Ai, kõrvetada sain!

Elagu! Täna on 1. august, Shveitsi rahvuspüha, ainus õhtu kahe nädala jooksul, mil kõrvetavale kuumale saabus hetkeline jahutus tumeda taeva ja vihma näol. Ehk siis, õhtul, mil linnavalitsused kulutavad soolase osa oma aastaeelarvest ilutulestikku investeerides, sajab vihma. Vot nii. Mul on kahju. Mitte enda pärast. Meie oleme totaalselt audis ja kuigi lubasime KINDLASTI võimsat tuletantsu kaema minna, lösutame kodus, kes diivanil, kes tugitoolis, kes laua taga klõbistades. Meie päev algas vara ja kestis ilmamuutuse saabumiseni mööda klomekümne viie kraadist Shveitsi ringi tiirutades ja püha pidades. See kuumus tapab, kas pole? Raadio DJ ütles hommikul ilmateadet ette lugedes nii tabavalt, et vähemalt nädal tuleb veel ahjus elada. Täpselt nii. Ahjus. Kui me kahe paiku pealelõunal järve äärest parklasse jalutasime, õhkus asfaltist lämmatavat, kõrvetavat kuuma, mis langes nagu kleepuv kilekate pealaele ja õlanukkidele ja päikesest tumepruunidele käsivartele. Astusime vaikuses. Lohistasime end läbi paksust palavusest. Autos näitas termomeeter 41 soojakraadi ja kui me turvavööd üle rinna libistasime, oigasime kõik omaette ‘autsh, autsh’.

Käisime taluhoovil brunchi’l. Olin seda patustamist kaua ootanud, aga kui keeks ja kook taldrikul kuumast lömmi vajuvad, kui su kõrval istuva tädi kints sinu omaga ühte sulab, kui päike isegi läbi katuse pealakke auku puurib, siis esimesest võileivast kaugemale ei jõuagi. Vett jõime küll. Vist viiskümmend liitrit viie peale.

Ja näpud said taaskord kõrvetada! Terve pika tee koju marineerusin enda apsakas ja üritasin piinavast piinlikustundest lahti saada. See, kui oled taas tollesse tobedasse mülkasse astunud, vana, hästi sissetallatud viga uuesti korranud ning on nii paha olla, et tahaks iseenda nahast välja pugeda ning õhku haihtuda.

Lõpuks ma sõlmisin endaga rahu. Peale umbes sellist monoloogi,

‘Nii, armas mäemamma, milleks sul nüüd seda jampsi vaja oli? Mis õppetund, mis treening siin peidus on? Jah, said hoobi vastu hella närvi ja reageerisid enne kui mõtlesid. Ründasid, sest sind rünnati. Ja nüüd. Nüüd on paha tunne, sest õhku sai loobitud sõnu, mida tagasi võtta ei saa. Enam pole sul nende üle võimu ja too teine teeb nendega mida tema tahab. Ja see miski ei pruugi sulle sugugi meeldida. See võib lausa paha teha. Aga sina, sina ei saa sinna enam miskit parata. Ja üleüldse, kas sa ei mäleta, et sellele tegelasele ei räägita jutte, mida sa hiljem teiste suust kuulda ei taha. Sest mõned inimesed ei saa teisiti. Nad ei ole lugude lõpp-jaamaks vormitud. Nad on jutustajad. Mida krõbedam seda mõnusam.

Ju siis oli vaja. Mõnda õppetundi peab ikka kangesti kaua tuupima!’

Aga järvevesi oli imeliselt pehme (ma ujusin!!!) ja Shveits on ikka äraütlemata ilus maa.

Söök, võrratu söök.

Lasnamäel oli pirukafestival! Mind puudutas see uudis sügavalt seedetraktini. Ma jumaldan pirukaid ja kooke ja torte. Ja mõelda vaid, neil on terve festival selle tarvis.

Mis tõi mulle meelde mu suure imestuse, kui sõbranna, ei, lausa kaks sõbrannat oma puhkustest muljetasid ja NII VäHE toidust ning jookidest rääkisid. üks naika käis oma perega Maltal. Uurisin muidugi otsemaid, et kas seal näiteks veine ka tehakse.

‘Ikka vist. Või ma ei tea, minu mäletamist mööda oli viinamarjapõlde näha küll.’

‘No aga maitsesite siis või?’

