Kuusest ja tänust ja ajudest

‘Me hakkame teie ajusid muutma!’

Kusjuures mäemehel oli täiega tõsi taga ja Sten, kes itsitama hakkas, sai pragada, et nüüd aitab lollustest ja aeg on õnn õuele tuua.

Mäemehe tehtud suus tuld purskav karri ja külapoest ostetud hapukapsas (detesember äratab mus maitsemeeli ja lapsepõlves geenidesse sööbinud harjumusi), papale-mammale maitsev vein ja lastele lubadus peale-taldrikuid-tühjaks shokolaadist. Oli laupäeva hiline lõunaaeg ja me saime lõpuks ometi kogu kambaga laua ümber kokku. Kel selja taga õhtune jõulupidu, kel reedene piknik sõpradega, aga siin me nüüd olime, parimas koosluses üldse. Ja mäemees lubadusega, et hakkab meie ajusid uueks muutma.

‘Ma pakun, et me alustame uue traditsiooniga!’

Mhmm … Sten matsutas kõige häälekamalt.

‘Lugesin sellest ühest raamatust.’

Andersi näole ilmus uudishimu.

‘’Ja meie pere võiks seda iga päev ühisel söömaajal teha.’

‘Kuulake palun isa!’ kutsusin seltskonda korrale. Ma teadsin, mis tuleb ja ma olin juba vaimustuses. Sest teate mis, ma usun rituaalidesse ja traditisoonidesse ja kuulumisse ja rütmidesse. Ma olen sellel teemal viimasel ajal kohe kangesti palju mõelnud. Et kui ma ainult suudaksin uskuda … aga see selleks.

‘Teeme nii, et kõik ütlevad ühe või mitu asja, mille eest nad selles päevas tänulikud on! Sest vaadake, uurimused on näitanud, et …’

Aga me olime juba õnges ja õhevil ja kõik tahtsid esimesena sõna võtta ja isegi kui Sten esialgu edasi lollitas rääkides lumeinimesest, keda ta kodu metsas nägi ja kellega ta kontakti sai, siis lõpuks oli temagi võrgus ja jutustas silmade särades ilust, mida päevas leida oli.

Kui kord minu kätte jõudis, nöökis mäemees, et kui emmel viisteist minutit ilutsemist täis saab, siis võib rahulikult katkestada, aga seekord ma peatusin peale nelja tänu, millest esimene puudutas meie imelist kuusepuud,

‘Olen tohutult tänulik, et meil on püsti maailma kõige kaunim puu …’

… mille peale viimne kui üks mäekoll silmi pööritas ja Saskia tüdimusega õhkas,

‘Emme, sa ütled seda IGAL AASTAL!!!!!’

‘Võib-olla, aga eelmisel aastal oli tolle aasta ilusaim. Sel aastal on selle aasta! Ja vaadake ometigi , KUI ilus ta on!’

Et meil oleks tahtmist ja jaksu ja õnne oma tänusid jagada!

Ja teie, mille üle Teie hetkel tänulikud olete?

IMG_6015

Ma tean …

10 asja, mida ma tean…

  1. Ma tean, et mu vanemad oskasid mind nii palju usaldada, et mul oli ruumi rahulikult iseennast otsida ja leida.
  2. Ma tean, et ülikooli esimene aasta oli laks lahtisega käega vastu põski. Nad punetavad siiani.
  3. Ma tean, et mul on keeruline uskuda mu enda kirjutatu väärtusesse. (vaata punkti kaks)
  4. Ma tean, et kõik kes tulevad või lähevad teevad seda siis, kui aeg on küps.
  5. Ma tean, et ma armastan inimesi.
  6. Ma tean, et ülbuse, kurjuse, nõmeduse, liiga karmide printsiipide taga on pikk ja keeruline lugu.
  7. Ma tean, et algkoolis tuleks õpetada mediteerimist ja filosoofiat.
  8. Ma tean, kus erinevad rasked tunded mu kehas pesitsevad. Et hirm on kõhus ja kahtlus rinnakorvis.
  9. Ma tean, et mul on vedanud ja see on aastatega kasvatanud minus hoolivust ja vajadust mõista.
  10. Ma tean, et maakera on ümmargune, et päike tõuseb idast, et pakk kuivatatud ploome teeb kõhu lahti …

Kartsin korraks, et ma ei suuda enam kirjutada. Et mul pole, millest kirjutada. Et sellel kõigel pole mõtet, jumet, põhjust. Et elu on mind oma nõudmiste lahmakast kõrist alla neelanud ja edaspidi ma lihtsalt annan endast kõik ja siis taastun, et anda endast uuesti kõik.

