Vaikuse peletamiseks

Olen oodanud päris kaua. Üht muutust. Kui ma selle uue palli veerema lükkasin, siis uskusin siiralt, et ta võtab ruttu kiire hoo sisse. Ma olin ülbelt veendunud, et saan sellega hakkama. Uskusin, et vastus tuleb enam-vähem üleöö.

Nädal peale vaikust keerasin kindla usu madalamale, lootuse peale. Igal uuel hommikul tärkas ta plahvatusliku jõuga süstides musse üleajavat energiat. Ja igal õhtul olid järel vaid tolm, toss ja suht kössis mina.

Nüüd on aega nii ohtralt mööda voolanud, et vaikusest on välja kasvanud valus tõde – seekordne pall ei saanud hoogu sisse. Ja kuigi ma tahan uskuda, et selleks on kindlasti täiesti veenev põhjus ja mingil omal moel on mitte sündimine parim variant (kunagi tagasivaates, vist), siis ometigi on hetkel keeruline end seda uskuma sundida. Sest ma tõepoolest ihkasin seda muutust nii väga. Seda uut väljakutset. Seda uut tööposti.

Kevadel pole sest muidugi sooja ega külma. Tema hoogu ei pidurda enam miski. Teate, kui palju ilu on igal pool! Meie aed on õites. Meie küla on õites. Meie kanton on õites. See on peaaegu ilu raiskamine, see, kui korraga nii palju saab. Lapsed on tüdinud minu pidevast õhkamisest ja juubeldavatest ‘ohhh, lapsed, vaadake ometi!’ loosungitest. Aga kuidagi tuleb seda imet ju seedida! Kuidagi peab teda mahutama. Kuhugi tuleb see kõik ju toppida!

Eile hommikul astus lavale meie aia võimas vaher. Peale nädalaid kestnud paisumist avanesid esimesed pungad ja õrnrohelised krässus lehehakatised pressisid päikesesse. Nii uued, nii täiuslikud, ilma ühegi ‘elu näinud’ täpi või kriimustuseta. Kas see on neile julgustükk? Söendada end siia tuulte ja vihmade ja saastatusega ilma pressida?

Loen Arundhati Roy uusimat raamatut ‘The Ministry of Utmost Happiness’. Loen teist juba pikalt. See on üle kaua aja taas selline raamat, mida ei tohi, jumal hoidku, kindlasti ei tohi, liiga kiiresti läbi lugeda. Ah, mis ma jaman, sellist raamatut ei loeta LäBI, tal lastakse endasse tasapisi sisse imbuda. Iga teine lause ses raamatus lendab vastu vahtimist ja jätab hingetuks. Loen ja rõõmustan. Mind teeb õnnelikuks tõdemus, et selline sõnadest ehitatud maailm olemas on. Loen ja tunnen, kuidas mu oma maailm siin, kaugel Kashmirist, kasvab ja tähenduslikumaks muutub. Või no vähemalt kasvab usk, et saab alati kuhugi kõrgemale püüelda.

Ma tahtsin teile kangesti paar pilti meie õitemerest panna, aga üks koll  ronis mu arvutisse ja ega ta siit enne kao, kui ma targa tehniku abi palun.

Pealegi on aeg pärastlõuna kohvipausiks!

Vaheaeg või asi

Meil on siin nädalane vaheaeg. Minu kõige vihatum vaheaeg. No palun väga, vaheaeg ja vihkama. Suudan mina ikka kummalisi kooslusi ühte purki toppida!

Aga nii ta on. See nädal kevadist hingetõmbeaega on kõike muud kui rahulik hingamine. Need seitse päeva on töö kooli lõpueksamite kallal ja kuna ma olen meie kooli ainus inglise keele õpetaja, siis mõistke, mõistke, kes peab need erinevad versioonid pikkadest lõpueksamitest valmis meisterdama? Õige! See on mäemamma. Töö oleks iseenesest täitsa talutav, kui mul siin fooniks suht kiiresti igavlevaid tegelasi poleks. Kui õues on käidud, raamat tiba edasi loetud, kohustuslik lehtede riisumine tehtud, tahvlis aega surnuks löödud, siis tuleb diivani episood, otse minu vaateväljas. Ja sellest piisab, et mina oma imelises oskuses süümepiinu tunda, ahastusse libisen. Ahastusse, et me miskit põnevat ei tee, et ma neid kuhugi ei vii, et me koolivaheajast täit ei võta.

