piin

No ei ole minus aia-, peenra- ega murumutti!

Selles esimeses lauses on kogu minu ahastus, mu äng, mu pahameel. Ma olen kaks tundi lõõmava päikes käes seda võsa niitnud, mis iga jumala suvi meie maja ümber nii meelalt vokkama lööb. Olen pesuni okkaid ja surnud putukaid täis. Mu nina ja kurk kratsivad õietolmust ja aevastustele ei tule lõppu. Ja ma ei näe muud, kui tööd. Veel rohem tööd. Meie maja hoovil on kummaline vokkamise needus peal. Siin kasvab loodus mingis ülemeelikus, mis-meil-homsest jäägitus hulluses. Piisab puukese istutamisest, kui too juba taevas on. Piisab heki lõikamisest, kui uued kasvud nipsaka ja sallimatu naabritädi aias lollitavad. Me upume nõgestesse, ohakatesse, okstesse ja meetripikkuste juurtega umbrohupuhmastesse. Ning oleme kogu selle hulluse juures täiesti saamatud aednikud.

Või siiski. Mitte saamatud vaid ilma igasuguse motivatsioonisädemeta. Me ei viitsi, oska, taha aiandusega tegeleda. Nii mina kui mäemees. Meie ainus vahe on see, et mäemeest kogu see roheline üleküllus ei heiduta. Tema arust on võililled imelised, kaelani kasvanud rohi romantiline ja kolmemeetrine tihe kuusehekk parim privaatsuse tagatis. Mina näen korratust ning kohustusi, mida ma elas enda õlule palunud pole.

Mõnel harval juhul ma löön kahtlema.

Minus tõstab pead tilluke ja vastik oleks-poleks kurat.

Ise tahad säästlikult ja roheliselt elada, aga tilli ja kartulit oma taldrikule kasvatada ei viitsi!

Tahad maja, aga majaga kaasnevaid kohustusi mitte!

Mis tubli (!!!!) naine sa oled, kui peenart ei pea ja muru ei niida?

Ja üleüldse, mis saab siis, kui maailmakord kokku variseb?! Aaaah???? Igaüks PEAB suutma toidu lauale muretseda.

Ja nii juhtubki umbes kord aastas, et ma otsustan ikka miskit mulda pista ja ostan veel ühed uued hekikäärid ja ilusad kollased aiakindad ning lillelised botikud. Ja siis olen kurb ja nõutu ning usun siiralt, et olen maailma saamatuim inimene.

Kuigi tegelikult olen ma lihtsalt hoopist teisest puust tegelane. Ma olen raamatute, kirjutamise ja jooga inimene. Kui ma mõtlen, et nende kahe tunni võsas mässamise asemel, oleksin võinud hoopis lugeda, siis ma tahaks nuttu tihkuda. Ning mulle meenub üks imeilus raamat, John Bayely ‘Iris’. Tolle vaimselt nii särava naise, Iris Murdochi, abikaasa lugu sellest, kuidas Iris Alzheimeri tõppe kadus. Mulle jäi sellest raamatust eriliselt meelde seik, kus John nende kodu kirjeldas. Igal pool raamatute kuhilad ja ämblikuvõrgud. Iris ei näinudki neid võrke. Sel polnud tema jaoks mitte mingisugust tähtsust.

Oh ei, ma ei ürita siin mingit muud paralleeli tõmmata, kui seda, et mõned lihtsalt on aiainimesed ja mõned istuksid terve päeva, nina raamatus pargis suure pärnapuu varjus.

Ma pean minema. üks ohakatevõsa ootab veel.

Ja ta murrab hambaid krigistades pea läbipääsmatusse tihnikusse …

HINGELT äRA

Mul kriipis iga kord, kui toda tüdrukut nägin. Ehk siis igas inglise keele tunnis. Ta oli uje, hiirvaikne ja mulle tundus, et nii meeletult kurb. Kui ta rääkis, jah, need harvad korrad, kui ta julges sõnu kuuldavale tuua, kui ta söendas oma arvamust avaldada, siis värisesid ta hääl ja keha.

Ükskord ta hakkas nutma. Olin ta nelja silma jutule kutsunud ning pärisin ohtlikult halbade hinnete kohta. Aimasin tegelikult ette, et ta võib murduda. Mäletan, kuidas tahtsin talle peaaegu füüsiliselt jaksu juurde anda, talle midagi sissse süstida, tema olematut eneseusku vohama panna. Aga ta ei tulnudki päriselt oma urust välja.