Kool sööb mu ära. Kui ma alguses olin inglise keele õpetaja, siis nüüd ma olen … ohhh, kes ma olen. Tööde juhendaja. Sest uued määrused näevad ette, et õpilased peavad tegema igasugu töid, kus risti-põiki haakuvad erinevad teemad ja tunnid. Inglise keele õpetaja on korraga inglise keelt kõnelevate riikide asjatundjaks. Ma loen. Ja uurin. Ja punnitan. Et mitte jalgu jääda. Et olla juhiks, mitte karja tagumises osas lonkavaks vanuriks. Ja kui ma kohati isegi vaimustun ja näen iseenda arengut kõrvalt, siis ei välista see ometigi mu vaimset väsimust ja tunnet, et kool sööb mu aju tühjaks jätmata raasukestki siin jagamiseks.

Aga vana karu ei unusta, kus tema meepott peidus on. Piisas tänasest vabast hommikust ja sellest inpsireerivast videost, et mind klahvide manu meelitada.

Ma tahan endale lubada, et olen enne kalendrikeeramist tagasi

Korraks

Mõni paik leiab mu seest üles mäletamise ja paneb ta korraks vastu hõikama. Nagu täna. Seal üleval mägedes, enne lund, enne looduse lõplikku unne suikumist. Astusime mäemehega ettevaatlikult, sest mõned mäekumerused ei lase päikest enam ligi. Mitte ainumastki kiirt. Seal on valge ja jäine ja libe. Astusin tasakesi mööda külmunud rada ja jõudsin lagendikule. Viltuvajunud aiapostiga. Külmast kangeks tardunud rohulibledega. Hellitavasse vaikusesse mattunud. Mõni ütleks kindlasti, et hirmutavasse. Kui paljud meist taluvad veel üldse päris vaikust?

See lagendik tuli minevikust. Minu minevikust. Võib olla Kastnast. Võib olla Pärnu lahe kaldalt. Võib olla tuli ta kuskilt kesk-Eesti kandist. Aga see lagendik on kuskil varem olemas olnud. Ja minu mäletamise DNA-sse sulandunud. Nagu kõik elatu ja kogetu.

Piisas aiapostist üleval Alpides, et üks hetk, üks võnge minevikust uuesti pinnale kutsuda. Hetkeks.

Mis kõik meie sees edasi elab …

 

Kust selline illusioon???!!!

Ma värisesin. Õpetajate toa rõdu metallist toolist imbus minusse jäist külma. Õhk oli talviselt sinakas kalk ja mu suust kadus taeva suunas arglikke soojapahvakaid. Ma jään niiviisi haigeks, mõtlesin korraks. Aga mis mul sest!? See oleks hetkeline pääsemine. Olla sunnitud tekikuhila all maailma eest peitu pugema. Oleks aega haavu lakkuda. Hinge tõmmata.

Mässisin salli tihkemalt õlgade ümber ja jutustasin kolleegile läbi nuuksete oma valust. Sellest samast valust, mis mu sees kogu aeg elanud on, mõnikord uniselt, pea märkamatult, ent siis ühtäkki virgudes ja noaga selga lüües.

‘See koorem ei ole sinu kanda,’ lohutas teine õpetaja. ‘Sa tegid ukse (südame) lahti ja andsid talle teada, et oled olemas ja kuuldel ja abiks, aga vägisi teda aidata sa ei saa. See otsus kuulub talle. Ainiti.’

Olin taaskord oma isikliku ihukolliga lahinguväljal ja esimese, ootamatu rünnaku järel lebasin näoli mudas. Kui kaua ma kavatsen seda sama lahingut pidada? Kui kaua lasen tollel väsimatul vastasel end jalust niita? Millal ma vastu hakkan?

Paar kuud tagasi pidime joogakoolis oma lõputöö teemadega päevavalgele tulema. Aeg on just sealmaal, et viimastel aastatel õpitu isiklikumasse vormi valada. Ent minu sees ulgus ääretu tühjus. Mitte ainsamatki ideepunni ei sattunud silma, mitte ühtegi söödavat mõtteidu. Kuulasin teiste naikade ideid, uurisin, kust nad inspiratsiooni said ja sattusin siis läbi ime ühe vastuse otsa, mis mu enda loominguväravad lahti muukis. ‘Ma küsisin endalt, et miks ma siia üldse tulin? Et mis oli see asi mu elus, mis mind joogateele tõukas?’ selgitas hea joogasõbranna.

Päev hiljem polnud mul mitte ainult lõputöö teema selge vaid kogu struktuur, ideede areng ja eesmärk kirkad.

