Hari oma põldu!

IMG_4165

Eelmisel kolmapäeval teatas Saskia, et tahab minna meie kõrvalkülla ja abistada põgenike lapsi koolitöödes. Nädal enne seda mangus, et maksaksin tema nimel ühe heategevusliku ühingu liikmemaksu, et ta saaks aasta pärast Kambodzhasse sõita ja seal kohalikele noortele prantsuse keelt õpetada. Umbes samal ajal tassis ta vanaema juurest koju õmblusmasina, sest tema sügav veendumus oli, et tahab nüüdsest ise riideid valmistada. Kõige krooniks palus ta endale sama itaalia keele õpik osta, mis emmelgi, sest plika soovib ka seda romaani keelt kõnelema õppida.

Ühesõnaga ema suust kukkunud.

Vaatan teda kõrvalt ja muigan heatahtlikult. Oota nüüd! Pea hinge!

Ma tunnen seda leeki, mis ta sees sellise särinaga lõõmab. Ma tean, kuidas uued tuuled võivad ettekuulutamata ja otsekohe vuhisema hakata. Ma olen elanud selle kipituse ja kärsituse sees nii kaua kui mäletan. Ja ainus asi, mis siin abiks tuleb, on vanus ja tasakesi ligihiiliv rahu.

Selle aasta esimestel päevadel sadas postkasti ühe mu lemmikblogija uus mõtisklus. David kirjutab sügavuti minemisest, sellest, kuidas aina uute raamatute, mängude, hobide ja tegevuste kokkuahmimise asemel tasuks teha aastane paus ja pühendada oma tähelepanu sellele, mis juba on. Lugeda lõpuni või veelkord raamatuid, mis kodus kaldus torne moodustavad, kuulata uuesti ning tähelepanelikumalt muusikuid, kes meile juba hingelähedaseks saanud, lihvida vana hobi aina meisterlikumaks. Tänapäeva maailm on ohtlikult kokkukiskuv ring peibutisi meie ümber. Alati on midagi veel uuemat, veel paremat, veel võimsamat, mille omamine lubab meid muuta õnnelikumaks, edukamaks, säravamaks. Mis siis, et tegelikult jääb selline kugistamine pinnavirvenduseks, õhkõrnaks riivamiseks, korraks kaifitud laksuks.

Davidi kirjatükk jäi mind kummitama. Kössitas teine pea kuskil nurgas ja võttis aina enam ruumi. See ruum oli tema jaoks muidugi juba varem olemas. See ruum oli sinna vanusega tekkinud. Ja nüüd oli vaja, et õige mõte sinna õigel hetkel satuks. Korraga ei tahtnud ma midagi muud (iroonia, iroonia, siit tuleb minu uus vaimustus!), kui lõpetada see pidev siplemine, jätta too pimesi rapsimine ning selle asemel, et kokku tassida üha uusi hunnikuid, aina otsida seda õiget asja, anda endale aru, et see õige on juba olemas ja tahab lihtsalt harimist.

Esimesel jaanuaril vaatasin nagu väga paljud teisedki eestlased Vahur Kersna autorisaadet Urmas Otist ja minu sisse jäi kõlama Oti mõte sellest, kuidas tõelised saavutused sünnivad umbes neljakümnendaks aastaks ja edasi elatakse juba selle pealt, selle järellainetuses. Esiti see mõte ehmatas mind. Ja torkas valusasti. Mida ma olen siis saavutanud? Mille järellainetuses peaksin siin loksuma? Aga tasapisi ja koos Davidi kirjatüki seedimisega tuli uus ja kergendav arusaamine. Ma olen paljugi saavutanud ja palju toredaid tegemisi enda ellu toonud. Lihtsalt minu pidev nälg uue laksu järele on selle, mis juba on, varju jätnud. Mitte et ma ei tegeleks endale oluliste asjadega, aga ma ei pühendu neile piisavalt. Ma näksin ja riivan ja teen siit-sealt. Ja olen alati valmis uuesti ja tuliselt vaimustuma. Ärge valesti aru saage, ma ei lähe sõtta vaimustumise vastu. Vaimustumine on elu rammusaim energia, vaimustumine on mootor, mis jaksab vedada lausa absurdseid koormaid. Aga ainult ühest vaimustumisest teise elades ei olegi võimalust sügavamale, sinna kalliskivile lähemale uuristada.