Eile oli nende klassil inglise keele suuline eksam. Jutt jõudis kummalisi käände pidi sõpruse ning usalduseni. Tema keeletase ei lasknud tal öelda seda, mis tegelikult hingel, aga nii palju sain aru, et oma mured hoiab ta ainult endale. Ta tõmbas käed seda öeldes enda ümber. Kehakeel lisas selle, mis sõnades vajaka jäi.

Samal õhtul said noored teada, kas nad on eksamissessiooni edukalt läbinud. Ma hoidsin talle pöialt. Teadsin, et ta on too ‘riskigruppi’ kuuluv õpilane. Kui tema positiivsed tulemused välja hõigati, siis ma jälgisin toda nägu. Minu arust hakkas ta sel hetkel üle pika aja uuesti hingama. Ma oleks teda kallistada tahtnud, aga ütlesin lihtsalt, et olen tema pärast tohututlt rõõmus. See tundus tolle noore neiu puhul juba parajalt intiimne.

Õhtul koju sõites mõtlesin uuesti eksamile ja tema vastusele. Sellele, kuidas ta oma mured ainult endale hoiab, omaette, üksinda nende kallal pusib. Mina läheksin niiviisi hulluks. Mitte et ma sageli südant puistaks. Mu päevikud ja vannitoa põrand saavad esimese laari jampsi endale. Lopsakas ja kiires kirjas mureread või mitu pakki tühje kleenexi karpe teevad oma töö. Aga alati sellest ei piisa. Mul on vaja inimesi, keda usaldada. Ja mitte ainult usaldada vaid kelle tarkust ma hindan ja janunen.

Kust saavad jõudu need, kes ei räägi? Kus on nende lohutus ja allikad? Ja kas neid on palju?

Selliseid mõtteid võib üks süütu lõpueksam sünnitada.

 

Head jaanipäeva, armsad inimesed! Ja et juttu jätkuks kauemaks 🙂

AUTOSÕIT

Meie mäepere ei tohi pikaks ajaks autosse jätta.

Me lähme autos kõik peast soojaks ja segi. Ma hakkame üksteise närvikeeltel tinistama ja kannatusi katsetama.

Me peaaegu et vihkame autosõitu.

Peale tänast ‘matkapäeva’ on see selgem kui mägijõe kristalne vesi. Meie pere ei ole autos reisija. Kuna mäekoll Steni suur varvas on ikka veel paksus sidemes ning ükski arvestatav matkasaabas talle jalga ei lähe, tuli kõndimisest täna loobuda. Aga et ilm oli imeline ja all orus ronisid soojakraadid kenasti üle kolmekümne läve, siis lihtsalt tuli kuskile kõrgemale hingama minna. Mis meil siis muud üle jäi, kui autosse istuda ja ühest ilusast paigast teise vurada. Ainult et … see pole meie perele abosluutselt sobilik puhkepäeva veetmise viis.

Esiteks, ma olen kohutav kaasreisija. Või nagu mäepapa ütles, ‘I love having you there, I hate taking you there.’ Mul on piinlik ja paha, aga ma pean temaga sajaprotsendiliselt nõustuma. Ma olen seal kõrvalistmel üks krampis punn-jurakas (midaiganes see ka ei tähendaks). Ma olen kriitiline ja pinges ning sageli tekitavad pikemad otsad minus tohutut tüdimust. Minu pinge kandub otse loomulikult üle mäemehele, kes siis omakorda turri läheb. See, mis tagapingil toimub, sellest võiks mõni erilise huumorisoonega sulesell pikki ja kõhukrampideni naerma ajavaid novelle kirjutada. Aint et minul sedasorti huumorisoon vist puudub. Mina kuulen palju koledaid sõnu, kisa ja kaklust ja pidevat ‘aga emme, ta ütles ju …!’ või ‘aga emme, ta lõi mind …!’

Me käisime täna imelistes kohtades, olime koos kõige kallimate inimestega, aga tervet päeva varjutas vastik tusapilv, sest me lihtsalt olime kõik kuidagi tusased. Meilt oli võetud see vabadus, mille annab matkasaapa regulaarne rütm kuuseoksteist pehmel rajal.

Me oleme astujad inimesed.

IMG_1931

 

Jooksen

Mõnikord on ikka kangesti palju pusasid peas.

Viimane mõte enne eilsesse ööse kadumist oli ‘ma pean kirjutama’, ‘ma pean need sõlmed kirjutades lahti harutama’.

Ent varahommikusel terrassil kohvi rüübates ja rida realt paberit täites ei tulnud seekord toda rahunemist, pusletükkide õigetesse auku kukkumist. Hinges ikka kratsis ja peas ajasid ühed küsimärgid ja kahtlused teisi taga.

