Rõõm, auuuuu, kus sa oled?

Viimane kord, kui ma jalad ristis, silmad kissis endaette mõmisedes pissipõletikus vaevlesin, oli üle kümne aasta tagasi. Siis enne Steni, meie viimase poja sündi. Ma uskusin siiralt, et viimane rasedus viis must põletiku. No umbes nii nagu osad räägivad, et rasedus muutis naha laiguliseks, või tegi juuksed hõredaks, või pani hammastele paugu. Mina olin veendunud, et Steni sünnist alates ei pea ma selle põrgupiina käes enam vaevlema.

Ja ega ta enam päris põrgu olnudki. Kui kunagi ammu sai lausa tunnist otse kiirabisse joostud ja seal kohapeal tammutud, siis nüüd oli lihtsalt vale tunne. Midagi on viltu, mõtlesin kaks päeva tagasi. Alaselg ja vasem neer tuikasid ning vetsus käies jäi värk kah kahtlaseks. Üritasin närivat kahtlust eemale kõssitada, lootsin, et mingi ime läbi mõjub mõttejõud. Aga mõjus ta just nii palju, et eile hommikul trügisin masendavalt üle-bookitud arsti kabinetti, tegin hästi kurvad silmad pähe ja nurusin assistendilt (siuke kole Kerberose koer seal kabineti ees valves!), et nad mind aitaksid.

Ja palun väga, põletik platsis nagu muiste.

Põletikul on muidugi erinevaid sissemarssimise põhjuseid, aga iseennast üha paremini tundes ja tajudes võin öelda, et seekord tegi keha ‘Tshurrrrrr, ei mängi enam’ pikalt vindunud emotsionaalse stressi tõttu. Ma olen selles sada protsenti veendunud! Tegelikult on see üldse esimene kord, kus mu ma nii tugevalt tajun, et keha võib tõepoolest ühel hetkel pidurid niiviisi peale tõmmata, et jääd maha haavu lakkuma. Kui ikka ise ei taipa tuure aeglasemaks võtta, siis teeb keha seda sinu eest.

Kuidagi rõõmutu on see aeg olnud. Just. Rõõmutu. Pole jõudnud teiseni. Kogu aeg ja energia on läinud erinevate emotsionaalsete kriisikolletega tegelemiseks. Kodus on raske olnud, sest kodustel on raske. Kel tööl, kel koolis. Igasugu imelikud mured tulevad kollitama ja meie emotsionaalset tarkust testima. Lisaks kodustele võnkumistele, valutan liiga sageli maailma valusid. Vaatan ja kuulan, mis mu ümber sünnib ning niuksun suurest ja sügavast kurbusest. Miks mul on tunne, et kurjust on korraga rohkem? Ei ole ju! Öelge, et ei ole.

Ühel heal hommikul ehmatasin mäemehe uue deklaratsiooniga üles, ‘Nii, võtke teadmiseks, et täna hommikust alates olen ma headuse saadik! Saite aru, The Ambassador of Kindness.’ Ja eks ma siin omaette nokitsen. Proovin nii kuis suudan vähem kritiseerida, hukka mõista, haavata, inetusi öelda. Eks oma õu tuleb kõigepealt puhtaks kraamida.

Ega see raskus jää. Ma tean. Nii palju optimist olen ma küll, et kui käpuli koperdan, siis mõtlen juba lootusrikkalt selle aja peale, kui uuesti püsti saab.

Aga nüüd me peame puhkama. Tõsiselt. Päriselt puhkama. Ja kui me ära oleme puhanud, siis ma jutustan, kui hea oli puhata!

Kallistused! Kõigile!

Keda nüpeldad sina?

Heidan mäemehe suure pusa üll, haaran arvuti kaenla alla ja kaon köögist nagu vilunud vargapoiss. Enne kui uks kinni langeb, jõuavad mu viimased sõnad veel tuppa lipsata, ‘Olen kõrval, kirjutan.’