Vaatasin just instagrammis pilte. Andsin paar meeldimist ja heitsin pilgu oma kontole. Ja palun väga, seal nad on, kirjas otse alguses, asjad, mis mu südame kiiremini põksuma panevad. Milleks veel ja uuesti ja uut kraami kokku tarida, kui põld, mida harida, on nii põnev ja lai?!

Uhiuus

IMG_4110

IMG_4111

DSC_0109

DSC_4744

DSC_4749

DSC_4755

DSC_4758

IMG_4143

IMG_4158

Ma arvasin, et kukun jalalt, kui kella kolme paiku voodisse otustasin minna. Aga uni ei tulnud. Ei tulnud neljast. Ei tulnud viiest ka. Vist poole kuue paiku, siis kui mitte ainsamatki häält mitte kuskilt enam ei kostnud, kadusin korraks unustusse. Ent juba paar tundi hiljem olin jälle ärkvel. Uues hommikus. Uues aastas. Uues lootuses, et seekord läheb nii palju paremini.

Hiilisin kikivarvul vannituppa sokipaari järele ning astusin mullahunnikusse. Bridget! Kass, noh. Nüüd ta käib lillepottides kakal. Kükitab kui troonil ja siis kraabib mulla põrandale. Seisin seal mustas mullas ja kirusin kiisut. Said ju oma kasti! Mis sa nüüd enam pirtsutad?! Selle uue hommiku esimene töö oli siis mulla ja pabulate kokku pühkimine. Hästi tasa, nii et muu rahvas üles ei ärkaks. Koomiline muidugi ka. Magamata mina, juuksed igas ilmakaares turris, pidzhaamapüksid pooles sääres keset vannituba kakat koristamas. Otsigem tähendusi!

Mis tähendustesse puutub, siis tina valamises sain ma muidugi meistritiitli. Kui ülejäänud seltskonnal pudenes tina vette jõudes kümneks killuks, siis minul tuli üks kummaline kuju. Siuke pikk ja graatsiline, nagu langev täht, mis taevasse pika ja särava unistustejuti joonistab.

Aga täna on niisama tiksumise päev. Teate isegi, sööme salati- ja lihajääke ning tukastame aasta esimest raamatut lugedes.

Nagu ikka on lubaduste nimekiri ilus ja paljulubav. Vähem veini, rohkem raamatuid ja üleüldse parem inimene.

Ja vähem prügi. Meil on tänasest nimelt prügikotid maksustatud, nii et sorteerimine on meie uus huviala. Mitte et ma kurdaks. Me oleme kogu viimase aasta ettevalmistusi teinud ja peaaegu prügita elamine pole üldse nii utoopiline kui võiks arvata.

Jaksu meile.

Ja imelist uut aastat teile!

 

Enne lõppu … ei, algust!

IMG_4092

Lasin tõstukil end mäkke tirida. Suusad sahisesid läbi lume. Tuul vuhises vastu põski. Pani nad punetama. Äratas ellu. Näpistas ärkvele. See on kodu suusakuurorti pikim nõlv. Mäe otsa minek võtab aega. Aga mulle see sobis. Kõõlusin toru otsas, mis mind üles tiris ja mõtisklesin. Vaatasin mägesid, mis neljast küljest taevasse kasvavad. Iga uue tõusuga kahanes päikeselaik, kuni lõpuks, viimase ülessõidu ajaks oli ta jäljetult kadunud. Ainult kaljude kõige kõrgemad tipud punetasid veel, ajasid end kikivarvule, et viimased kiired kinni püüda.

‘Vaata, kui ilus see õhtupäike siin on!’

Kell oli neli. Pärastlõunal.

Sõitsin mäkke ja mõtlesin Õnnepalu viimase raamatu peale. Mida kõike seal tõstukite peal ei mõelda?!

Mõtlesin, et ma olen ikka nii palju rohkem ootust ja lootust täis, kui too kirjanikuhärra läbi oma ridade. Mina usun veel. Minus elab tuleviku põnevus. Minus on veel jämeda tüvega veendumus, et läheb aina paremaks.