‘Ei, ei tulnud nagu pähe.’

Ja siis mul jooksis juhe kokku. Ja ma nägin nii selgesti, KUI toidu ja joogiteadlikud puhkajad me oleme. Me jumaldame uutes paikades kohalikku kööki avastada. See on ju hiiglaslik osa kultuurist ja maa tuksest.

See on ka üks asi, mis mulle mäemehe juures nii hirmsasti meeldib. Tema oskus vaimustuda heast ja paremast, mida üks uus paik või seltskond pakuvad. Ma usun, et tema Eestimaa algusaastail võlus ta nii mõnegi kokaonu ja -tädi just selle siira vaimustusega. Külalislahkus on imeline. Aga oskus seda vastu võtta pole sugugi vähem tähtis. Oskus öelda, et meeldib, välja näidata oma vaimustust, ma ei tea, see on ikka kangesti oluline.

Meil käisid hiljuti head tuttavad terrassil suveõhtut nautimas. Grill, salatid, erinevad veinid, kook ja muu. No tuli tõesti hästi välja. Ma kohe tundsin seda. Ning külalised, nemad olid nagu ‘kuidas-külas-käituda’ raamatust välja astunud. Nad mitte ainult ei puginud poole ööni silmad säramas, vaid näitasid oma vaimustust välja, kiitsid ning tekitasid sellega täiesti imetabase olemise. Ehk siis, ma armastan kostitada, aga eriti vahva on kostitada inimesi, kes ei pea liigseks oma meeldimist siiralt välja näidata.

Mis muidugi viib sujuvalt uude teemasse – kiita, kui on kiitmist väärt. Aga see on uus lugu hoopistükkis ja meil on Saskiaga Mamma Mia õhtu ootamas!

Vette? Ei, tänan.

Ma vist ikka ei ole vee inimene. Mis siis, et kala. Aga vett ma armastan tingimisi. Vette ma lähen Pärnu rannas, siis kui kuumalaine on nii kaua kestnud, et veest saab supp. Või siis, kui me matkame rabas ja õhtu on soe ja võib rahumeeli porgand ujumist harrastada. Ongi vist kõik. Ülejäänud hetked on alati eneseületus. Ülejäänud korrad on mini vette sulpsamised, et mis iganes seltskond mu ümber vait jääks ja ei ohiks, et kuidas ikka nii, et sa ei lähe ja ilm nii kuum ja ise veel kala ja põhjast ka. Nii et kui me bassu äärest tuleme, siis mul on põhjust bikiinid ikka nöörile rippuma panna ja lool paks punkt.

Ma olen nüüdseks häääästi palju bassu ääres käinud. Mingi neli korda vähemalt! Ja nii nagu minust pole pikalt rannas peesitajat, nii ei viitsi ma ka tehis plääzhidel pikutada. Tunni-kaks pean vastu, aga siis hakkab kangesti kihelema, et tahaks juba edasi minna ja saaks siit kuumalt muruplatsilt kuhugi puude varju või veel parem, mäe otsa.

Viimased kaks korda olen sõbranna pere kaasa meelitanud, nii et on vähemalt lobisemist ja lastel ei saa ka isu liiga ruttu täis. Aga nii kui kodu poole hakkame sättima, siis on ikkagi eriline kergus ja õnnetunne, et oehh, selleks korraks tehtud ja lastel tore ja olen tubli ema küll!

Bassuvesi on siin lisaks kõigele jube külm (minu termomeetri kohaselt) ja mõnikord ronivad teised bassukülastajad enam-vähem sinu rannalinale. Nagu tänagi! Sättisime meie end sõbranjega sisse, laotasime rätid, surusime päikesevarjud mättasse, rivistasime botased ja sandaletid ja hakkasime lobisema. Ja siis korraga saabusid kaks naikat oma lastega. Plats oli suur ja lai, inimesi vähe, ruumi põhimõtteliselt IGAL POOL. Ja nemad, need naised, sättisid end otse meie kõrvale. Nagu tahaksid meiega liituda, meie jutuvadast osa võtta. Alguses ma ei reageerinud, sest noh, ‘maassa maan tavalla’ ja kuna see oli mul esimene kord just selles bassus olla, siis mine tea, äkki neil on seal niiviisi kombeks, et alustame keskelt ja siis kõik uued tulijad rivistavad end olijate kõrvale. Aga kui sõbranje ninasõõrid tasapisi laiemaks ja kulmud kõrgemaks kasvasid, siis ma julgesin talle sositada, et kuule, kas see on lahe või kas äkki teeks siit minekut. No tegime siis. Võtsime oma kodinad ja piknikukorvid ja laste botased ja sandaalid kõik kokku ja läksime eemale. Naised ei teinud teist nägugi. Saa nüüd sellest inimloomast aru?!

