Koos lumega tulevad igasugu mõtted.

Käisime mäemehega ära. Mägedes. Meditatsioonis ja vaikuses. Päevik sai seal üleval, vara saabunud talves, kritseldustest ja sinna-tänna sõnadest kirjuks. Siit üks mõte , mis sadas koos helvestega krae vahele …

Lumeportsud katustel, sirged, põlveni ulatuvad vallid, mis ääristavad kitsaid jalgradu suurelt teelt koduukseni. Lumi pimestab. Ja teeb hardaks. Iga kord.

Istun söögisaali diivanil, nina vastu akent ning vaatan lummatult lumehelveste langemist. Vahepeal liuglevad nad aeglaselt. Mõtlikult isegi. Vahepeal kogub sadu tuure juurde ja üksikutest helvestest saab valge kardin. Ja aeg-ajalt, siis kui sadu veidi vesisemaks muutub, tiirlevad osad helbed kambakesi koos maa poole. Lumerätsakate grupilaskumine.

Vee maailmaruumis tiirlemise seadust arvesse võttes, on täitsa võimalik, et see lumi, mis siin hetkel mind hardaks teeb, on sama, mis sadanud juba kümnetel, sadadel, tuhandetel eelmistel kordadel. See on võib-olla too sama helves, mis langes tookord, kui ma väikese plikana Munamäelt kelguga alla vuhisesin. Aga võib-olla hoopis too lumi, mis sadas siis, kui Pärnu jõel, kuum tee seljakotis ja põsed kui punased ubinad, teismelisena suuskadel libisesin. Ja miks mitte uskuda, et need samad lumelärtsakad siin akna taga matsid kogu Pärnu jõululume alla õhtul, mil perega kalmistult saabusime, koridoris saapaid trampisime ja köögist vanaema kutset lauda kuulsime. Minu vana kelku pole enam. Suuski ka mitte. Vanavanemad ning isa on samuti lahkunud. Ent lumi tuleb tagasi. Ja võib olla sellepärast ta teebki mind iga uus tali nii hardaks. Sest ta tuleb sõnumitega mälestustemaalt.

IMG_8082(Meditatsioonipesa üleval mägede kaisus)

Unustamisest

Tere Sulle novembrikuusse!

Täna öösel said mäetipud valgeks. Muinasjutuliselt puhas ja särav sall kaljuhiiglaste pead katmas. Pakun et kevadeni. Paiguti lausa suvekuusse välja.

IMG_8048

(Viimane matk enne lund)

Aga mu mõtted pole veel suusanõlvadel vaid hoopis mälukoridorides uitamas.

Leidsin umbes kuu aja eest Lausanne’i raamatupoest ilusa luuleraamatu. On teine paks ja roosade kaantega ning sisaldab ühte luuletust aasta igasse päeva. Olen seda raskekaalulist kogu kangesti armastama hakanud ning hommikurutiini on koha leidnud uus tilluke rituaal, luuletus. Pime hoov, kuum kohv, veel vaikne maja ja põnevusega uute värsiridade avastamine. Täna hommikune luuletus oli Guy Fawkes’ist, sest täna on lihtsalt too kuulus päev, mil Inglismaal lõkkeid tehakse ja heintest mehikesi põletatakse. Inglise filoloogina ma ju tean seda lugu, olen noist sündmusist lugenud, mine tea, võib olla isegi ettekannet teinud, aga avastasin oma meelehärmiks, et suurem osa õpitust on peas kaduma läinud. Mäemees küsis nimelt, et mis neil siis tolle kuninga vastu oli, et nad ta tükkideks tahtsid õhata, aga tee, mis tahad, meelde ei tulnud.