Ahastusest järgmine etapp on kätsh minu peas, no midagi selle televiisorist tuleva lahingu taolist, kus üks pool trumpab teist argumentidega üle. Tegelikult ei tohiks ma seda võrdlust üldse kasutada, sest pole nimetatud saadet kordki vaatanud. Nii et pardon mi!

Selles lahingus on kaks poolt. Üks, kes räägib, et lapsed saavad väga hästi ise hakkama ja teevad omi asju ja kuidas ikka meie omal ajal hommikust õhtuni õues olime (mis siis et tänapäeval pole seal õues peale hulkuvate kasside kedagi!) ning milleks, no tõepoolest, milleks üks emme sekkuma peab ja bla-bla-bla. Ning teine, ülipüüdlik superema hääl, mis oigab ja ohib, et vaesed lapsed, küll on neil ikka igav ja kurb vaheaeg ja mis nõme töö mul üldse on, et peab vaheajal muudkui laua taga istuma ja no mis elu, noh?! Ja vaata seal Instagramis ja blogides ja igal pool kõik emad ju teevad lahedaid asju ja lapsed neil nii targad ja nutikad ja sportlikud ja mina olengi see saamatu mamma siin.

Kuni tuppa astub mäekoll Anders, kes küsib nii ääri-veeri, et emme, äkki teeks midagi ja mina plahvatan kaane pealt nagu fuuria, ‘Ma pean ju TööTAMAAAAAAAAAA!’. Ja vaene poiss teeb minekut enne kui minu AAAAAAA-d oiates põrandale pudenevad.

Viis minutit hiljem koputan hoopis mina tema uksele ja palun vabandust. Kümme minutit hiljem paneme matkasaapad ja kaome metsa. Mul on suht kama, mis nipiga need eksamid valmis saavad!

IMG_4568

uue õhinaga … nagu alati

Ühe imelise kingituse on elu mulle teinud! Ma ärkan nimelt igal hommikul suure õhina ja põnevusega. Mida aastaid edasi, seda varajasemaks see ärkamine nihkub. Klõpsti silmad lahti ja juba ma kipun minekule. Ärge nüüd arvake, et elan seiklusfilmis ning iga päev on pilgeni põnevust täis. Aga mus on väsimatu usk ja lootus, et midagi lahedat juhtub. Või vähemalt midagi märkimisväärset. Või no mingi uus käänak, mille tagant ilmub nähtavale uus pirakas porgand, mille poole on mõtet ponnistada.

Elu on muutumine, heas ja halvas mõttes. Absoluutselt mitte miski siin ilmas ei ole jäädav. See on muideks üks neljast budsimi alustalast, mida ma endale pea iga ainumas päev meelde tuletan. See mõte aitab, kui teekond on liiga mülkaseks muutunud. Aga see mõte ei tee paha ka siis, kui kõik on hästi. Või nagu mäemees püheadelõuna alustuseks ja klaase kokku lüües sõnas, armsad pere ja sõbrad, nautige, sest kes teab, mis elu toob. Mõnele kõrvapaarile võib see vast ähvardavalt kõlada, aga meie jaoks on selles hetkes viibimise ja selle nautimise moto.

Muutumine tähendab minu jaoks kasvamist. Ma leian tohutut motivatsiooni ja inspiratsiooni teadmisest, et võime väsimatult edasi areneda. Või nagu mu hetke suuri lemmikuid, stoikust Epiktetus on üles kutsunud, ‘Kes sa olla soovid? Millist elu soovid elada?’ Ja sealt hakka siis astuma. Pane kirja oma ideaalid, oma sihid ning tuleta seda kasvõi iga uus hommik meelde. Olen ikka õigel teel? Kas ma kasvan päikese suunas või on latv kiuslikult kõveraks kiskunud?