Aga ma saan aru . Ma mõistan kirjanikku ka. Seda väsimust ja maha istumist tundega, et enam siit toolist ei tõuse.

Juba pealkiri ise, ‘Valede Kataloog’, kuulub kellelegi, kes enam noorusele omaseid ootusi ja (naiivseid?) lootusi ei toida.

Ma võin eksida, aga minu arust on see Õnnepalu kõige ‘väsinum’ raamat. Mitte teostuselt, eks, aga hoiakult, vaatelt, tundmiselt. See, kui jõutaksegi elu sellesse etappi, kus ei viitsi enam mitte midagi muud teha, kui öelda otse ja keerutamata välja, … mis? … tõde? Ei, see sõna ei sobi siia. See ei sobi kohe üldse ‘Valede Kataloogi’ kirjeldama.

Samas, ma olen nõus. Enamus mõtteid on äratundmine. Palju on ehmatavat samastumist. Poleks arvanud, et ma ka niiviisi võiksin tunda ja mõelda.

Üldse mulle ikka tohutult istub see stiil. Alati on istunud. See omaette mõtisklemine. Arutlemine … nagu harutamine. Vaikselt pusid uut lõngakera lahti. Naudinguga.

See raamat ei saanud paremal hetkel saabuda. Aitähh, sõber! Kuidas sa teadsid? Aga samas, kuidas sa poleks pidanud teadma. Kes mu sõpradest ei tea, et Õnnepaluga ei minda minu puhul alt.

Aastalõpp on mõtiskluste kuldaeg. Vähemalt minu jaoks küll. On alati olnud. Juba siis, kui ma nooruspõlves peale jõulusöömingut oma tuppa kadusin ning küünlavalgel mööduvat aastat päevikusse püüdsin. Istusin seal põrandal, põlved konksus lõua all ning passisin leeki ja kirjaridadega lehte läbisegi. See mõnutunne on meeles. Tähendab, oli ikka hästi tähtis.

Nüüd istun oma Alpi kodu köögis kamina ees. Vaatan leekivat puuhalgu ja ekraani läbisegi ja tunnen vana head mõnu.

Oli alles aasta! Ma ei lehvita talle kurbusega. Pigem kergenduse ja uue, energiast pakitseva lootusega, et sain õppetundidest just nii hästi aru, et neid kordama ei pea. Sain aru, et …

  • Iseennast peab päriselt ka hoidma. Isegi siis, kui see mõne teise elu tiba ebamugavamaks muudab.
  • Elu ja inimesi peab usaldama. Ma ei räägi saladustest. Ma räägin usaldusest, et inimesed saavad hakkama ilma minu vahele sekkumata, ilma minu pideva kontrollita. Et elu saab hakkama. Et lõpuks läheb kõik ikkagi joonde, rööpasse, õigesse rütmi.
  • Kes kannatab, see kaua elab. See pole ainult muinasjutu deviis. See on päris elu päris tõde. Sageli tahaks ikka kohe tegutsema hakata. Kipitab nii kangesti, et otsemaid peab reageerima, vastama, otsutama. Tuleb, maksku, mis maksab, tulle söösta, sest muidu sügeleb sõgedaks. Aga tark ei torma. Pigista või käsi rusikasse, krigista hambad klapppppp kinni, hinga kümme korda sisse-välja ja oota. Ja küll siis näed … vaimustav, ma ütlen!
  • Tuleb üritada iseenda mätta otsast kõrgemale tõusta. Tuleb proovid kastist välja ronida, tuleb katsuda end vabaks hingata, et siis kaugemale, laiemale nägema hakata.
  • Hukkamõist on kõige kergem lahendus. Ja kõige petlikum. Hukka mõista on mugav ja kerge ja parim variant jääda oma kitsasse kasti kükitama.
  • Solvumisi, pettumusi, ootuste mittetäitumist ei tohi enda sisse jätta. Nad hakkavad seal käärima ja kopitama ja korraldavad ennekuulmatut vastikustunnet. Energia peab voolama. Nali naljaks, armsad inimesed, chakrad tuleb lahti hoida 🙂

On nagu on.

Olge hoitud ja uute ridadeni uuel aastal!