See seik pani mind taaskord mäletamise ja unustamise peale mõtlema. Kõik need tuhanded tunnid tuupimist ja lõpuks ikka tume maa. Jah, ma umbes tean, mingi õrn mäletamiseloor hõljub pea kohal, aga samas nii masendavalt lünklik on see kõik. Sarnane tunne tuli eile õhtul, kui lugesin Bill Brysoni uhiuut megateost ‘The Body’. Bill Bryson, kes on oma ala (loe: keeruliste asjade lihtsasse keelde tõlkimine) tõeline meister, jutustab oma värskeimas teoses inimese kehast ja selle funktsioonidest. Talle omaselt on teksti põimitud ohtralt põnevaid ja kulmukergitavaid seiku teadusest ja ajaloost. Muret tegi mulle lugemise ajal aga see, et pidin taaskord tõdema, kui kiiresti õpitu mälukoridoride tagumistesse nurkadesse libseb. Kaks aastat tagasi tegin joogakoolis anatoomia eksami, mis sisaldas paljusid samu detaile ja teemasid. Aga kui sa arvad, et ma loen ja muudkui noogutan, siis kaugel sellest. Hirmutavalt palju on juba kaugele, kaugele unustusse triivinud.

Ja veel samasse teemasse. Laupäeval linnas käies sattusin pealt nägema, kui üks vana naine komistas ja kukkus. Olin seal samas kõrval ning tahtsin kohe appi tormata, ent naise abikaasa palus prouat mitte puudutada ning hoopis kiirabi kutsuda, sest naine olla südamehaige. Ega ma polekski teda kohe üles tirinud, nii palju on esmaabi kursusest meeles. Aga need muud zhestid? Ma ju õppisin neid! Et mida öelda, mida kontrollida ja mille suhtes eriti tähelepanelik olla. Ent taas. Kaks aastat tagasi korraks õpitu oli nagu viuhti käega pühitud. Miks? Sest vahepeal pole mitte ühtegi kordamist olnud. (Mitte et ma tahaksin. Neid õnnetusi siis.)

Ehk siis, kui ei kasuta, siis läheb rooste. Ikka aktiivselt peab materjaliga tegelema. Kordama, mõtisklema, rääkima, näiteid tooma. Sest vastasel juhul kaob kogu see hunnitu kogus tarkust mälu pimekambrisse tukkuma. Mis on muidugi aju seisukohalt mõistetav. Kes meist suudaks kogu seda massi pidevalt aktuaalsena hoida?! Mulle kui õpetajale on see oluline mõtlemisaine. Ja mulle kui uudishimulikule ja kärsitule inimesele ka. Kõike ei saagi teada. Kõik pole kogu aeg käeulatuses. Mida aga saab, on õppida strateegiaid, viimistleda juurdlemisoskust, harjutada regulaarselt RAHU … et probleemi ja lahenduse vahel oleks varnast võtta kaine vaatlemisoskus ning küsimus, ‘Kuidas …?’

Ehk siis, aeg hommikumeditatsioon teha 😉

Kõrvitsate aegu

Ahhoi, armas!

On Sul kõrvits tühjaks kühveldatud ja paari hambaga irvel suu sisse lõigatud? Meil on! Seekord puhtalt Steni pealehakkamisel. Läks poodi, tõi kõrvitsa, kühveldas ja nokitses ja nüüd on oranzh kummitus, küünal pealuus, kamina peal istumas. Ma olen muideks kõrvitsafänniks kasvanud. Supid ja muffinid ja keeksid ja nüüd siis veel see elukas seal kamina otsas.