Arenemise, edasi liikumise võimalikkus lisab elule kirkaid värve. Ja mitte ainult värve! See on ju mootor, mis laseb seda üht ainsamat elu, mis meile kui lotovõit sülle sadas, nautida. Ilma teadmise ja usuta, et tuleb aina uusi peatükke, kõduneksin ma tõenäoliselt meie aia hiigelkuuskede all seene kõrval. Ma nii ei mängiks. Must kaoks igasugune tahe, lustist rääkimata.

Teooriapilvelt alla maa peale tulles jagan teiega suurima heameelega üht minu praegust muutumist.

Kui ma nädala eest Inglismaalt koju lendasin, valdas mind Apide silmapiirile kerkides tunne, mida eales varem nii intensiivselt tajunud pole. See oli koju jõudmise tunne. See oli hästi tugev rõõm. Ning peamine, see oli kuulumise tunne. Ühtäkki ma teadsin, et juured on all ja kuigi mu sünnimaa on Eesti ning üks osa mu südamest ning hingest jäävad alati selle maa rütmis tuksuma, olen ma lõpuks ometi ka siin kohale jõudnud. See avastus tegi mulle heameelt ja tõi kergenduse, sest elada pidevas hingelises nihkes on piin. Ma elasin pikki-pikki aastaid niimoodi. Üks osa naeris, teine nuttis. Eestimaa hoidis mind karmis haardes ning ei lasknud päriselt end siin sisse seada. Aga võib ka nii, et mina ei lasknud! Ma sõdisin kümne küünega selle vastu. Mus elas ja mässas väike troll, kes rind kummis kuulutas – ei, ei, mina pole siit, mina olen sealt, olen teistmoodi! See on iseenesest tõsi, ent elada sellise sisemise protesti saatel on tohututlt räsiv ja hingeliselt laastav. See tunne seal lennukis oli kui raskuse rinnalt kadumine. Korraga ma hingasin nii, et ribid ragisesid!

Sellele leppimisele eelnes üks teine nihe ka. Ma sain prantsuse keelega sõbraks. Kaheksateist aastat tagasi helveetide maale jõudes ei tundnud ma selle romaani keele suhtes mitte midagi. Olin teda ülikoolis ühe semestri õppinud ning ahastanud. Tundus täiesti ülemõistuse ettevõtmine. Minu kirg oli ja on inglise keel. Aga noh, suhelda mulle meeldib, nii et siia elama asudes tuli see keel ikka ruttu selgeks saada. Üles ma ta noppisin. Natuke vildakalt. Natuke tänavapoisilikult. Aga enam-vähem selgeks sain! Lausa nii, et suutsin siinses pedagoogikakoolis diplomitöö valmis kirjuatada ja ära kaitsta. Aga vot, me küll tundsime teineteist, aga sõbrad polnud. Ma lugesin endiselt ainult inglise ja eestikeelseid raamatuid. Artikleid nimisõnade ette panin tunde järgi. Ning grammatikas läksin enamuse ajast õnne peale välja.

Kuni käis krõks. Kust ta tuli ja miks – mul pole õrna aimugi! Ma olen seda usku inimene, et ju siis aeg oli küps. Keel, mis siiani on mulle olnud kui praktiline abivahend, tehniline agregaat sõnumi edastamisesk ja vastuvõtmiseks, keeras korraga uue külje ette ja näitas end oma täies ilus ja imes. Ma hakkasin kuulma seda kõla, millest nii palju õhatakse. Märkasin sõnu ja lausekonstruktsioone nende elegantsis. Avastasin keele kaunilt kasutamise naudingu. Ja lubage kinnitada, seda prantsuse keele kasutajad armastavad, kaunilt kõlada 🙂

Tagasi Epiktetuse ning tema arupärimise juurde, ‘millise sihi oma elus sean?’ Minu uueks sihiks on prantsuse keele korralik valdamine. Mitte siiani toiminud lonkadi-lonkadi astumine vaid korrektne keelekasutus. Andsin endale ühe aasta.