Mäletan veel seda ahastust, millest läbi rühkimine mind joogauksele koputama pani. See oli tohutu väsimus, lootusetus ja eksinud olek. Olin selleks ajaks üle kümne aasta inglise keele õpetaja olnud, armastasin oma tööd ja õpilasi, aga minu sees olid augud, kust energia ja rõõm vaikselt välja nirisesid. Ma sain koolist portsude viisi positiivset laengut, aga veel tugevamad olid emotsionaalsed tagasilöögid, mis mind hirmutava järjepidevusega tühjemaks ja tühjemaks pressisid. Ainult et siis ma ei mõistnud, mis koll see on, kes mind sedaviisi manipuleerib, mis tume jõud mu sees rooli keeras ja nuppudele vajutas.

Kirjutasin kunagi, et regulaarne joogatamine ja meditatsioon on nagu paksu ja tolmuse kardina eemale tõmbamine. Kui enne sai pimesi kombatud, siis korraga saab kogu ruum valgeks ja isegi kui kole prügi, mis meie elu on reostanud, ei kao päevapealt, siis vähemalt on ta nähtavale tulnud. Sest mida sa siin ravid, kui haigust ei tunne?!

Mina nägin tänu vaikusele ja selginemisele, mille praktika tõi, seda suurt kolli, kes mind nii kavalalt manipuleerinud oli. See koll arvas, et ma saan maailma korda teha. Et mina olen tugev ja õilis päästja, kes teiste inimeste vaevad ja koormad üles nopib ning nende eest üle finishijoone tassib. Te võite ise ette kujutada, mida selline ulmeline ettekujutus teeb ühe õpetajaga. Mis juhtub siis, kui on õpilasi, kes ei taha, keda ei huvita, kellel on, andke andeks, absoluutselt suva, mis seal klassiruumis juhtub?! Õpetaja, kes nendest kavalatest mehhanismidest enda sees teadlikuks ei saa, rügabki end surnuks ja nutab veel enne mulda minekut taga kõik neid, keda ta ‘päästa’ ei suutnud. Sest vaadake, sellest päästmisest ei sõltu mitte pelgalt õpilase lõpuhinne, sellest sõltub (ja nii ma uskusin) ka õpetaja kui inimese ‘VääRTUS’.

Enesepettus oleks uskuda ja väita, et nägemine toob kolli üle võidu. Või nagu psühholoogiast mõtteid napsates öelda, meie harjumuslikud käitumismustrid on meisse nii sügavad vaod kündnud, et võimatu on neisse aeg-ajalt mitte tagasi libiseda. Nii nagu ma eile libisesin.

Ma tundsin end selle õpilase ees täiesti relvituna. Selle vaikuse ees. Selle viha (??), põlguse (??), hirmu (??), tüdimuse (??) ees, mis tema hetkekski pilkumatutest silmadest minusse kiirgasid. Mind pani mu oma võimetus temast aru saada, teda ‘aidata’ ahastama. See oli kõige valusam.

Aga mida mina tean? Kust võtan õiguse arvata, et traumad, mis selle poisi elu mürgitavad, minu hetkelises hoolimises kuidagi lahustuksid.

Ma õpin. Ma olen natuurilt õppija. Ja üks õppetund, mida ma nüüd väsimatult endale kordan on see,

‘Ma saan olemas olla, ma saan ära kuulata ja abi pakkuda, ma saan enda osa kohusetundlikult ja hoolivusega teha, aga ma ei saa astuda teiste inimeste eest. Ja veel vähem, ma ei saa seada iseend vastutavaks selle eest, mida nad arvavad, tunnevad ja lõpuks otsustavad teha või mitte.’

Ma ei taha enam neid telefone!

Tegelikult sai kõik alguse distsipliinist.

Kui ma mitmes tunnis järgemööda märkasin õpilasi õndsal ilmel oma süli uurimas,  selle asemel et ükskord ometigi KUULATA, mida järgmised kümme minutit neilt oodatakse, olin ma otsuse langetanud.

Uuel nädalal tundi saabudes, palusin neil kõigepealt kasti juurde minna, oma telefon sinna poetada ja siis istet võtta. Minu imestuseks,

  1. ei osutanud mitte ainumaski õpilane vastupanu.
  2. pooled neist unustasid tunni lõpus telefoni kasti, nii et ma olin sunnitud neile koridoris järele jooksma.

Nüüdseks on kasti poetamisest saanud rutiin ja minu sõnum õpilastele, ‘saate poolteist tundi rahulikult olla ja hingata.’