Eelmisel nädalal käisime poistega Saksamaal, ilmatuma suures lõbustuspargis, Europapark. Ma ei julge isegi pakkuda, kui mitu tonni kõrvitsaid sinna kaunistuseks kohale oli veetud. Panen arvudega raudselt puusse, humanitaar nagu ma olen. Aga ütleme siis nii, et neid oranzhe palle oli absoluutselt iga nurga peal. Pluss uhked draakonid ja muud kujud, mis kõrvitsatest kokku olid meisterdatud. Aga et siis lõbustuspark. Tead, ma käisin kõikide atraktsioonide peal. Pea tagurpidi, soolikad sassis, häälepaelad kisast kähedad. Ei uskunud end julgevat. Mõtlesin, et võtan häid raamatuid kotiga kaasa ja istun sel ajal, kui poikad hulluvad, kuskil kohvikus. Aga see melu seal oli nakkav, äratas mu sees tukkuva seikleja ning pani põsed õhetamas kaasa karglema. Esimesed korrad ameerika mägedel istusin silmad kinni ja küünarnukid valged. Inisesin omaette ‘ihiiiiiiii …. ihiiiiiiiii ….’ ning tänasin elu, et ühes tükis maandusin. Kui pojad sellest kuulsid, sain pragada, et see pole kellegi sõit ja nii jääb põhiosa mõnust üldse saamata ning sõrmed, kallis ema, sõrmed, tuleb üldse torust lahti lasta ning käed pikalt üles sirutada. No viimase sõidu tegin täitsa prohvilt juba. Silmad lahti ja krampi vähem ja inisemise asemel oli pigem joovastav ‘woaaaaaaaa…’

 

fullsizeoutput_128b

Kaks päeva trallitasime. Hullusime adrenaliinis, plastmassis, tümpsus ja rämpstoidus. Ning ma võtsin tõesti täiega. Aga … Teise päeva keskel tundsin, kuidas tahaks juba minema hakata. Korraga muutus see vilkuv ja võnkuv maailm agressiivseks. Olin lõbupatarei ääreni täis laadinud ning igatsesin tagasi oma mägedesse, kus on piisavalt ruumi ja vaikust, et iseennast tükk-tüki haaval uuesti kokku klopsida. Olen mõelnud selle vaikuse peale. Et kas ma alati olen seda armastanud. Kas polnud varem teisiti, siis kui olin veel noor ja energia ajas niiviisi üle ääre, et osad inimesed väsisid minu seltskonnast. Samas oli teismeliseeas ja ülikooliajalgi neid erilisi äratundmisi. Mitte et ma tol ajal looduses hingatavat rahu oleksin otsinud, aga kui ta otsa sattusin, siis oli hea olla. Tookord ma ei mõtestanud seda kõike, ei sõnastanud, aga nüüd, tagasi vaadates saan aru, et juba siis tundis hing, kus on allikas.

Mis ei tähenda omakorda, et melu vaja poleks. Vastupidi. Ma tunnen need januhetked ära, kui peab end teele sättima. Mõnikord ihkab süda linna, mõnikord kultuuri tarbima, mõnikord peab inimkärast joobuma, aga peale teatud aega, pean tagasi vaikusesse saama. Sest ainult niiviisi on mul võimalik saadud laenguga midagi peale hakata. Kui ma kogu aeg rähkleks, siis killustuksin ning lõpuks lahustuksin sootuks. Vaikus ja aeg omaette olemiseks on settimine ja vaikselt edasi kasvamine.

Kuule, kas mitte sina ei rääkinud mulle sellest kuulsast ‘Ohakalinnu’ raamatust?! Loen seda hetkel. Mitte et ma ostmise hetkel teadnud oleksin. ‘Goldfinch’ on ta inglise keeles. Alles koju jõudes panin a ja b omavahel kokku. Algus oli kuidagi rõhuv. Sattus valel hetkel kätte ka. Siis kui sügiskurbus korraks peal oli. Aga õnneks sain august enne raamatu käestpanekut välja ja nüüd on mõnus minek.

Ja veel. Eile oleks Marju Lepajõe, religiooniteadlane, filoloog ja tõlkija, saanud 57 aastaseks. Paar päeva tagasi lugesin üht tema artiklit, mis algab nii,

Ei juhtu õnneks sageli, et satud lugema päevalehest või ajakirjast mõnd kirjutist ja hetkega tabab sind selgus, et juba homsest tuleb elada teisiti.

(https://kultuur.err.ee/994699/marju-lepajoe-inimolu-viletsust-tolkimas)

Minu puhul oli Marju Lepajõe esimene kuulamine ja lugemine see hetk, mil tuli tahtmine paremini elama hakata.