Nii et jah, pole must vee ega bassulooma. Andke üks korralik mägi ja laske mul ronida!

Mäest

Me tutvusime täiesti vaimustava vanaga seal üleval, no umbes 2000 meetri peal. Tulime meie mäemehega nõlva mööda alla, mäemees hopsti-hopsti hästi uljalt ja mina autsh-uitsh tasa-tasa, et põlv liiga üles ei paistetaks. On mul teine siuke natuke kiuslik. Mäkke ronimine pole probleem. Aga alla tulekul hakkavad põlveliigesed mossitama. Ma saan üha paremini aru vanematest inimestest, kes pidevalt liigesevalu üle kurdavad või ilma pöördudes valusid neavad.

Sel hetkel kui meie laskusime, ronis paremast nõlvast ülespoole üks tilluke kuju. Tuli kuidagi vaevaliselt, rühkis suure seljakoti all. Jõudsime samal hetkel teede ristumiskohta ja vaatasime tõtt tõeliselt vana mehega, no vähemalt seitsekümmend seitse, ausõna. Ja nagu mägedes ikka, hakkasime jutustama. Onu on vana alpinistide klubi esimees, elus kaheksakümmend (!!!) korda Mont Blanc’i otsa roninud, Himaalaja mäestiku risti-põiki läbi kõmpinud ja kui ma uurisin, et kas Everesti ka vallutas, siis vastas elutarkus silmis helkimas,

‘Mu parim sõber läks aasta enne mind. Hapnikuballooni kraan külmus kinni ja ta lämbus seal üleval, mäekuninganna turjal. Ma siis mõtlesin, et tahaks elada ja parem ronin sinna, kus ühelegi torule või tehnikale lootma ei pea.’

Nüüd on mehel puusad ja põlved titaanist ja valu ajavat kolme paiku hommikul voodist välja, aga iga jummala päev ronib taat vähemalt ühe kohaliku mäe otsa. Lisaks on tal FB konto, kus ta aukartustäratava regulaarsusega pilte ja lugusid postitab. Hetkel on tal üle 600 ‘sõbra’.

Lisaks ronimisele ja postitamisele tegeleb vanamees kuulsate Shveitsi loodustoodete Herbalife müütamisega. Saime meiegi mäemehega energiat ja elu kinkivat vägijooki maitsta ja oli see nüüd energia, mida andis selle elurõõmust särtsuva mehe kuulamine või uhke nimega vägijook, aga viimane allamäge astumine läks kuidagi hõlpsamalt. Palusin mäemehel käsi südamel vanduda, et meist ka siuksed särasilmsed mäkke ronivad vanurid saavad (miinus titaan). Ja ta lubas. Nii et sellega on nüüd korras.

 

Aga me olime korraks mägimajas ka. Ronisime reedel üles, sada tonni toitu ja muud kama kottides. Kui onni jõudsime, siis higi sõna otses mõttes tilkus mu küljest ja mul ei jäänud muud üle, kui end umbes 0 kraadises vees pesta. Et mitte põnnama lüüa, seebitasin end kõigepealt korralikult kokku ja siis röökisin-kiljusin-kisasin voolava jää all. Pärast oli mitu tundi keha trimmis nagu noorel modellil (hakkan talisuplejatest aru saama!)

Sten raius poole ajast puid. Raius umbes kümne talve varud valmis. Ma ei ta, mis värk tal nende puudega on, aga laupäeva varahommikul, kui päev alles ärkas ja kogu org norskas, siis kuulsin läbi une ‘raks-raks-raks’  ja nägin aknast, kuidas mu noorim uniste silmade ja kräsus juuksepahmakaga kuuri all raius. Mida iganes, peaasi, et ekraanidest eemal!