Kõrval tähendab mu joogapesa. Siin on pärastlõunal nii imeline valgus ja nii paitav vaikus. Istun heleda saali ühe seina ääres, kuhi joogamatte pepu all ja puhkan. Pole nimelt paremat viisi puhkamiseks, kui vaikuses klahve klõbistada.

Kirjutamine aitab lisaks lõdvestumisele ka selgust tuua. Ja eelmisel nädala juhtus minuga just selline lugu, kus kirjutamine, see täiesti tavaline kaustikusse kribamine tõi vabastava selguse.

Lugu ise on umbes selline.

Saatsin ühele minust palju vanemale ja targemale inimesele kirja, milles oli natuke torkiv küsimus. Ei mingit rünnakut. Ei mingit etteheidet. Lihtsalt üks küsimus, mis natuke nagu risti-põiki tee peale ette jäi.

Olgu siinkohal öeldud, et ma ise olin selle küsimuse üle kangesti uhke. Mul oli tugev tunne, et sellise küsimuse peale tulemine näitas minu pühendumist, minu siirast soovi aru saada ja edasi areneda.

Vastus tuli päev hiljem.

Ja jättis mu õhku ahmima.

Vastus oli pikk ja edasikaebamist mitte salliv.

Vastus oli umbes selline, et kuidas üldse selline küsimus! Et mida ometigi!

Istusin arvuti ees ja tundsin, kuidas kurgus kitsaks ja kõhus õõnsaks kiskus. Minu piinlikkustunde ettekuulutajad. Tundsin end äpardunud kooliplikana direktori kabinetis, kes tutistada sai ja kange noomituse pealekauba.

Peast tormasid läbi sähvatused, ‘kui rumal minust!’ ‘kui totu ma ikka olen!’ ‘ma ka ei õpi kunagi!’ ‘jälle said vastu näppe!’ ühesõnaga totaalne iseenda maasse materdamine ja vitsaga taguotsale ka.

Istusin niiviisi häbipilves kena kümme minutit.

Sarnastes situatsioonides on mu ainsaks vasturelvaks, või pigem päästerõngaks kirjutamine. Ma pean oma sisimas mäsleva orkaani paberile või ekraanile saama.

Hakkasin siis andma. Kirjutasin ruttu ja lohakalt, kirjutasin kogu pealmise sopa ja risu enda seest paberile, kui korraga hakkas esmareaktsiooni tagant midagi hoopis muud terendama.

Kõike enda alla matva häbitunde taga ootas mind midagi palju suuremat ja ilusamat. Selle asemel et isennast edasi nüpeldada, kerkisid pinnale hoopis teistsugused küsimused. Kas mulle saadetud meilis oli vastus minu esitatud küsimusele? Ei olnud ju! Miks see inimene minu ‘süütule’ küsimusele nii pika ja tuld-andva vastuse läkitas? Kas seal taga on hoopis selle inimese isiklik sasipundar? Kas mu küsimus oli rumal ja lubamatu? Kindlasti mitte!

Olin end iseenda piitsutamisest vabaks kirjutanud ja natuke kõrgemale mätta otsa roninud, kust vaade oli hoopis uuem ja laiem. Seal kõrgemal künka peal nägin ei midagi muud, kui et liiga sageli hakkan kõigepealt iseennast materdama, esimesena otsin süüd ikka enda seest ja alles siis (kui hästi läheb) suudan sogast kõrgemale kiigata. See muster kordub pidevalt, justkui oleks mu elu käpik, mida koon. Kõigepealt otsin kivi enda kapsaaiast, songin maa pahupidi nagu näljast hulluv metssiga ja alles siis söendan kõrvalhoovi asukad kahtluse alla seada.

Ma usun, et see on üks enesepiitsutajate välinäitajatest. (Te võite otse loomulikult vastu väidelda!) Püüeldes kõike võimalikult hästi teha, on kerge vundamenti pragusid lüüa.