Aga nüüd lippan. Õues on nii hall ja sombune, et kamin lausab anub praksuva tule järele!

Aidaaaaaaaa!

Tänutundest

fullsizeoutput_1271

Hää sõber,

Kohe näha, et mul on puhkus käsil, kas pole?! Need sagedased kirjutamised on selgeim märk ajast, mida ma hingepiinadeta kirjutamisele pühendan. Rääkimata ruumist, kuhu mõtted mahuvad. Kooli ajal on pea vahetpidamata rakkeis otsides ideid, lahendusi, uusi vaatenurki. Mul tuleb kooli ajal ajukramp peale. Saad aru? On selline haigus üldse olemas? See paaniline ühele asjale pühendumine, mis tõukab kõik muud mõtted pikali. Vastik türann võib see töö olla.

Mäletad, kunagi sa heitsid nalja mu lubaduse üle mitte ealeski enam kirjutada. Ütlesid, et oota-oota, kuni vaheaeg tuleb, küll siis saab sulg hoo sisse. Punkt sulle. Taaskord.

Mina siin mõnulen, aga mäemehel on töö juures järjekordne tulekahju kustutada. Mis siis et nädalavahetus, tema peab kõledas büroos passima ja tüütuid protokolle prantsuse keelest saksa keelde tõlkima. Sest korraga oli ühel tegelasel kõrgemal positsioonil tunne, et tuleb kiirustada. Tuleb just selliseks tähtajaks tempel paberile saada. Mitte et see midagi tõeliselt muudaks. Mis vahet seal on, mis kuupäevaks klade riiulile saab?! Mis vahet sellel kõigel on, rumal inimeseloom? Aga leib tuleb lauale tuua ja mäemees on ükskord kange tüüp. Ega ma ausalt öeldes palju selliseid vastupidavaid tegelasi tunne. Mis tormides tema püsti on jäänud! Mis survete all sirgena püsinud! Olen ma talle seda piisavalt öelnud? Olen ma ikka osanud oma tänutunnet näidata? Või äkki olen kukkunud sellesse kurikuulsasse auku, kus näen ja tunnen ainult enda hambad-ristis pingutusi? Nagu ühe hea tuttava isa ütles, ‘teise pingutus ei tundu kunagi sama suur kui enda oma’.

Ma annan endale lubaduse rohkem märgata ja sagedamini oma tänutunnet väljendada. Anda oma kallile mäemehele teada, et ma näen, ma mõistan temapoolseid jõupingutusi. Sest lõppude lõpuks oleme me üks tiim ja kui me iseendid ei toeta, siis kes seda meie eest teeb?

Eile õhtul rääkis mäemees ühest kolleegist, ühest naisest, kes kohvipauside ajal pidevalt oma meest kritiseerib. Kuidas see naine kõik lastega seonduva üksi ära peab tegema. Kuidas kogu administratiivne pool nende peres just naise õlul olla. Hiljem lisandus loole info, et mees töötavat suure koormusega, samal ajal kui naine on neli päeva nädalas kodune. Eks seda lugu (nagu enamus teisi) saa väga erinevate nurkade alt analüüsida, aga mulle turgatas eile pähe just see tänutunde detail. Ühest küljest laste ja naise tänutunne mehe ees, kes perele leiva teenimise nimel rassib. Aga teisalt ka selle mehe tänutunne. Kas tal tuleb mõnikord meelde oma laste emale, oma kaasale öelda aitähh kõige selle eest, mida too nende kodu ja pere hoidmise nimel teeb? Ja kui ta südamest, siiralt seda teeks, kas siis see naine näeks asju teise nurga alt? Võib-olla siis ta enam ei toriseks, ei näeks ainult enda pingutusi, vaid oleks rahul, sest teda on tunnustatud, et tema osa on ka nähtud?