Mina keetsin nõiakastrulis polenta’t ehk maisiputru, mäemees leidis veinikeldrist eelmisest sajandist pärit ülilahedaid jooke ja inglasest sõps jutustas poole ööni lugusid lämmastikoksiidist. (???!!! I know …), keemik noh.

Aga ma pean nüüd minema, sest mäemees lõi keset kööki uue telgi püsti ja palub, et ma koos temaga pikkust ja laiust prooviksin.

Ahhoi ja uute ridadeni!

IMG_5761

IMG_5767

IMG_5774

IMG_5780

Veel üks lugu

Ahhoiiii, Kaie, Sa oled loosirattaga mmmmmm….magusat shveitsi shokolaadi võitnud. Ole pai ja jäta mulle näiteks instasse sõnum oma aadressiga, et postikana tahvlid kohale saaks toimetada!

IMG_5725.jpg

Kõigile teistele kommitädidele ütlen suur aitähh. Meil on nüüd mitmeks aastaks külmkapiuks täidetud 🙂 Muideks, hetkel, mil ma siin terrassil klõbistan, istub mäemees köögilaua taga ja kordab eesti keele CD-lt sõnu järgi. Kuulen, kuidas sõnad ‘öö’ ja ‘õpetaja’ ja ‘raudteeülesõidukoht’ teda naerma ajavad.

Aga mis muidu. No ma tahaks teiega veel üht lugu jagada. Vahepeal oli korraks üks projekt käsil, mis küll esialgsel kujul realiseerimata jäi. Mitte et sealt mitte kunagi midagi ei tuleks, aga nii nagu ma seda vilja ette kujutasin, selliseks ta ei kasvanud. Aga üks lugu jäi sealt vedelema ja ma otsustasin ta siia talletada. Olgu see esimeseks peatükiks ühest teosest, mis sellisel kujul ilmavalgust ei näe.

***

Andke mulle tööd!

Mul on kõhus auk.  Ja ma tean, et kui suu lahti teen, siis hääl, mis sealt tuleb, väriseb. Kas õpilased kuulevad seda värinat? Kas nad näevad ärevust mu silmis? Kas nad märkavad, et kriit, mis mööda tahvlit jookseb, rappub tasakesi mu näppude vahel?

Täna on minu esimene tööpäev kohalikus kutsekoolis inglise keele õpetajana. Hingan mitu korda sügavalt sisse-välja, tuletan endale meelde, et ka õudsaim hetk elus saab ühel hetkel möödunuks, palun mõttes abi oma emalt, onult ja vanaisalt, kes kõik õpetaja ametit on pidanud ning alustan.

‘Good morning!’ ehk ‘Bonjour!’ ehk ‘Tere hommikust.’

Siin ma olen, eestlanna Shveitsi prantsusekeelses kantonis inglise keelt õpetamas. Kohe alguses hakati mulle korrutama, et siin ei ole võimalik tööd õpetajana leida. Erakoolides vahest veel, aga riigioolid, unusta kohe! See on soe koht, see riigikooli õpetaja oma. Palk on hea, puhkust palju ja risk, et sind minema aetakse sama hea kui olematu. Mulle tegi esimese selgitustöö juuksur, kui kuulis, et too heledapäine ida eurooplane, kes just tema tooli potsatas tööd õpetajana otsib. ‘Ooo, ei! Teate, mul on mitu head sõpra, kes kõik õpetajaks pürgivad, aga siin pole see suvalisele saabujale võimalik. Tutvusi on tarvis. Ilma tutvusteta ei saa siin kantonis ühegi magusa koha peale.’

Istun tumeda tundega peegli ees, lasen jutukal neiul oma heledaid juukseid imetleda (‘Nii et te pole neid tõesti blondeerinud?!’) ja toibun esimesest laksust. Sähh Sulle Shveitsi riiki, samasugune onupojapoliitika siin nagu mujalgi. Hiljem mäemees, mu värske abikaasa, lohutab. ‘Ega see igas kantonis niiviisi ole. Aga meil siin Valais või saksakeeli Wallis’e kantonis küll. See on natuke nagu kohalik mafia. Soojad kohad lähevad tuttavatele.’

Otsustan seal samas, seal juuksuri kunstnahast, säärte külge kleepuvas toolis, et mina ei ole nõus, et ma veel näitan neile. Ma saan selle õpetaja töö, maksku mis maksab.