Brené Browni raamatud moodustavad minu voodi kõrval juba päris kena kuhila. Brené kirjutab eneseusust, piisav-olemisest, häbitundest jne. Enamus tema raamatuist olen mitu korda läbi lugenud ja korralikult alla kriipsutanud. Üks vahva nõuanne Brené’lt minusugusele ‘try-hard, NO, harder!!!!’ tegelasele on ‘permission slip’ ehk ‘luban – sedelike.’

See on nii, et hommikul kirjutad endale nagu lapsevanem lapsele päevaks kaasa sedeli, kus seisab …

‘Käesolevaga luban Sul täna …’

Mina kirjutasin peale oma ‘küsimuse’ õppetundi järgmisel hommikul enne tööleminekut sedeli:

‘Käesolevaga luban Sul, armas totulotu mäemamma, terve päev asju lahedalt võtta ja jumala eest, TAKE IT EASY, kullake!’

Elu jooga

Kuulasin nädal tagasi veebiseminari, kus Merit Raju taaskord nii ilusasti inspiratsiooni kiirgas. Vaevalt, et ma ainuke olin, kes Meritit kuulates pea haigeks noogutas ja pidevalt õhkas, ‘No täpselt minu mõte, no täpselt minu sõnad!’ Sedasi nende tasapisi elutarkadeks kasvavate inimestega juba on, et nende mõtteis leiavad äratundmist paljud. Üks koht intervjuus tabas mind aga eriti tugevalt otse südamesse. Kui Meritilt küsiti, kui regulaarselt ta ise joogaga tegeleb, vastas naine, ‘Praegu ma tegelen eriti intensiivselt elu joogaga.’

Elu jooga. Sellesse armuda pole keeruline.

Aga mis ta siis ikkagi on?

Joogasaalis on kerge lõdvestuda, hingamist jälgida, laiali pillutatud iseennast kokku korjata ja tuumikule lähemale liikuda. Joogasaalis mediteerides on kerge ilma kurjustamata erikarva mõtteid aktsepteerida. Joogasaalis on kerge isennast rahule, kainele mõistusele, avatusele ja respektile häälestada. Aga joogatund saab mingi hetk läbi, matt rullitakse nurka seisma ja argielu pahvatab nagu iil vastu, kui soojast saalist tänavale astud. Elu jooga on see, mis sel hetkel alguse saab.

Elu jooga on pingutus väljaspool joogasaali sama targasti ja tasakaalukalt toimida kui matil lesides. Mina olen elu jooga õpisell. Ma ei ole vist ealeski millestki nii suures vaimustuses olnud. Ja olgem ausad, ma vaimustun enam-vähem kogu aeg. Minu jaoks on elu jooga õppimine kõige olulisem aine üldse ja kui mul vahetevahel elu saadetud ülesanne eriti hästi välja kukub, siis ma lausa õhetan õnnest.

Siit teile üks seik viimasest nädalast. See on see kordaläinud harjutus, eks. Ma kõiki oma kritseldusi ja nässuläinud üritusi siin ei demonstreeri. Ja neid on ohtrasti!

Sten kukub kehalise kasvatuse tunnis prauhti vastu põrandat. Muidu poleks vast midagi, aga ranne jääb kukkumist pidurdama ning teeb kogu ülejäänud õhtu ja öö põrguvalu. Hommikul on selge, et arstivisiidist me ei pääse. Kuna tegu on minu tavaliselt mõnusa vaba hommikuga, mil ma kas loen või kirjutan või joogatan, siis hakkab tusapilv mu pää kohal tasapisi tumedaks värvuma. Sõidame Sioni kiirabisse, mis on kurikuulus oma eriliselt aeglase tegutsemise poolest. Teel haiglasse tunnen, kuidas minus kasvab trots. Kujutan juba ette neid imeaeglaseid õdesid, kes meid terve hommiku ootesaalis hoiavad, vaimusilmas näen seda ühtainsamat arsti, kes kogu hädaliste kambal silma peal peab hoidma. Ühesõnaga, mu kujutelmad ja hirmud on mu läbi ja lõhki enda mängukanniks muutnud.