Nii palju lund!

Lund on just nii palju, et hele kiisu Bridget käib meie voodis kakal ja pissil, sest ta ei mahu enam õue. Üks suletekk ei jõua enne kuivada, kui järgmine tuleb pesust. Aknad on külma kiuste valla, et see maailma kõige vastikum hais toast peletada. Ja mida päev ja lumesadu edasi, seda enam kinnistub me veendumus, et kassile tuleb ikka liivakast talve ajaks vetsunurka panna, sest hange ta, vana kõuts, kusele ei lähe!

Lund on just nii palju, et õpetajad ja õpilased jäävad läbisegi kooli hiljaks. Rongid on graafikust maas, bussid hangedes kinni ja autod teevad kiirteedel piruette. Kui me mäemehega hommikul rongijaama sõidame, libiseb auto teelt hiiglaslikku lumehunnikusse ja me sikutame teist nagu vanamees naerist, aga enne välja ei saagi, kui onu uhke dzhiibiga seisma jääb ja abi pakub. Ja siis me kökerdame oma Renault’ga mööda talve hull-muinasjuttu 20 km tunnis edasi ja vannume teineteisele, et ostame ka dzhiibi.

Lund on just nii palju, et täpselt siis, kui mäemees jõuab ühe tee puhtaks rookida, on teisel uus kiht ootamas. Ja kompostihunnikuni enam ei saa. Rõdu täitub tasapisi kuhjas kaussidega, kus puu ja juurvilja koored saavad sentimeetrite viisi lumemütse. Aia tagumises nurgas ripub ununenud vaip, sulades ja külmudes läbisegi. Aga sinna, nabani lumme, ma hetkel ei ukerda.

Aga las ta siis olla! Las lumi lööb ilma segadusse. Las ta hullutab meid. Las keerleb väsimatult alla. Sest mis sellest kõigest ikka! Mis sest koosolekust või kontrolltööst või hilinenud bussist. Kauaks seda valget ilu ikka saab!

IMG_4059

IMG_4060

IMG_4067.jpg

IMG_4063

Lõpuks ikka lepin …

DSC_0031

Torm vaibus hetkel, mil ma leppisin.

Nii oligi. Ühtäkki, keset tuba seistes, tuli leppimine. Leppimine, et kõike pole võimalik teha ja proovida ja suuta. Leppimine, et küünalt ei pea mõlemast otsast põletama. Ja siis iseendale loa andmine teha just nii palju, kui ma jaksan.

Ma jõudsin seekord ohtlikult lähedale. Kuristik oli otse all ja ma korraks kartsin, et kukungi. Päriselt. Ja siis ei tule enam voodist välja. Siis juhtub see, millest ma lugenud olen. Millest inimesed räägivad, aga mida sa mõista ei saa enne, kui ise mekkinud pole.

Kuidagi sain ikka pidurid peale. Elu aitas? Ingel aitas? Ise aitasin? Lubasin endale mitte jaksata. Võtsin esimest korda päriselt õiguse mitte jaksata ja lasin end aidata. Päris huvitav kogemus oli.

Nüüd ma toibun. Pühin kilde põrandalt kokku, lapin kihte kihi peale ja ärkan tasakesi uude hingamisse.

Nokitsen vaikselt, samm-sammu haaval keset kaost, mis meil siin valitseb.

Alustame lastest. Paneme nad nüüd korralikult talveriideisse. Sest õues on hanged ja Stenil jalas botased. Aga ma tegelen. Lähme täna poodi ja enne sealt ei lahku, kui soojad vammused ja vildid kärus.

Ja võib-olla ma kirjutan mõned kaardid ka. Kingitusteni me see aasta ei jõua. Aga kaarte jaksan vast kirjutada.

Ja õlaga pean tegelema. See valu ajab juba öösiti üles. Ma olen üritanud pehmelt ja ilma karmide rohtudeta. Meie vannituba ja minu riided lõhnavad nagu esoteeriliste õlide butiik. Ma olen käinud siin teraapias ja seal loitsul, aga valu, mis mu öösel ärkvele ajab, sööstab ikka sama teravalt otse ajju.