Algus on vaevaline. Saadan kõikidesse riigikoolidesse kirja ja CV tookord veel suht õhukese kogemuste pagasiga. Vaikus. Isegi mitte viisakat äraütlemist. Hea küll, mõtlen. Kui uksest ei saa, siis tuleb aknale koputada. Alustan erakoolidega. Nädal peale kirjade läkitamist saabub postkasti ilus suur ümbrik. Mu süda hakkab kiiremini põksuma, kui trepist üles meie pisikese korteri poole ronin. Juba näen end klassi ees, juba on mul koht ja positisioon, juba saan tasapisi siinse maa täieõiguslikuks liikmeks. Tuppa jõudes on mu ülikiire ja elav kujutlus uue elu valmis joonistanud, jääb vaid üle kiri avada ja loole tempel lisada. Aga ümbrikust tirin välja mu enda nädala eest saadetud kirja ja diplomite koopiad. Ja ühe tillukese sedeli, millel kirjas, et nad hoiavad mu kontaktandmed alles.

Jõudsin siia helveetide maale, otse Euroopa südamesse, Alpidesse kahe aasta eest ja ma ei igatse muud, kui jalga selle riigi ukse vahele saada. Ma olen valmis integreeruma, tahan sellesse ühiskonda sisse imbuda, tahan ometigi täiskohaga ja tõeliselt oma elu siin üles ehitada, aga tööta, lihtsalt kodus passides, näib see võimatu. Elan  mingis imelikus vaakumis. Iga päevaga saab üha selgemaks, et inimene, kellel puudub oma asi, oma mission, teda justkui polekski olemas. Ta hõljub kuskil ääremaa kandis januselt allikat piideldes. Mu mäemees on just ülikooli lõpetanud ja teenib meie verivärskele perele elatist, meil on oma pisike pesa ja viiekuune Saskia. Aga mina kihelen, olen rahutu. Tunnen, et seisan ikka veel kinnise ukse ees. Olen ootetoas. Olen siinsest ühiskonnast vallikraaviga eraldatud.

September on sel aastal palav. Terve suvi on Euroopat piitsutanud kuumalaine. Poole kaheksases uudistesaates on ilm juba mitmendat nädalat teema number üks. Prantsusmaal, Pariisis olla palju vanureid kuumusesse surnud. Elurongilt maha rappunud inimesed, kes peale pikka rännakut teepervele kustuma on jäetud. Kujutan neid kühmu vajunud tegelasi ette, betoonist ja asfaltist ümbritsetud majas õhu- ja veepudusesse kuivamas. Diktor jagab juhiseid, kuidas sellises ‘ahjus’ ellu jääda, kutsub kodanikke üles üksteise suhtes hoolivusele. Meie tilluke korter Martigny nimelises linnakeses on kolme kuuga kogu selle kuuma igasse prakku ja kapinurka kogunud ning kiirgab teist halastamatult pimedas öös, kui päevasest praadimisest korrakski hingetõmbeaega sooviks.

Jõuan Saskiaga hommikuselt poetiirult. Paar varajast tundi uues päevas on ainuke aeg, mil higist kleepumata asjatoimetusi teha saab. Lükkan tagumikuga raske paraadukse lahti ja tõmban vankri enda järel koridori. Avan postkasti ning tühjendan ta reklaamipahnast, arvetest ja ühest värvilisest flyer’ist. Flyer’il on USA ja ühenkuningriikide lipud ning tekst, mis kutsub suuri ja väikeseid inglise keele ringi mänguliselt keelt omandama. Tund hiljem olen saatnud meili uurimaks, kas neil juhuslikult üht õpetajat juurde pole vaja ning kaks tundi edasi on mul märkmikus lõpuks ometigi kirjas kuupäev ja kellaaeg minu esimese tööintervjuu tarvis Shveitsimaal.