Kiirabisse jõudes selgub, et personalil on mingi kiirkoolitus, kust enne poolt tundi ei naasta. Palun väga, õli on tules ja seesmiselt sisisev mäemamma kössitab ootesaali toolil ning põrnitseb enda ette. Sten haigutab igavusest lõualuud paigast ja mangub telefoni. Minus on meeletu mässumeel ja pahameel ja rahutus, mis tahavad sisikonna seest süüa.

Ja siis mulle meenub, elu jooga.

Kas ma saan hetkeolukorda muuta? Ei saa.

Kas minu mäss aitab Steni kiiremini röntgeniaparaati? Ei aita.

Kas õed ja arstid kiusavad meid? Ei kiusa.

Kas minu sisin ja susin ja turtsumine teevad mulle endale head? Ei tee.

Mida ma siis teha saan?

No näiteks leppida sellega, et tänane hommik on nagu ta on. Ma võin ajalehte lugeda, kohvi juua, Stenile tolle tüütu telefoni anda ja nautida võimalust lihtsalt olla. Ma võin olukorda aktsepteerida ja niiviisi tonnide viisi energiat säästa. On nagu on.

Viis minutit peale teadliku elu joogatamist saabub vahva medõde, kes meid kabinetti juhatab. Natuke veel ja röntgenis käidud, natuke veel ja arstilt hea uudis, et midagi katki ei ole. Natuke veel ja juba me jalutamegi läbi sügist täis pargi auto poole korjates taskud kastaneist punni.

Imeline

On olnud imeline nädalavahetus, kas pole?

Rullisin just teki kokku ja kolisin kruusi ja raamatuvirnaga tuppa. Päike kadus mingil hetkel mäe taha. Vist siis, kui mu silm kirjareast väsis ja kinni vajus. Igatahes võpatasin end ärkvele kellegi suminast otse parema kõrva ääres ning viludast, mis naha vahele kippus.

Ma jätan nende soojade sügispäevade märgiks ühe luuletuse siia maha. Ja pilte.

Kui teile luuletused ei meeldi, siis vaadake pilte.

Ja kui teile pildid ei passi, siis lugege luuletust.

Ja kui teile kumbi meelt mööda pole, siis tehke üks tassike teed ja kallistage endale kõige lähedamal asuvat inimest.

IMG_2639

IMG_2642

IMG_2647

IMG_2649

IMG_2663

IMG_2691

IMG_2678

Mured mäkke

Kannan täna kahte kotti

Üles kahetuhande kanti

Piknikuks pähkleid ja muud moona

Pluss punnis paun painajaid.

 

Hirme on seal

Ja muremõtteid

Ja kamalaga kahtlusi ribide kanti torkimas.

 

Kõnnime kaua ja kaugele

Lähme looduse sisse

Otse südamesse

Kuniks painav paun

Pudeneb vähehaaval piisatuks.

 

Konarlikud kartused

Kukuvad kärestikku

Kui kivilt kivile hüpates

Veel ühe karjamaa leiame

Kus pohlapuhmad

Lõõmavad sügistulekahjus

Ja ainumas vaher eputab

Kuldses keebis

 

Kähisevad kõhklused

Takerduvad kibuvitsa

Ja jäävad marjade seltsis

Krimpsu kuivama

 

Mured ununevad mättale

Apelsinikoortega koos

Kõdunema

 

Teel allamäge

Pikast tunnelist

Päikesesse paiskudes

Naeran koormata

Maailmale vastu.

 

(September 2017)

Näri konti!

Mina kuulen viisist, kuidas kojujõudjad ukse lahti teevad, kas oli hea päev või siis siuke nigelavõitu.

Anders vajutas lingile sellise hooga, et hea on, et link veel üldse ukse ees püsib.