Aeg on päeva kallale asuda. Kirikukell lõi just kaheksa ning hommikupäikesepuna on mägede kohalt haihtunud. Kohv mu tassis on külmaks ununenud ning kõht koriseb pudru järele. Tark sööb hommikul kõhu täis, sest kes teab, mida põnevat see päev kõik tuua võib!? Energiat on vaja!

Tere, turg!

Küll on turud toredad! Imeline lõhnade, värvide, häälte, hõigete, maiuste ja naerude pillerkaar. Ampsasin pähklikooki, lonksasin ingverilikööri, lasin Prantsusmaa päikest täis oliiviõlil maitsemeeli erutada. Iga uus letitäis kaupa trumpas eelmise üle oma värvide ja lõhnadega, mis niimoodi ninna tungisid, et mina, gluteenivaba tegelane, otse tänaval, turu saginas, pika käntsaka valget saia sisse pugisin!

Maroko poisid müüsid oliive ja päikesekuivatet tomateid, mis iga kliendi, kes degusteerima tulid, oigama panid. ülemäe naabrid Aosta kandist pakkusid kuulsat itaalia  keeksi, Panettone’t. Vanalinna bistrood olid kõik enam-vähem püstiseisvad lauad tänavale tirinud, et turulkäijaid parimate veinide ja juustuvalikuga enda manu meelitada.

Kõndisime mäemehega selles sõbralikus saginas, hüüdsime ‘Salut!’ ja ‘ça va?’ tuttavaile, täitsime tasapisi turukoti kohalike ja eksootiliste maiustega ning õhkasime teineteisele, kui palju ilu on ümberringi, kui silmad lahti teha.

IMG_4519

IMG_4518

IMG_4515

IMG_4509

IMG_4522

IMG_4516

ühe värvilise leti juures ostsin elu esimesed artishokid, nii ilusad olid nad! Kräsupäine tõmmu neiu minu ees ladus terve hunniku neid kõristi taolisi tegelasi kotti.

‘Vabandage, need on artishokid, eksju? Mida nendega teha?’

”Neid süüakse’, naeris tüdruk mulle rõõmsal häälel vastuseks.

‘Jajah, ma tean, aga kuidas, ses mõttes, et kuidas neid keeta või küpsetada või no MIDA te nendega teete?’

Ja siis ta seletas, seal samas saginas, otse leti ees.

Ja kodus kõik sõid. Palju seal söödavat pole, aga see, mis hamba alla sai, oli päris põnev!

IMG_4524

IMG_4531

 

 

õhus on särtsu ja särinat

Ärgates on pime. Aga toas on juba hommiku lõhn ja hääled. Akna taga rõõmustavad linnud valjult ja mitmehäälselt. Lõõritavad kõige kiuste. Pimeduse kiuste, pikalt viivitava sooja kiuste, värske lume kiuste, mis öösel kaljunukid valgeks puuderdas. Linnud istuvad okstel ja laulavad hääled kähedaks. Nagu osaleksid vandenõus – lindude laulev revolutsioon!

Laulan nendega mõttes kaasa, kui alla kööki kooserdan. Kohvikann tulele, kiisudele krõõbuskid kaussi, leige vesi seedimist äratama ja uue päeva tervitus matil. Hingan sügavalt sisse, hingan päeva ja maailma energia endasse ning jään käed südame kohal muigama. Terve köök on nartsisside lõhna täis. Kolmkümmend kevadekuulutajat, mis ma Inglismaalt kohvris koju tõin. Nad ei maksa seal ju midagi! Sainsbury toidupoes on kohe sissekäigu juures virn kaste, mis pungil lilledest. Võta ja rõõmusta!

Mul oli korraga vaja minna. Inglismaale, Londonisse, sõbra juurde. Oli vaja anda ja võtta. Oli vaja teistmoodi tuksuda, hinge ja südant ja mõttepeenraid toita. Oli vaja näha, kuulda ja maitsta muud.