Ja siit jookseb sujuvalt sisse tänutunde teema üleüldse. Me oleme sinuga sellest varemgi rääkinud. Mäletad, kui ma sulle meie pere õhtusest tänutunde rituaalist jutustasin?! Aga täna ma mõtlen just seda tänutunnet, mida meid ümbritsevatele inimestele väljendada. Et me ei unustaks märgata kõike seda, mida ümbristevad meie heaks teevad. Ma ei tea, kuidas sina, aga omal nahal olen tundud, et kipun kergemini märkama puudujääke. Kõigepealt tahab silma karata ikka see miski, mida pole. Sest see häirib. Ent kõik see, mis on! Kõik need pisikesed ja suured zhestid, mida inimesed teevad, et meil kergem oleks. Ükski inimene pole saar! Või nagu on öelnud Abby Wambach, kuulus ameeriklannast jalgpallur ja olümpiavõitja,

I’ve never scored a goal in my life without getting a pass from someone else.

Niisiis, rohkem sedakarva märkamist. Ja tänutunde väljendamist. Sest mõnikord piisab tõepoolest ühest tunnustavast märkusest, et jaksaks edasi rapsida. Et tekiks tunne, et minu osa on väärtuslik ja nähtav ja mõttega.

Pai Sulle!

Kirjad sügisest

Ma armastan kirjade kirjutamist. Ma armastan lugeda kirjade vormis raamatuid. Usun, et see on üks mu lemmikzhanreid üldse. Peas kirjutan sageli kirju. Kirjutan inimestele, kellele päriselt ei julgeks. Kirjutan kallitele, keda enam pole. Kirjutan väljamõeldud tegelastele. Ja nüüd kirjutan siia blogisse. Mitte esimest korda. Kui ma viitsiksin postitusi tagasi kerida, siis suure tõenäosusega leiaksin paar kirjavormis mõtisklust. Aga ma ei viitsi täna hommikul olnus tuhnida. Vaatan hoopis ettepoole, järjest kullakarvalisemasse sügisesse ja sealt edasi (loodetavasti) lumerikkasse talve. Vaatame palju neid kirju saab …

 

fullsizeoutput_1270

Hommikust, armas sõber!

Raskelt tulevad need hommikud. Tundub, et lausa murravad end pimedusest läbi. Külmast, niiskest sügispimedusest, mis kui kaas ilmale on vajunud. Esimesena käristavad tumedusse praod teravad mäetipud. Joonistavad taevasse kontuurid, mille järgi saab silm uusi orientiire vedada. Edasi kasvab valgus laiemaks ning heledamaks nagu laelamp, mille intensiivsust nupust reguleerida saab. Uus päev rullub visalt lahti kui lava, kuhu kõik oodatud oma osa etlema.

Istun hetkel köögis. Taustal suriseb nõudepesumasin, kirikukell hakkas just kaheksat lööma, aga muidu on vaikne. Saskia magab. Temal on käsil puhkuse viimane nädal. Pühapäeval tuleb uuesti asjad pakkida ning kodust eemale, teise perre ja kooli sõita. Vapper tema. Ega see aasta vahetusõpilasena lihtne pole. Korraga, kodusest taustsüsteemist väljaspool liikudes, seisad ruttu silmitsi iseenda tumedate pooltega. Elu näitab halastamatult kätte, kus on kitsaskohad või valupunktid. Saad ootamatult teadlikuks asjust, mis sügaval põues tukkusid. Kasvamiseks on see muidugi rammus pinnas. Tõeliselt saab suuremaks ikka läbi kannatuste ja pingutuste, kuigi hetkel mu tütreke seda veel ei mõista. Praegu on see veel ema lausutud elutarkus, mis saab päriselt klaariks tagasivaates. Ja nii ongi. See on tee, mida me kõik kõnnime. Pole keegi sündides elutark olnud.