The English Centre saab minu hüppelauaks, minu esimeseks trepiks ronimaks siinse maa tuuma poole. Tööd pole palju ja palk on niru, rääkimata lepingu ülimast frugaalsusest. Seadustega ta pahuksis pole, aga tilka rohkemat ka ei saa. Ent ma ei hooli sellest, vähemalt esimesed aastad mitte. Mul on lõpuks ometi koht, kuhu mind oodatakse. Ma olen saanud hapra raamistiku, mille najal siinset elu üles ehitama hakata. Annan endast kõik ning saan vastu palju tänulikke õpilasi ning esimesi päris omal käel sobitatud tutvusi. Et jalga veel rohkem ukse vahele saada liitun Shveitsi inglise keele õpetajate liiduga ning saan tillukese tööotsa lõpueksamite välisvaatlejana kohalikus ametikoolis. Peaasi on luua sidemeid, ennast nähtavaks teha, liikuda õigetes ringkondades, mõtlen ma ja siplen nii kuis oskan edasi. Alles palju aastaid hiljem jõuan kainestava selguseni, et mitmesaja liikmelises inglise keele õpetajate liidus pole pea ühtegi riikliku kooli õpetajat ning ma hakkan tõeliselt mõistma, mida siinne onupojapoliitika tegelikult tähendab.

Anders sünnib septembris. Kümme päeva peale sünnitust pean eratunde edasi andma, sest vastasel korral kaotaksin kalli tööposti. Nagu mainisin on leping karm ja ühtegi lisaboonust ette ei näe. Ma ei saa tegelikult siiani aru, kuidas nad siinsest neljakuisest emapuhkusest kõrvale suutsid hiilida, aga reaalsus on selge ja vastuvaidlemisele mitte kuuluv. Sõidan mööda kiirteed hilisõhtusesse eratundi. Ma pole sünnitusest alates pikemalt maganud, mul on kodus pooleteiseaastane plikatirts ning kogu aeg nuttev kümnepäevane poja, aga ma surun hambad kokku, hõõrun punased silmad suuremaks ning sisendan endale, et saan hakkama. Noor tüdruk seletab mulle pikalt-laialt, mida ta tundidest saada loodab, kus on tema kriisikolded, miks hinded koolis nii nigelad on. Istun ja noogutan kui taipan ühtäkki, et ma pole mitte millestki aru saanud. Ma ei suuda tema juttu jälgida ja pealegi on teda korraga minu ees mitu. Ma olen luuüdini väsinud.

Jään kooli veel kaheks aastaks, aga õhtused tunnid on räsivad ning mõjuvad kogu perele tülgastavalt. Jõuab mäemees vaevu pikalt tööpäevalt koju naasta, kui mina portfelli haaran, tited kaasa kaissu lükkan ja autole hääled sisse panen. On kuid, mil tunnid toimuvad nii kaugel, et bensiinile kulutatud summa ning tundide eest teenitud frangid enam-vähem kattuvad. Töö hind muutub üha soolasemaks, kinni jäänud uksed mu ees põrnitsevad aina mornimalt ning mul käivad pidevalt peal ‘kolime Eestimaale’ maaniad. Seal idüllilisel Eestimaal puhates saabub kauaoodatud telefonikõne. Olen otsustanud üks kord veel proovida ning kandideerinud kohaliku kutsekooli inglise keele õpetaja kohale. Sten on viiekuune, Anders kohe kolmene ja Saskia alustab augusti lõpus neljaastaselt Shveitsi kooliteed. Tol augustikuu päeval saadab mind kogu pere! Sten on alles rinnalaps ning saab enne minu intervjuule minekut autos süüa. Ja siis ma lähen. Kõik mu kallid mäeasukad jäävad mulle palavast kooliparklast järele lehvitama ning südame põksudes lootma, et seekord avaneb uks ja ma saan lõpuks ometi ‘normaalse’ töökoha.

Kolm nädalat hiljem on mul kõht õõnes, kui värisevatel jalgadel klassitäie noorte poole pöördun ning tundi alustan. Minu ees on tulevased graafilised disainerid. Ja tööd sain ma siin ainult tänu sellele, et tegu on pooleldi erakooliga, mille eesotsas kunstikuhingega boheem. Teda ei huvita kuuluvus ega tuttavad perekonnanimed, tema valib potentsiaali põhjal ning ma olen talle igavesti tänulik, et ta mulle võimaluse andis, et ta toda raudrasket ust poetas ning mind sisse lasi.

Sel aastal pärjati mind viiesaja frangise preemiaga kümneaastase teenistuse tasuks. Hiljuti proovisin korraks veel sinna mesimagusasse riigikooli saada. Saatsin oma paksu toimiku, mis nüüdseks sisaldab päris aukartustäratavaid tõendusi kaugele kõnnitud rännakust. Olen lõpetanud kohaliku õpetajate seminari, pidanud ettekandeid Shveitsi õpetajate liidu konverentsil, juhendanud kaks aastat üht uut õpetajat klassitöö tihnikus, koostanud programme ja lõpueksameid. Ent vaikus, mis peale kandideerimist valitses, oli sama sügav ja piiritu kui tookord, pea viisteist aastat tagasi.