Kas te olete kunagi kuulnud sõnadelugejast? Ei, mitte sammulugejast, vaid sõnade omast. Kui selline app eksisteeriks, oleksime Alice’iga ta kõigepealt suitsema ja siis pauguga plahvatama pannud. Nii lühikese aja jooksul nii palju rääkida on sprint, mis meid mõlemaid õhtuks diivanile hingeldama jättis. Minu arust me rääkisime kogu aeg – süües, hambaid pestes, rongi astudes ja sealt väljudes, poes riideid proovides, restoranis iga suutäie vahele, piki Thames’i kallast astudes, näitusel jalutades, raamatupoes hulludes. Vahepeal pidime teineteist korrale kutsuma, sest mida emotsionaalsemaks läks lugu, seda kõrgemale ronis hääl. Nagu kaks pulbitsevat tädikest kuskilt lõuna Itaaliast. Aga ju siis oli vaja. Nüüd ma võin rahumeeli vaikida.

Läksin teatrisse. Üksinda. Etenduse lõpupoole tihkusin tasakesi nutta (et kõrvalistuvat vanahärrat mitte segada). Pisarad tulid loost enesest ja natuke muust ka. Õnnetundest ja igatsusest. Ma unustan ära, kui väga teatrit armastan. Siin ma ei kipu. Ei oskagi öelda miks. Kõik põhjendused tunduvad ühtäkki kahtlaselt üldistavad ja erapoolikud. Aga vot seal sametisele rõduäärele toetudes ja näitlejate imelist mängu nautides langes too igatsus nagu sall mu õlule ja jäi kaunis-kurvalt paitama.

Etenduse lõpus astusin natuke uimaselt punastest tellistest maja trepilt alla tänava suminasse ning ehmatasin end silmitsi ühe meesterahvaga.

‘Vabandage, kas siin on mingi pubi?’

‘Ohh ei, see on teater!’

Raamatupoodides väsisin seekord ruttu. Olin hani, kelle maksa hiigelkogus toitu topitakse. Kõik need väljapanekud, soovitused, tugitooliga nurgakesed, kuu ja aasta müügi edetabelid, krutskiga kuhjadesse laotud paksud teosed, kiitused, kommentaarid, autori allkirjaga ja allkirjata raamatud, osta kolm ja maksa kaks soodustused. Ma peaaegu tahtsin kas põrandale istuda ja oiata või jalgu trampides kisada – millal??? Millal ma kõike seda lugema peaksin???

Koju tõin ühe raamatu.

Raamat nikerdab filosoofia kallal. Mul on hetkel sellist lugemist ja mõtisklemist vaja. See on mu ankur, mis ei lase lendu minna. Sest üldiselt on rahutus. Ootus. Mus on tugev tunne, et miski peab tärkama, miski peab pungast välja pressima. Olen ärevil ja ootel. Isegi mu tavapärane tühjusesse kadumine joogaseanssi lõpus ei toimi eriti. Mõtted pressivad pisemagi prao vahelt sisse ja erutavad meeli.

Kaks nädalat tagasi, sünnipäeval mõtlesin, et kas see on see kuulus keskea kriis? Ent ma olen ju õnnelik. Mis siis et rahutu. Aga õnnelik.

IMG_4428

We’ll always have Paris

Ma olen elanud pea kakskümmend aastat sinust paari rongisõidutunni kaugusel, aga alles nädal tagasi koputasin esimest korda vaikselt su uksele, et sisse piiluda.

Ma ei osanud tahta. Sa olid niikuinii kogu aeg õhus. Sind on siin iga nurga peal tunda. Kõik teavad sind. Kõigil on Sinuga mingi suhe. Vahest seetõttu ma ei hakanudki varem trügima.

Kuidas minna külla kellelegi, kellest kõik räägivad, kellelegi, keda ümbritseb paks ootuste ja lootuste aura, kellelegi, keda arvad tundvat ilma ühegi isikliku kontaktita?

Kuidas minna Pariisi?