Ma pidin end rahusse rapsima ja läksin jooksma.

Ma ei jookse saleda piha või maratoni nimel, mina jooksen pea tühjendamiseks ja vastuste äratamiseks. Ning see toimib enam-vähem iga kord.

Kõigepealt ma lihtsalt silkan, siis hakkan rahunema ning lõpuks tunnen, kuidas peas ja hinges hakkab lainetus vaibuma. Tavaliselt kuskil poole maa peal pistavad esimesed lahendused ninaotsad välja.

Täna ma lõpetasin jooksu harjumuspärasest varem ning kõndisin niisama mööda jõekallast. Vee hääl. Kui imeliselt rahustav. Veekogu peab ikka olema. Võimalus minna ja istuda ja vette passida.

Elu on jõgi, mis voolab hetkegi peatamata edasi. Sinine taevas võib ühel hetkel ootamatult kõuepilvedest mustaks saada. Kangesti keeruline olukord võib uuel päeval loomuliku lahenduse leida. Kõik on pidevas muutumises. Miski ei jää kuhugi pidama. Headel aegadel kasvatab see teadmine tänutunnet. Halbadel annab aga lohutust, et varsti tuleb uus tuksumine. (ja siin ma mõtlen ritsikule …)

IMG_1905

IMG_1906

IMG_1908

SööK

Need olid soolased pannkoogid Von Krahli kohvikus. Ta sõi neid hästi aeglaselt. Võttis ampsu, natuke mälus, nõjatus diivanile ja nautis. Aeg-ajalt kohendas salli ka. Sellist siidist, prantslaslikku. Ta nimelt jumaldas Prantsusmaad, too koolivend. Ja head, peent elu. Sellist, kus süüakse hästi aeglaselt. Mis see aasta olla võis? Kuskil eelmise sajandi lõpukanti.

Ma kutsun ennast pidevalt korrale. Hoian kahvlit kasvõi vägisi taldrikul, et liiga kähku uut hunnikut suhu ei kühveldaks. Ja mulle meenub üks algklasside õpetaja, kes rääkis mingist hirmus pikast mälumisest.

Süüa aeglaselt ja mõõdukalt. Need on minu uued väljakutsed. Tegelikult sai alguse kõik joogast. Ja-jaaaaa, here we go again! Kui te nüüd silmi pööritate ja tüdimusest ohkate, siis … saan aru. Ausalt saan. Mul hakkaks ka mingil hetkel halb, kui üks tirts kogu aeg mingist joogast piiksuks. Aga, please, stay with me, just this one more time 😉

Ühesõnaga (mis tegelikult tähendab, et sellele blogile mitte kohane pikk jutt). Ma olen tänu joogatamisele oma keha kuulama ja kuulma hakanud. Üks klassikalise jooga omadusi on see, et peale iga uut asana’t, on lühike ‘puhkeperiood’, mil tehakse kerge ‘body-scan’. See on selline vaikne kuulamine. Mis mu kehas toimub? Mida aeg edasi, seda enam hakkan märkama. Iga asana annab uue tundmise. Ja iga uus seanss viib edasi keha tõelise tunnetamise teel.

Mida põnevat ma siis tundnud olen? No näiteks seda, et ei taha enam punast liha süüa. Või korraga piisab ühest tassist hommikukohvist. Või hoopis nii, et veini juues tajun teravalt seda piiri, millest enam üle minna ei taha. See piir, mis varem oli nii hägune, et vastikud peale-pidu hommikud juhtusid sagedamini kui ma oleks tahtnud.

Kõige suuremad muutused ongi tegelikult toimunud toitumises. Ja seda ei mingi piitsa ega prääniku juhendamisel, vaid ainult tänu oma keha kuulamisele. Olles tundnud kergust, ei taha enam raskusega maadelda. Olles nautinud selgust peas, ei taha kannatada peale-suurt-sööki uimasuse all.

Paar päeva tagasi ma näiteks pugisin. Pugisin nii, et silmamunad punni paisusid. Ning veetsin kogu pärastlõuna eranditult ebameeldivas väsimuses. Varem ma poleks neid kahte kokku viinud. Oleksin suure tõenäosusega hiiglasliku kruusi kohvi sisse joonud.

Erinevaid toitumisalaseid artikleid, lehekülgi, arvamusi lugedes, jääb mulle sageli silma see, et toitumine peab olema regulaarne, kindlatel kellaaegadel, sellises konsistentsis ja koguses. Et hommikuti tuleb süüa nii ja naa, lõunasöögist ei tohiks puududa see ning õhtul olgu hoopis sedapsi.