Aitäh, Eesti Naine!

Eesti Naine on välja kuulutanud emade / tütarde lugude konkursi. Nüüd ma tean, sest nüüd on mul ka Eesti Naine 🙂 Eile sain ema paki kätte ja ega ma hetkel eriti muud tee, kui istun nina lehekülgede vahel ja ahmin Eestimaad sisse. 

Lugesin jutuvõistluse infot ja nagu te arvate võite hakkas südames mäslema ja peas tuhat mõtet karussellile hoogu lükkama. Mitte et ma osaleda oleksin tahtnud, aga konkursi read äratasid mu sees ühe loo, mis nii kaua omakeskis hingitsenud on. Ma parima heameelega jagan seda siin teiega!

***

Memme

Mõnikord me tulime viimase otsa jala. Kõndisime emaga piki Mai tänavat, keerasime vasakule ja sisenesime nelja ühesuguse paneelmaja moodustatud tuulisesse sisehoovi. Nägin sind kohe. Istusid meist kõige kaugemale jääva maja teise korruse ühel aknal, roosa pleed õlul, päikesprillid ees ja ootasid. Mäletan sind nende tumedate prillidega. Nad kaitsesid su haigeid silmi liiga intentsiivse valguse eest. Näen veel praegugi, kuidas sa neid kogu aeg kohendasid, justkui lootes, et uue prilliasendiga kaob kasvõi korraks kestev öö. Alguses olid su silmad terved. Sa kudusid, lugesid, rehkendasid. Olid raamatupidaja selle vahva puidust rehkendamislauaga. Ma õppisin koos sinuga neid siledaid puidust rõngaid vasakult paremale libistades arvutama. Mäletan siiani seda meeldivat klõbinat mida rõngad tegid, kui neid kiiresti edasi-tagai lükata.

Kudumas ma sind ei mäleta. On vaid ema jutustatud lood imelistest seelikutest ja kampsunites. Ühte neist näen must-valgel lasteaia nääripeo pildil ka. Seisan pika kuusepuu ees vesiste silmadega, näpud suus ja väge eksinud pilk silmis. Oli see pidu tõesti nii hirmus? Aga kampsun on ilus!

Kui su silmad tasapisi ent pöördumatult väsisid, kadusid su elust read. Mis tunne see oli, mitte suuta enam lugeda? Sina, kes sa raamatuid niiviisi armastasid. Ja luulet! Kohe näha, et Tartu neiu. Lemmikuks jäi sulle lõpuni August Sang. Mina leidisin läbi sinu tee Betti Alverini ja siiani tunnen su lähedust, kui koralle Emajõe põhjas ette kujutan.

Et su kirjandusjanu natukegi leevendada, luges taadu kõik viimased aastad, pea iga pärastlõuna, sulle raamatuid ette. Näen teid veel nii selgelt seal istumas, paneelmaja tillukeses korteris. Taat oli oma uhke töölaua ääres, prillid ninal ja raamat ees ning sina, järjest väiksem valgepäine kuju seal tugitoolis, õrnalt edasi tagai õõtsumas ja alati seda kätt, mis pead toetas. Või hoidis ta prille?

Sina olid minu memme, kes tegi saladusliku retseptiga maagilist õunamoosi, kes armastas kringlit oma sünnipäeval, kes …

Kui kiiresti kõik tuhmub. Kui sa olid, siis ma ei osanud märgata, mõista. Ma olin laps ja siis naiseohtu noor. Ma proovin sind mäletada, üritan midagigi silme ette manada, aga näen vaid üksikuid kilde.