Mina läksin kaks kätt taskus. Läksin ilma fotosilmata. Läksin ilma muuseumite nimekirjata. Läksin ilma ühegi to-do list’ita. Läksin sooja mütsiga peas ja pika salliga ümber kaela. Võtsin kaasa pere ja matkasaapad.

Ma ei oska öelda, kui palju kilomeetreid me maha marssisime, aga mu saapatallad on raudselt tiba õhemad kui minnes. Me kõndisime end selle suurlinna südamesse. Me kõndisime talle nii lähedale kui paari päevaga üldse võimalik on. Me kõndsime end Pariisi naha alla.

Kõndisime Tour Eiffel’i raudjalgade alla ja ajasime pead taeva poole õieli, et näha, kuhu need tuhanded turistid rongiga tõusevad. Kõndisime mööda lõputuid bulevarde hommikul ja päeval ja hilistundidel, kui reklaamtuled ja romantilised laternad peegeldavad märjalt asfaltilt linna sillerdama. Kõndisime üles sajast trepiastmest, et Montmartre’i linnajaos imetleda Sacré Coeur kirikut ning uidata käänulistel tänavatel, mis mulle aeg-ajalt Tallinna vanalinna meenutasid. Kõndisime Jumalaema kirikuni, ahmisime endasse tema vitraazhe, skulptuure ja võimsat aurat. Tegime tiiru Ile de la Cité sõsarsaarele, Ile St Louis’le, mille südames on kollane küpsisepood, kust ei saa lahkuda ilma karbitäie mandlikreemi ja shokolaadimousse’i täidisega küpsetisteta.

Kõndisime keskpäeva uulitsatel teed andes kiirustavatele pariislastele, kes kadusid pikkade sallied lehvides bistro’desse ja brasserie’desse, et süüa üks pikk baguette ja juua kuum espresso.

Kõndsime raagus puude ja paljaste skulptuuride rägastikus ehmatades lendu mustmiljon tuvi.

Kõndisime Seine’i kallast pidi ja lugesime pooleldi uppunud pinke, mille hiljutine üleujutus endasse oli neelanud.

Kõndisime varahommikul kõrvaltänava kohvikusse, et süüa suussulav croissant ja juua sooja shokolaadi, nii et pruunid vuntsid kõrvuni.

Kõndisime vinoteeki, kus omanik sattus nii suurde jutuhoogu, et pudeli veini ostmine võttis ilmatuma aja.

Kõndisime tänavanurga lihapoodi, kus õhtuse lasagne tarvis ostetud hakklihale lisaks saime pika jutuajamise lihamüüja ja tema naisega, keskealise abielupaariga, kes alles aasta eest Pariisi kolisid, et pealinlastele kvaliteetset liha müüa.

Kõndsime mu õe manu, kus uhkes Hausmanni korterelamus mängisime kriuksuval parkettpõrandal mu kahe imearmsa õelapsega.

Kõndisime järjekordsesse restorani, et tellida entrecôte de Paris või Chauteaubriand, mida karafini punase veiniga nautida.

Ja nüüd ma istun oma mägede vahel vaikuses. Aeg-ajalt kuulen veel suurlinna sireene ja kummardan automaatselt, et vältida meie Pariisi pesa puittalasid. Ninas on õelaste pehme põse lõhn. Suus veel viimasel hommikul söödud tuhksuhkruga mandlikoogi mekk. Ja südames siiras rõõm, et me Pariisiga sõpradeks saime.

A très bientôt, ma chère ville de lumière!

IMG_4340

IMG_4320

Hari oma põldu!

IMG_4165

Eelmisel kolmapäeval teatas Saskia, et tahab minna meie kõrvalkülla ja abistada põgenike lapsi koolitöödes. Nädal enne seda mangus, et maksaksin tema nimel ühe heategevusliku ühingu liikmemaksu, et ta saaks aasta pärast Kambodzhasse sõita ja seal kohalikele noortele prantsuse keelt õpetada. Umbes samal ajal tassis ta vanaema juurest koju õmblusmasina, sest tema sügav veendumus oli, et tahab nüüdsest ise riideid valmistada. Kõige krooniks palus ta endale sama itaalia keele õpik osta, mis emmelgi, sest plika soovib ka seda romaani keelt kõnelema õppida.