‘Nii põnev oli! Rääkisime usutunnis vägivallast ja kas sa teadsid ema, et verbaalne vägivald oma sama ohtlik kui füüsiline vägivald!’

Tean, kullake, tean. Ma muideks haun juba pikemat aega selleteemalist postitust. Mitte otseselt vihakõnest vaid tagarääkimisest, oma ninaga teiste asjades surkimisest ja siuksed teemad siis. Aga ta pole veel küps. Las kosub!

Täna hommikul lugesin Postimehe veebilehelt, et vot, üks selline tuntud tegelane olla oma näoraamatu seinal seda ja toda välja hõikanud ja vot kus lops. Ja minu ainus tunne on, miks peab üks nii suure lugejaskonnaga häälekandja selliseid konte otsima ja igavlevatele inimestele närimiseks ette viskama? Mida me õhutame, mida kultiveerime?

Muremürgid

Proloog: Kirjutasin loo suure tuhinaga valmis, aga hakkasin siis kõhklema. Jälle tumedad toonid. Jälle kuidagi lööbakile vajunud maailm. Alles rääkisin kokku kukkumisest ja nüüd jahun taas muredest. Mis toimub, mäemamma?! Aga võib-olla need kriipivad peatükid lihtsalt kutsuvad rohkem kirjutama. ärge siis heituge. Lõpp on ikkagi hea …

Mured. Mured on elu pärisosa, ütles mu kadunud memm ja sõtkus läbi elumuda edasi. Tema juba teadis, millest rääkis. Tema elu tõelistest raskustest sain ma aimu alles siis, kui ta lahkunud oli. Siis, kui teda enam nende koormate all polnud. Mäletan, et päeval, mil mu silmad avanesid, hakkasin kurbusest nutma. Oleks ma ometi teadnud, oleksin teda soojemalt ja sügavamalt kallistanud. Oleksin talle iga ainumaski kord öelnud, kui väga ma teda armastan, kuidas temast hoolin. Aga ta ei kurtnud. Oli alati õnnelik, kui talle külla läksime. Vaatas mind ja õde nii suure õrnuse ja armastusega. Lisaks see soe roosa pleed. Miski ei reetnud, et seal taga laiutas kummituslik kurbus, eluraskustest sogane ja kibe.

Mul on muredega nagu klotsidega. Iga uus vaev on kuubik torni otsa, korrus korruse haaval. Kuni ühel hetkel tuleb see viimane klots, mis torni pikali lükkab.

Täna ma jõudsin murdepunktini. Või oli see eile? Pigem siis nii, et eile lõi torn kõikuma ja täna pudenes koost. Mõnel hetkel elus lihtsalt on nii, et korraga tuleb hästi palju klotse juurde ja vundament ei pea vastu.

Enamus muresid on ikka perega seotud. Lapsed tassivad oma korvitäied koju ja kallavad põrandale ja siis tuleb mäemees ja tühjendab oma taskud prahist ja lõpuks piisabki telefonikõnest automehhaanikult, kellelt kuulen, et oodatud tuhande frangi asemel läheb parandus ikka kolm tuhat franki maksma, et mul okserefleks tekiks.

Sel aastal on meie peres neid mureklotse kuidagi ohtralt saanud. No ja mida suurem pere, seda suurem shanss, et keegi ühe haisva kärsa koju tassiks. Ning kuna mina olen natuke see tuletorn kõigi keskel, kes vilgub ja enda manu meelitab, siis jõuavadki kõik vaevad lõpuks ikka minu murule.

Mida siis teha? Kuidas nende muredega kaval olla? Kuidas isennast kaitsta?

Kõigepealt on ikka see pea liiva alla, paneks plehku refleks. Minu puhul väljendub see tohtu igatsusega kuhugi ära kaduda, näiteks paksu metsa keskele onni. No nii, et võtaksin kaasa kuhja raamatuid, virna paberit, terava pliiatsi, soojad sussid, peotäie teepakke ja konserve. Ma redutaks seal onnis kena nädala või kaks.