Sest just seda ma tahaksin neile rohkem pakkuda. Seda vabadust ja unistamise ruumi, mille annab ekraanita olemine. Otse loomulikult on osadel õpilastel aeg-ajalt igav (mõnel kindlasti kogu aeg), aga ma pigem näen neid õpikukaanel naeratavale mehele vuntse joonistamas, kui väsimatult telefoni näppimas, sest too esimene on iga kell loomingulisem tegevus.

Ma ise väsisin telefonist nii ära, et olen hakanud teist köögisahtlisse ja kotipõhja unustama. Märk missugune! Kui me nädal tagasi mäemehega Bohemian Rhapsody’t vaatamas käsime (mis meile mõlemale NII MEELETULT meeldis, et nüüd kodus väsimatult Queen’i kuulame), tabas mind hilises öös koju sõites mõte,

‘Tead, mis mulle meeldis? Seal filmis polnud mobiile. Panid tähele? Olid analoogid. Ja kõik.’

Ma päris hästi ei oskagi öelda, miks see seik mind nii tugevasti puudutas, aga ju kajab siit vastu miski, mis mu enda sees hetkel toimub.

Sellele südamest tulnud õhkele järgnes muidugi pikem dialoog teemal, appi, ma mäletan, kui meie koju telefoni saime ja vot kui polnud kodus, siis polnud ja tuli uuesti helistada ja inimesed olid ja elasid ja meil polnud õrna aimugi, et mida ja kus ja see oli täiesti okei.

Eks neid mobiilidest ajendatud uurimusi ja artikleid on nüüdseks tuhandeid ning vaevalt, et ma midagi uut või värsket siin korraga esile suudan tuua, aga ma tean, mdia ma tunnen, kui on või kui ei ole telefone.

Kui üks siinse perekonna liikmeist meile külla tuleb ja terve õhtu telefoni näpib (mida ta oste loomulikult hetkekski silme alt ei lase), siis ma loobun temaga suhtlemisest ja tegelen muude asjadega. Sest, mäletate … kuulamise kunst 😉

Kui me mäemehega mäkke rühime ja ma ilust ahhetan ning seda otsemaid jagada tahan, ent ei saa, sest telefon jäi köögisahtlisse, siis tegelikult see ei ärrita mind. Vastupidi, mu peale ja sisse langeb rahu. Ja vaikus. Ja imeline vabadus lihtsalt olla.

Just see, mida ma soovin oma õpilastel mekkida.

Järelmärkus.

Teoorias olin ma otsustanud see nädal mitte blogida, aga siis lugesin oma lemmikblogija verivärsket artiklit ja meelerahu huvides klõbistasin end tühjaks.

Saatke mulle kirju (ma vastan kindlasti)!

Oh seda rõõmu!

DSC_5536

Need tuhandete tuledega palistatud sügisõhtud on kerratõmbumiseks loodud.

Ja õunakookideks. Või õunteks üldse. Milline puuvili sobiks põhja poolkera sügisesse paremini kui üks punapõskne õun? Ma söön hiiglaslikes kogustes õunu, krõmpsutan teisi tundide vahepeal, lugemise kõrvale, tööd nokitsedes, enne ööd unemaale moonaks kaasa. Kuna meil endil õunapuid pole, siis käin korra nädalas paar küla eemal ökomöko poes ja kannan sealt võrkkottide viisi maiust koju. Kallan need ümarad, sileda koorega kaunitarid sügavasse puukaussi ja jätan köögilauale, astrite kõrvale, maja õdusamaks muutma.

Maja on meil muidugi õdus, aga peab nentima, et koledasti sassis ja tolmune. Kui tüütu ja tulutu on see kasimine. Tunnid lähevad tolmulapi ja imeja seltsis raisku. Ja saad sa ülemise korruse lõpuks puhtaks, kui juba piilub tolmurull alumise korruse kapi tagant. On see neil mingi õel mäng?! Ma ei viitsi enam koristada! Minust saab rõõmus ja virgas vanatädi. Aga oi kui kasimata.

Nühkisin vannitoa kraanikaussi ja proovisin olla hetkes. Et oleks kergem, talutavam. Ent mõte uitas ikka lapi juurest mujale, ilusamatele jahimaadele. Uitas vannitoast välja, aknast õuele ja ma ahhetasin. Milline vaade meil siin on! Lapp lapiks ja tolmurull las olla, sest kui on selline vaade! Hoovipõrand on kollaseks tikitud ja vana lobudik kuur kuldses pärastlõunavalguses imekaunis! Ja kas te teadsite, et otse aknast paistab kätte lahmakas mägi – säravpuhta lumega tipus ja värvilise metsavöötmega keskkohas. Ja taevas, kas keegi on kuskil seletanud, miks see taevas sügisel nii sinine on? Kes ta uuesti üle võõpas?