Ühesõnaga ema suust kukkunud.

Vaatan teda kõrvalt ja muigan heatahtlikult. Oota nüüd! Pea hinge!

Ma tunnen seda leeki, mis ta sees sellise särinaga lõõmab. Ma tean, kuidas uued tuuled võivad ettekuulutamata ja otsekohe vuhisema hakata. Ma olen elanud selle kipituse ja kärsituse sees nii kaua kui mäletan. Ja ainus asi, mis siin abiks tuleb, on vanus ja tasakesi ligihiiliv rahu.

Selle aasta esimestel päevadel sadas postkasti ühe mu lemmikblogija uus mõtisklus. David kirjutab sügavuti minemisest, sellest, kuidas aina uute raamatute, mängude, hobide ja tegevuste kokkuahmimise asemel tasuks teha aastane paus ja pühendada oma tähelepanu sellele, mis juba on. Lugeda lõpuni või veelkord raamatuid, mis kodus kaldus torne moodustavad, kuulata uuesti ning tähelepanelikumalt muusikuid, kes meile juba hingelähedaseks saanud, lihvida vana hobi aina meisterlikumaks. Tänapäeva maailm on ohtlikult kokkukiskuv ring peibutisi meie ümber. Alati on midagi veel uuemat, veel paremat, veel võimsamat, mille omamine lubab meid muuta õnnelikumaks, edukamaks, säravamaks. Mis siis, et tegelikult jääb selline kugistamine pinnavirvenduseks, õhkõrnaks riivamiseks, korraks kaifitud laksuks.

Davidi kirjatükk jäi mind kummitama. Kössitas teine pea kuskil nurgas ja võttis aina enam ruumi. See ruum oli tema jaoks muidugi juba varem olemas. See ruum oli sinna vanusega tekkinud. Ja nüüd oli vaja, et õige mõte sinna õigel hetkel satuks. Korraga ei tahtnud ma midagi muud (iroonia, iroonia, siit tuleb minu uus vaimustus!), kui lõpetada see pidev siplemine, jätta too pimesi rapsimine ning selle asemel, et kokku tassida üha uusi hunnikuid, aina otsida seda õiget asja, anda endale aru, et see õige on juba olemas ja tahab lihtsalt harimist.

Esimesel jaanuaril vaatasin nagu väga paljud teisedki eestlased Vahur Kersna autorisaadet Urmas Otist ja minu sisse jäi kõlama Oti mõte sellest, kuidas tõelised saavutused sünnivad umbes neljakümnendaks aastaks ja edasi elatakse juba selle pealt, selle järellainetuses. Esiti see mõte ehmatas mind. Ja torkas valusasti. Mida ma olen siis saavutanud? Mille järellainetuses peaksin siin loksuma? Aga tasapisi ja koos Davidi kirjatüki seedimisega tuli uus ja kergendav arusaamine. Ma olen paljugi saavutanud ja palju toredaid tegemisi enda ellu toonud. Lihtsalt minu pidev nälg uue laksu järele on selle, mis juba on, varju jätnud. Mitte et ma ei tegeleks endale oluliste asjadega, aga ma ei pühendu neile piisavalt. Ma näksin ja riivan ja teen siit-sealt. Ja olen alati valmis uuesti ja tuliselt vaimustuma. Ärge valesti aru saage, ma ei lähe sõtta vaimustumise vastu. Vaimustumine on elu rammusaim energia, vaimustumine on mootor, mis jaksab vedada lausa absurdseid koormaid. Aga ainult ühest vaimustumisest teise elades ei olegi võimalust sügavamale, sinna kalliskivile lähemale uuristada.

Vaatasin just instagrammis pilte. Andsin paar meeldimist ja heitsin pilgu oma kontole. Ja palun väga, seal nad on, kirjas otse alguses, asjad, mis mu südame kiiremini põksuma panevad. Milleks veel ja uuesti ja uut kraami kokku tarida, kui põld, mida harida, on nii põnev ja lai?!