Hetkel see variant kõne alla ei tule. Hetkel, siis. Ehk et minu bucket list’is on ta muidugi rasvaselt alla joonitud, see ihuüksi onnis olemine. Selle teen kunagi kindlasti teoks.

Võib-olla juba päris varsti …

Aga siis ikkagi need mured, mis nagu sääsed suveööl pea kohal pinisevad.

Kahjuks mul selline lollikindel retsept, mis mistahes vaevuse korral abistaks, puudub. Iga uus olukord nõuab uut segu. Ja kuna ma juba ammu ühtegi listi kuhugi kirjutanud pole, siis voilà, siit teile muremürkide list:

  1. Kuna ma olen paras self-growth junkie, siis aitavad mind paljud raamatud ja artiklid või üks hea TED lugu. Viimane kord, kui ma murekoorma all ohtlikult küüru tõmbusin, sattusin selle naise lugu kuulama ja see oli siuke süst säärde, mis aitas selja sirgu lüüa. Regulaarselt loen seda blogi siin. Davidil on nüüd üks verivärske virtuaalpesa veel, kus ta ‘mindfulness’ asju askeldab. Davidi postituste kaudu jõuan sageli veel uute ja uute allikateni, kust tarkust ja rahu otsida. Üks huvitav lugu siia ka – iga kord, kui süngemat karva pilved taevasse triivivad, satub mu teele mõni raamat või lugu, mis just sel hetkel aitab. Enam ma ei imestagi. Olen hakanud hoopis ootama, et …well, well, well, kelle otsa ma siis seekord komistan?
  2. Metsa, metsa, mäe otsa. Looduses olemine aitab alati.
  3. Jooga ja meditatsioon. Kuigi olgem ausad, kui mul ikka väga nutune olemine on, siis on isegi joogamati lahtirullimine ülejõukäiv.
  4. Ehk siis – mõnikord ongi parim rohi natuke kurb olemine ja mure koorma all kössitamine. Kui ikka kibe laks kuskilt kaela sajab, siis käivad igatsorti happy-clappy teraapiad jube närvidele ja parim reaktsioon on mitte reageerida ja natuke aega niuksuda. Jah, mõnikord on vaja maas lamada ja paremat aega enda püstiajamiseks oodata. (siia juurde käivad igasugu atribuudid nagu ülikreemine kook, hästi magus jäätis, üks klaas liiast veini jne)
  5. Gratitude list. Just! Hetkel, mil iseenda sees on pimedus kangesti suureks kasvanud, ongi vaja tänulikkusega tegeleda. Proovige. See on täitsa müstiline, kuidas peale teist lauset ilmub huultele õrn naeratus ja silmadesse üks tilluke helk.
  6. Usk ja lootus. Usk, et kõik laabub. Usk, et kuidagi ikka saab. Usk, et lõpuks hakkab ülesmäge minema. Peaaegu kõik mu meditatsioonid lõpevad mantraga ‘ I trust.’
  7. Ole sõel. Enamus asju meie ümber ei allu meie kontrollile. Tegelikult, ja see võib päris kõhedusttekitav kõlada, on väga vähe asju, mida me kontrollida saame. No näiteks saame me enda emotsioone kontrollida. Aga seda, kuidas teised käituvad või seda, mida elu meie teele heidab, või seda, missuguseid muresid keegi koju toob, seda me kontrollida ei saa. Mu armas kolleeg ja sõbranna, viie lapse ema, kooli psühholoog, saksa keele ja ajaloo õpetaja ütles mulle nii, ‘Ole sõel. Kuula, aga lase läbi. Ära kogu kurbusi enda sisse käärima. Lase neil edasi liikuda!’ Esimene kord, kui ta mulle seda ütles, ei saanud ma üldsse aru, mis imemoodi see sõel ollakse, kuidas sõelaks saadakse. Aga nüüd ma usun seda natuke juba oskavat. Ja mida aeg edasi, mida suuremaks kasvavad lapsed, mida karmimaks muutub mäemehe töö, mida hullupöörasemalt tiirleb maailm, seda enam ma mõistan, kui oluline oskus on olla sõel!
  1. Kirjutamine. Nagu praegu. Kirjutamine mõjub mulle samamoodi kui jooga. Kirjutades korjan oma laialipillutatud mina kokku, tulen iseendale hästi lähedale, keeran muu maailma müra vaikseks ja kükitan iseenda sees soojas vaikuses. Kirjutades jäävad mured valli taha kraavi.