Reedel tuleb üks sõber külla. Aga ma ei erutu. Ei korista maja otsast lõpuni. Ei pese aknaid. Ei valmista mitmekäigulist menüüd. Sõber tuleb ja küll mõistab. Veini saab juua kamina ees ikkagi.

Ma ehmatasin ikka tohutult. Ja kurb oli ka. Ma ei taha kaduda, ma ei taha otsa saada, ma ei taha, et see särts ja sära lõplikult läbi põleks. Ma ei taha iseennast ära kaotada. Sest kes siis mina edasi oleks?

Aga mäemees kallistas ja ütles, et seda ei juhtu, sest sina oled ikka sina, ainult et korraks olid sulud ja paus ja hädapidur. Ju siis oli vaja. Sest paljalt intellektuaalsest mõistmisest ei piisanud. Oli vaja, et saaksin körvetada ja et oleks hirm. Et tuleks tõeline mõistmine ja leppimine, et kõik ei pea suutma ja jaksama ja natuke on ka tubli.

Selline teema siin …

Ma olen laisk. Mõnes mõttes. Ma olen näiteks laisk iseenda poputaja. Iga kord kui ma oma kosmeetiku juurde lähen, saan tõrelda. Küll on nahk sisalikult kuivaks tõmbunud, küll olen päikesekreemi suviti koju jätnud, küll olen unustanud niisutavat öökreemi kasutada. Ja tema, oh seda minu super kosmeetikut, näeb otsemaid kõike. Tal on silmade asemel luubid, ma ütlen!

See laiskus on ka põhjus, miks ma ennast ei meigi (kui ripsmetush välja arvata), miks ma nii kaua pikki juukseid kandsin (saaks kähku salgud krunni) ning miks mul on meie pere kõige tillem riidekapp. Sellest on muideks juba poole mäemees enda asjade alla võtnud. Sest noh, sinna ju mahub, nagu ta vabandas.

Õnneks on loodus minuga lahe olnud. On andnud jumet ja figuuri ja sära silmadesse. Nii et kõik laiskusest tingitud viilimised pole siiani suuremat imago häda kaela toonud. Aga kaua sa ühte kummi ikka venitad?!

Paar nädalat tagasi ütles Saskia, et tead, emme, sa võiksid ju endale aeg-ajalt mõne uue riide ikka lubada. Mul korraks võpatas sees, et oihh, kui mu teismeline tütar juba niiviisi räägib, siis peab vist ette vaatama. Pärast ta muidugi lisas, et ma näen täiesti hea välja ja mingit kooserdise muljet ei jäta. Ent, tütar oli kõnelenud ja ma otsustasin ühe poeretke ikka ette võtta. Ma usun, et ma pole ainus, kel kas näkkab täiega või siis üldse mitte. Ja mul õnneks näkkas. Sain ühe hoobiga mitu kärbest kätte ja poest väljudes õhkasin mäemehele, et nüüd on vähemalt aastaks rahu maa peal.

Ma ei ole poodleja. Ma ei viitsi terve hommiku ühest riidepoest teise käia. (Alice, London ei loe, eksole 😉 Kui ma alles siia Helveetide maale saabusin, siis oli mu suureks vaimustuseks H&M. Tol hetkel seda poodi veel Eestis ei olnud ning mulle tundus, et midagi lahedamat olemas olla ei saagi. Tegin kõik oma riideostud ühes ja samas poes ja polnudki päris hull. Tegelikult oli lausa vaimustav, sest enne Shveitsi tulekut olin elanud väga kesist üliõpilaselu ning riiete ostmine oli suur luksus.

Kui ma siin kooli tööle läksin ja õpilaste seljas H&M igat uut kollektsiooni nägin, oli selge, et sealt poest ma ennast enam varustada ei taha. Liikusin hoopis Esprit’sse. Olin nende truu klient mitu-mitu aastat. Jälle tundus, et see ongi see parim variant üldse. Piisas poodi minekust, et leida just need minule passivad riided. Aga aeg, teate ise, muudkui liigub ja maitse muutub ja korraga ma enam ei leidnud seda, mis minu seljas imet teeks. Tulid hoopis Pepe Jeans ja Tom Taylor.

