praegugi, nii et turistidel soovitatakse seal regioonis usaldusväärse giidi saatel seigelda.

IMG_3478.JPG

IMG_3508.JPG

IMG_3495.jpg

Mis puutub Tai kuningasse, siis tema tuhastamis- ja matusetseremoonia lõppes alles eile. Rekordiliselt kaua valitsenud kuningas suri eelmisel aastal, aga matused toimusid alles nüüd. Tegu oli rahva poolt palavalt armastatud kuningaga, kes riigi majandust meeletult edendas. Tai kuninglikku perekonda peetakse maailma üheks rikkaimaks. Kuningliku pere kritiseerimine on rangelt keelatud ja võib lõppeda vangistusega. Kohalikes lehtedes kajastati alles hiljuti juhtumit mehest, kes FB-s kunigapere üle nalja oli heitnud ja nüüd kolmekümneks aastaks trellide taha saadeti.

Aga mis siis veel? Meie dzhunglitripist ma juba kirjutasin. Lisaks käisime kahel õhtul Chiang Rais kuulsal ööturul, kus ma oma aina nahhaalsemat kauplejanatuuri sain lihvida. Peab ütlema, et ametit õpid praktiseerides 🙂 Ma olen natuke teisi turiste ka jälginud, nende meetodeid piilunud ja üht koma teist õppinud. No näiteks seda imestunud ilmet, mis kaasneb hüüatusele, ‘Nii palju? Oi-oi-oi, aga seal eemal oli poole odavam …’ Ja siis tuleb justkui minekut teha. Tavaliselt kukub hind siis kena kolksatusega.

Ühe laheda hulluse tegime ka. Ostsime mäemehega ilusa suure Buddha. No kuidas muidu? Tegelikult ei öelda Buddha puhul, et ostsin vaid hoopis, et laenasin. Seda seletas meie giidionu. Buddha ei saa osta, teda saab ainult mõneks ajaks laenata 🙂

Ööturult kimasime tagasi hotelli tuk-tuk’is. Justnimelt kimasime. Minu arust sõidavad nad ikka ülemõistuse kiiresti. Laste meelest oli see muidugi megalahe, aga meie, täiskasvanud, oskame ohte rohkem hinnata ja näha.

IMG_3413

 

Hotell, kus me peatusime, oli täitsa kobe. Hotelle borneerides oli meie jaoks oluline basseini olemasolu ja sellest tingimusest ei taganeks ma ka järgmisel reisikorral. Nii mõnus on õhtul, peale palavat päeva, bassus liguneda ja imemaitsvat kohalikku Singha õlut rüübata.

Chiang Rai hotelli omanikeks on hollandlasest mees ja tema tai naine. Ainus b-moll oli see, et nad ei paista omavahel enam väga hästi läbi saavat. Peale kolme last ja pikka abielu on nad kuidagi nukraks, pidevalt omavahel tasakesi nääklevaks paariks mandunud. Seda oli kurb vaadata.

Hotellis tellisin endale ühe tai massazhi ka. Päris luksuslik on troopiliste lindude laulu saatel, kerges tuuleiilis end väänata lasta. Ma polnud elus enne tai massazhi proovinud, nii et ei osanud midagi oodata. Nüüd siis tean, et tai massazhis ronib tädi sulle enam vähem kukile ja väänab-käänab jäsemeid suurima heameelega. Ühel hetkel, kui mu põsk vastu patja lömakile oli surutud ja tädi küünarnukkidega selga mudis, tuli ikka naer peale küll!

Nii, olemegi taas Chiang Mai’s.

Uute ridadeni siis.