Uksekell helises just siis, kui ma musta põrandapesuvee vetsupotti olin kallanud. Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka … pakk raamatutega! Kuna mul siin Rahva Raamatut pole, siis käib meil aeg-ajalt Amazoni poiss hingetoitu toomas. Ja mida on ühele hingele rohkemat vaja, öelge mulle!?

Sest kui on kauss õuntega ja kuldne sügis akna taga ja raamatuvirn tolmurullide vahel kutsumas, siis kuidas seda novembrikuud kerratõmbunult diivaninurgas mitte armastada?!

Kogu see rõõm paneb mind teid kallistama!

Häbist ja kuulamise kunstist

Ma andsin eile piinlikult halva tunni.

Jah, suure tõenäosusega oli see üks mu halvimaid tunde üldse. Ja seda pean ma tõdema oma respektaabli vanuse juures ning rohkem kui viieteist aastase kogemusega taskus. Ma ei hakka seda tundi siin üksipulgi lahti harutama, sest mul on ikka veel tohutult piinlik. Pelgalt tunni peale tagasi mõtlemine paneb mind õlgu väristama, hambaid krigistama ja kõhus krunne keerama.

Lisaks on vaja aega. Aega, et see mäss, mis mu sees kõrvetusi tekitab, rahuneks. On vaja kasvatada distantsi, mille pealt hiljem selgusega silmis uurimistööd teha ja tükk tüki haaval katastroof lahti harutada.

Kui ma klassist välja jalutasin ja lõunapausile suundusin, tagus peas üks mõte, ‘Häbi tahab jagamist, sest kui häbi enda sees hoida, kui teda nurka suruda, siis ta ainult paisub. Häbile meeldib saladus. Häbi saab sellest jõudu. Aga proovi teda päevavalgele tirida ja juba ta kahvatub.’

Mind enam ei üllata, kuidas elukees pärlid reas on. Miski ei ole ju täiesti juhuslik. Ja nii polnud ka juhus, et see appppiiiii-ma-tahan-maa-alla-vajuda tund juhtus täpselt päev peale seda, kui ma Brene Browni raamatust julgemise ja häbi lõike uuesti lugesin. Ju mul on siin tööd teha.

Häbi all kannatavat eriti tugevalt inimesed, kes punnitavad kogu jõust kõike võimalikult hästi teha, kõigile meeldida, kõige eest vastutada. Need väsitavalt TUBLID inimesed. Ma uskusin, et olen siin teekonnal korralikult edasi astunud, aga säh sulle, elu haarab aeg-ajalt kratist ja võtab hoo maha.

Kohvikus kolleegide kõrval istet võttes oli mulle selge, et just toimunust ma rääkida ei kavatse. Kuigi mu sisemus oigas ja väänles aina ägedamalt, kuigi mu hing vajas lohutust, kuigi ma janunesin ühe toetava õla järele, oli mus ometigi väga selge ja kindel mõistmine, et selliseid lugusid ei saa niisama ükstapuha kellega jagada. Häbi vajab valgust ja kuulajat, aga mitte suvalist.

Ma olen viimasel ajal jätkuvalt kuulamise kunstist vaimustuses. Aga mida enam ma sellega tegelen, seda valivamaks muutun. Võimalik muidugi, et see on ka vanus ja küpsemine. Mu lood, need päris hingest tulevad lood, ei kipu end enam jagama. Nüüd ma ootan hetke ja inimest, kes on selle loo kuulajaks valitud. Sest kui ma räägin, kui ausalt ära räägin, siis ma ootan vastu päris kuulamist. Sellist, kus pole hinnagute andmist. Sellist, kus kuulaja minu lugu ei kaaperda, selleks et enda asjadest rääkida. Sellist, kus ei ole riburada pidi soovitusi. Sest ma ei otsi vastuseid. Ma otsin lihtsalt tõelist kuulamist.

Ma kandsin seda kriipivat piina enda sees hilisõhtuni välja. Kergendasin vaeva korraks päevikusse, peaaegu unustasin teise joogatundi andes ja siis, kui õues oli kottpime hingede öö, istusin mäemehega diivanile ja rääksin ära. Ja täna ma arvan, et aeg on tasapisi püsti tõusta, olnust järeldusi teha ja uus tund ette valmistada.

Ning hoopis teisest teemast …

Mul on tunne, et sel aastal ma armun novembrikuusse. Tema pimedusse ja tuultesse ja vihma ja vaikusesse.

Küll elu on kummaline.