Laupäeval avastasin oma tavapärasest riidepoest aga täitsa uue tegija (minu jaoks) – Garcia Jeans. Ja jälle oli tunne, et nad on oma riided just mind silmas pidades teinud. Neil on täpselt minu maitsele mõnusalt casualelegant riided. Pluusid ja pusad, mis istuvad imeliselt nii teksade kui ka kontori seelikuga.

Aga ikkagi, isegi kui ostlemise kätte võtan, olen laisk. Kui ühest poest oma varustust kätte ei saa, siis joon parema meelega kuskil terrassil hea kohvi ja sobitan olemasolevaid riideesemeid edasi.

Mingil hetkel kasvas mu laiskusest välja peaaegu kinnisidee, et vot ei tahagi uusi riideid, et ei mingit raiskamist, ei mingit tarbimisühiskonna lõksus siplemist. Ilu tuleb su enese seest teema siis. Ja tegelikult võiksin ma selle deviisi saatel päris rahulikult lõpuni elada, kui …

Kui ma kodus töötaksin. No kui ma näiteks kirjanik oleksin. Või tõlkija. Või oleksin täiskohaga joogaõpetaja. Siis ma vist suisa unustaks, et vahepeal peaks riidepoodi minema.

Aga töötades õpetajana, olles regulaarselt klassi ees, suheldes igapäevaselt ja professionaalselt teiste inimestega, tunnen ma muidugi omal nahal, kui tähtis on välimus. Kui ma esmaspäeval tundi läksin, seljas imearmsad Garcia Jeans’i särk ja jakk (mis istusid tõesti nagu valatult), siis oli ikka uhkem hoiak küll. Ei midagi kategooriliselt erinevat, aga see särts ja sära teadmisest, et ma näen hea välja, andis imelise annuse eneskindlust. No ja kas see tuli nüüd riietest või tähtede seisust, aga ma pole ammu nii häid tunde andnud!

Pühapäev on kuidagi … ma ei tea

IMG_3942

Pühapäevad on kummalised.

Mitte et nad seda meelega teeksid. Mitte et see pühapäeva loomuses oleks meile natuke nagu käkki keerata. Aga nii lihtsalt kukub välja. Isegi kui ametlikult on pühapäev täieõiguslik nädalavahetuse koostisosa, täpselt nagu laupäevgi, siis mitteametlikult jääb pühapäev alati päevaks enne … esmaspäeva. Ma ei ole siiani kohanud kedagi, kes ütleks, et esmaspäev on tema lemmikpäev. Et juhuuu, ongi juba pühapäev ja kohe-kohe tuleb esmaspäev. Et no lõpuks ometi.

Ma ei vihka pühapäevi. Aga ma olen ammusest ajast alates teinud teadlikke ponnistusi, et see päev vähem nukker, vähem melanhoolne, vähem tühi oleks. Ma töötan selle nimel, et pühapäeval mitte kössi vajuda.

Ma armastan vaikust ja tühjust ja kulgemist. Aga ainult siis, kui ma nad ise olen valinud. Pühapäeval ma neid ei vali, nad lihtsalt taaruvad kohale.

Novembrikuu pühapäevad on hoopis oma karva. Siuksed hallid ja tuulised ja valgusega koonerdavad. Novembrikuus on pühapäev täielik survival test.

Mis ma siis teen, et see novembrikuu pühapäev liiga inimvaenulikuks ei muutuks.

Ma teen hommikul pannkooke ja vaatan sinna kõrvale ETV-st Maahommikut.

Ma lähen maksku mis maksab õue, isegi kui see on vaid kohvi joomine hoovi lehehunnikus.

Ma joogatan.

Ma naudin mäemehe kokatud ülivürtsikat kana ja klaasi punast veini sinna juurde.

Ma teen kannude viisi teed ( … et koolitöid edasi lükata)

Ma loen blogisid, mis inspireerivad.

Ma proovin teha midagi sellist, mis musse põnevust süstib. Unistustega mängimine, tulevaste võimalike reiside peale mõtlemine, millegi toreda plaanimine.

Ja kui mul kodus saun oleks, siis ma suure tõenäosusega teeks just pühapäeviti sauna.

Aga teie? Kas pühapäev on sõber? Mida on taibukas pühapäeviti teha, et olemine helgem saaks?