Ma julgen mitte nõustuda. Ma söendan tunnetamise siia vahele lükkida. Ma ei järgi sõrmega toitumiskordi vaid kuulan, mida mu keha tahab. Kas see kõlab väga esoteeriliselt ja new-age’likult? Ei tohiks ju. Sest lõppude lõpuks oleme me kõik nii erinevad, et tundub müstiline, et peaksime kõik sarnaselt toituma.

Üldiselt ma toiduteemal sõna võtma ei kipu. Ikka sel samal põhjusel – igaüks otsib oma. Minu arust on kogu meid ümbritsev infohullus hirmutav ja segadusse ajav. Ma olen ise mitmesse peibutavasse lõksu astunud ja seal lühemat-pikemat aega siplenud.

Kuula, tunneta ja proovi iseenda sees hästi elada. Ma arvan, et see võiks siuke tilluke deviis olla.

Ja kui ma nüüd Eestis elaksin (sest enamus mu lugejaid tulevad ikka säält), siis ma võiksin selle blogiposti lõpetada umbes nii …

Ja et te oma keha tunnetaksite ja teaksite, kuidas iseenda sees hea on elada, siis tulge

MINU JOOGAPESSA

Ha-haaaaaaa!!!!!

Päikest ja maitsvaid suutäisi kõigile!

 

IMG_1832

SUVI

Hakkasin oma hommikumeditatsioonis just vaikusesse kaduma, kui helikopter üle maja lendas ja veidi eemalolevaid viinamarjapõlde pritsima asus. Siis tõmbas naabrionu oma hiiglasliku motika käima. Järgmiseks tuli mäepapa maja tuulutamiseks all-korrusele aknaid-uksi avama. Aeg oli kohv tulele panna ja uue päevaga algust teha.

Need on meie kodu suvekuulutajad. Need kopterid, mis kella poole kuuest tiirutama hakkavad. Naabrimees, kes olenevalt tujust motika või veel kärarikkama USA auto jalutama viib. Ja mäemees, kes suures kuuma-kabuhirmus varahommikul majas üleüldist tuuletõmmet korraldab. Meie suvine kana kitkumine. See kuuma ja külmaga mängimine. Mina, kes ma kuumal suvepäeval esimeses varjus värisema hakkan ja mu kalleim mäemees, keda pelgalt mõte võimalikust kuumalainest totaalsesse paanikasse ajab.

Eks tal ole hetkel natuke põhjust ka. Palav on. Eile olid osad õpilased kirjalikule eksamile lehvikud kaasa võtnud, ühel tüdrukul oli laubalt kuuma- ja närvihigi pühkimiseks käterätt kotis ja õptajad seisid väsimatult tiirutavate ventilaatorite ees, nii et pluusid kummis.

Minul on koolis eksamid. Lastel viimased suured kontrolltööd ja siis koolilõpumatkad ja piknikud.

Üleöö said vaarikad punaseks, poodides müüakse kõiki tooteid grill-versioonis ja eile õhtul oli külapoe jätsulett tühjaks ostetud.

Ja ma mõtlen iga päev nendele kookidele, mida ma varsti Eesti kohvikutes süüa võin. Suvi on päriselt ka kohal.

IMG_1885

ÕNNETUS

Kui sa koduukse selja taga kinni lööd, siis sa ei tea, millises seisus tagasi tuled. Keegi ei tea.

Meie läksime laulu ja kärsitusega ja saabusime sidemeis Steniga. Stenil juhtub alati. Sten on see, kes pulmas otsaesise niimoodi katki kukub, et verd purskab. Sten on see, kes iga suvi allergiast punaseks paistetab. Sten on see, kes kukub ja komistab ja ümber ajab. Aga Sten on ka see, kes minuteid hiljem naerab, teisi lohutab ning segaduse pärast ette-taha vabandust palub.

Kui mäemees ta sõprade basseini juurest autosse kandis, et kiirabisse sõita, paitas Sten mu õlga ja ütles, ‘ärge siis pahandage.’

Tagasi tulles oli ta meie kõigi suur kangelane ja eeskuju, sai suure tüki kirsikooki ja kallistusi suurtelt-väikestelt.

Mis muidugi ei teinud olematuks seda lollust, mille eest lapsi kaitsta ei saa. See lollus, kui ütled, et ära tee, saad haiget. Aga nad teevad ikkagi. Ja siis on suures varbas luuni lõikehaav, murul vereloik ja teistel tillukestel näod valged ning isu rulaga sõita püksisääres.