 

Kui teil on mõni eriline muremürk tagataskus, siis võite lahkesti jagada!

Aga seniks, tulgu meil kõigil imeliselt kuldne sügis ja elagu sõelad, kreemikoogid ning metsaonnid!

Sügis

Iil tuhises kahe maja vahelisest koridorist hoovi ja peksis puud kummargile. Pauhhhhh! Ja kased kooldusid. Pauhhhhh! Ja kuused mühatasid valjemalt. Pauhhhh! Ja viimased kollased pirnid potsatasid kõrgelt ladvast paksu rohu sisse üksilduses mädanema. Istusin köögis soojas sallis ja vaatasin vaimustusega õues keerutavaid iile. Taevas oli hommikust alates tasapisi hallimaks tõmbunud ning maale lähemale nihkunud. Üle oru, vastaskalda mäemürakad olid nüüdseks tumehalli vihmakaissu kadunud ja kiht-kihi haaval kadusid aina uued külad tormi embusesse.

Toas kiskus hämaraks.

Aga minu sees läks aina valgemaks ja helgemaks.

Nii et ta ikka tuleb. Sügis.

Paar päeva varem olin temaga korraks kokku saanud ja kirjutanud need read …

Mul on just nii palju aega, et auto kaugemale parkida ja tiigi kallast pidi Saskiale vastu jalutada. Suviti on see karjääri-äärne rahvast täis. Päike nüpeldab halastamatult kuumusepiitsaga, aga enamustele suvitajatele näib see meelejärgi olevat. Nad lesivad tunde ilma ühegi kaitseta kiirte meelevallas ja lasevad end kõhult-seljale keerates säristada. ‘Päikesekreemi ei tohi panna, siis ei saa pruuniks,’ väitsime omal ajal plikadega Pärnu naisterannas praadides ja piinlesime öö läbi, kui õhuke lina punaseks kõrvetatud õlanukke riivas.

Jalutan veekogu poole. Kaldale päris lähedal triivib ükskik kollane leht. Mõni on ikka kangesti kärsitu, muigan endamisi. Huvitav, kui kaua ta ennast tiris ja sakutas, et oksa küljest lahti saada? Ja kas teised püüdsid tagasi ka hoida, manitsesid kannatlikkusele, ütlesid, et oota veel, meie aeg pole ju käes!

Aga noh, paar nädalat veel ja terve vee pind saab kuldseid täppe täis. Lõpuks järgnevad kõik teised esimesele uljale üritajale ja puu jääb paljalt häbenema. Kui veab, saab korraks valge rüü üll, aga see on iga aastaga aina karmim loterii-allegrii.

Kõnnin üle lahmaka muruplatsi tennisehallide suunas ja korraga lööb ninna see päris ehe sügise lõhn. Ta tuleb igalt poolt. Mullast tõuseb ta ja hiiglasliku paju tuhandest oksast ja õrn, peaaegu olematu tuul puistab teist pargi igasse nurka.

Oleks ma natuke hullem, laseks kõrist ühe hästi õnneliku huuuuuuuuike taeva suunas. Teeks ‘jooooooodeldiiiiiiiiiii’ sügisele tervituseks.

Aga ma ei tee. Ohhhh mind kammitsetud inimlooma!

Astun hoopis asise ema sammuga tütrele vastu, haaran ta kaissu ja sositan, ‘Nuusuta, kullake! Nuusuta sügist!’