Sa võtsid elus nii vähe ruumi. Mõned aastat tagasi ma pahandasin su peale. Mäletan toda trotsi, mis minus kui naises ja emas kasvas, kui su peale mõtlesin. Sa kustutasid end elupildil aina väiksemaks, et teised saaksid ruumi võtta. Sa vaigistasid oma soovid, keerasid selja tollele noorele särava naeratusega naisele, kes sinu sees elas. Ma tean küll! Mul on üks pilt, kallis memme. Sellele pildil te alles saite taaduga tuttavaks. Sa oled nii ilus, nii graatsiline. Hiljem emalt kuulsin, et sul oli olnud imeline ülikooliaeg, korporatuur, sõbrad, Tartu … ja sina nii kaunis ja särav noor naine. Aga sa keerasid kõigele selja. Jätsid iseenda maha, et teised saaksid suureks kasvada. Ma olin nördinud. Ma olin naisena pahur su peale. Ma riivasin neid samu tõkkeid elus, ma vist umbes aimasin, miks sa otsustasid mitu sammu tahapoole astuda, mida sa selle soolase hinnaga elult lootsid saada. Aga minus puhuvad teised tuuled. Minus on rohkem mässumeelt ja ma ei ole nõus.

Nüüd ma ei mõista sind enam hukka, sest mida mina ka tean! Ma armastan sind tohutult, aga mul on iga kord sinu peale mõeldes nii ääretumalt kurb. Ma näen liiga palju loobumist, hääletut kannatamist. Ma näen särava kalliskivi tuhmumist, sillerdava elurõõmu settimist ja siis haihtumist aina uute tihkete elukihtide alla.

Enne sisehoovist väljumist, pöörasime korraks veel ümber, et lehvitada. Sa istusid ikka oma aknal, pleed õlul ja tumedad prillid ees. Pisike habras kuju ühes sadadest akendest, kadunud suurte paneelmajade rägastikku, elu poolt nahhaalselt alla kugistatud. Aga mitte iialgi kannataja rollis. Lihtsalt lavalaudadest eemal, valgussõõrist väljas kõik teisi etlejaid püsti hoides.

Tulge shokolaadi pugima!

Et kuidas meie Eestita suvi läheb?

No natuke vildakalt, olgem ausad. Ma tõepoolest arvasin, et vajan Eestimaa suvest vaheldust, et vajan uusi paiku, lõhnu, maitseid, kogemusi. Ja eks ma vajan ju ka. Itaalia reis tõestas seda täiega. Ma jõin seda puhkust sisse suurte ahnete sõõmudega. Ja sain laks laksu järel uhiuut inspiratsiooni. Lisaks sai lastele midagi muud näidata. Sai nende tillukesi silmi avada, sai neile aimu anda, mis toimub teispool mäeahelikku.

Aga Eestimaa on meie küljes nagu puuk. Elba saarel ja Toskaanas ringi rännates võis meie suust pidevalt kuulda võrdlusi stiilis ‘Siin on täitsa Kabli männimetsa lõhn’, või ‘Oi, vaadake lapsed, samasugune punane päikeseloojang nagu Eestis!’ või veel, ‘Itaallased elavad nagu eestlasedki hilisesse suveöösse välja¨’

Esialgu tähelegi panemata oli Eestimaa pakkimise hetkel  kohvrisse lipsanud ja jälitas meid terve puhkuse aja.

Kolm päeva peale Itaaliast naasmist teatas mäemees resoluutselt, et HILJEMALT uuel suvel tahab tema Eestimaale saada ja lool punkt. Võin teile lausa saladuskatte all avaldada, et mäemees on viimased päevad lausa Eestimaa nostalgia all kannatanud ning nagu igal suvel on ta valmis taaskord (!!!!!) oma eesti keele õpikud välja kaevama, et selle ülemõistuse keerulise keelega kuidagigi sõprust luua. Täna hommikul palus ta mul uuesti kord proovitud süsteemi rakendada ning igal nädalal külmkapile üks eestikeelne lause kirjutada, mille ta siis viksilt ja viisakalt pähe õpib enne kui uus lause tuleb.

Istusime just äsja Saskiaga terrassil ja nuputasime võimalike lausete üle …  ‘Kuidas läheb’ – seda ta teab! ‘Palun üks suur õlu.’ – teab! ‘Söök, võrratu söök!’ – teab!

Ehk siis, mis on need laused, mida talle seekord õpetada?

Olge paid, tulge appi! Mis laused me mäemehele külmkapile kirjutame?

Ja teate mis, teeme ühe shoksituuri ka! Loosin iga lausesaatja vahel välja maailma parimat shokolaadi 🙂

(Ja kui ühtegi lauset ei tule, siis pugin end ise trullakaks ja kirjutan teile veel rohkem 😉