Ma muidugi valutan vaikselt tema pärast. Nagu vist kõik emad valutavad oma laste pärast. Iseenda kannatused ja pettumused talun veel ära, aga oma laste valutamisi on südantlõhestav kõrvalt vaadata. Tahaks nad sülle haarata ja mudast läbi tassida. Ent see oleks peaaegu kuritegelik käitumine. See oleks nende tiibade omavoliline ja nahaalne kärpimine. See oleks egoistlik sekkumine. Niisiis jääb üle tarkus. Oh, armas universum, anna mulle seda vanemaks olemise tarkust ja kui sa näed, et ma vales suunas perutama panen, siis palun, nügi mind õigele rajale tagasi. Aita mul tajuda seda tasakaalu juhtimise ja lahti laskmise vahepeal!

Päris alguses, siis kui Saskia oli paar nädalat eemal viibinud, sattusin külas kokku ühe hea tuttavaga, tütre sõbranna emaga. Nii kui ta mind märkas, kiirustas naine minu manu, näol selline kannataja ja kaastundja ilme. ‘Noh, kuidas on? Kas kõik on hästi?’ Teda vaadates ja kuulates oleks kõrvalseisjale jäänud mulje, et meil on keegi just ära surnud. Järgnes pikk heietus teemal, kuidas tema küll ei suudaks oma lapsel veel minna lasta ja kas me ikka saame hakkama ning mõelda vaid, kuidas sellise igatsusega elada. ‘Sa ikka igatsed teda, või mis?’ Koju jõudes tundsin end pahurasti. Selline suhtumine ärritab mind. Selline kanaema lämmatav rüpp muudab mu trotslikuks ja protestimeelseks. Ja siis see viimane küsimus, mis nagu magusasse glasuuri peidetud etteheide mulle kaela sajatati. ‘Sa ikka igatsed teda, või mis?’ Justkui oleksin Saskiale vabaduse andmisega rongaema staatuse pälvinud. Kauaks mu tusatuju konutama ei jäänud. Nii kui olin mäemehele kohtumise lahti seletanud (mis tegelikult tähendab, et harutan kõva häälega oma puntra valla), jõudsin vabastava mõistmiseni, et teiste inimeste reaktsioonid ei räägi tegelikult muust, kui neist endist. Mina olin natuke nagu ämmaemand, kes selle naise isiklikud hirmud ja krambid ilmavalgele tõi.

See selleks. Saskia saab tegelikult vaimustavalt hästi hakkama ning meile kõigile on see aasta õppimise aasta. Sest kui su peres on korraga uus element (sealse vahetusõpilase näol), hakkad enda kulgemist ja harjumusi kuidagi uue, värske pilguga vaatama. Selline tuulutamine on minu arust väga postiivne ja peaks regulaarselt toimuma. Niiviisi oma argipäeva kõrvalt vaadates, saavad nähtavaks igat tooni laigud. Mõned ilusad heledad, aga mõned kuidagi plekilised. Enne, kui meie aastane asendustütar saabus, istusime mäemehe ja poistega ümber laua ja analüüsisime oma peres juurdunud harjumusi. Millised on näiteks need automaatseks süvenenud tavad, mida võib olla ei tahakski muule maailmale näidata. Kuidas nendest lahti saada? Mitte et see muutumine üleöö käiks. Kiiresti kipume harjumuste sügavatesse rööbastesse tagasi libisema. Aga teadvustamine aitab edasi punnitada ja aina uuesti üritada.

Panime sõnadesse eesmärgid, mille poole üritame koos või igaüks omaette püüelda. Eks siis näis, milline neist plaanidest pärisellu koha võitleb.

Sellised mõtted siis täna hommikust.

Päike sai ka lavale. Piilub läbi kollaste kaselehtede kööki ja utsitab mind päeval sarvist haarama.

Peatse kohtumiseni!

 

 

 

Mis siis, kui …

Reede hommikuti annan joogatunni. Oma heledas, ilusat energiat täis joogapesas. Kui õnnenaeratus huulil õpilased lahkuvad, teen tavaliselt otsa ühe mõnusa oma tunni. Ainult et viimasel reedel ei tulnud joogatamisest miskit välja. Haarasin januselt raamatu järele ning jäin rätsepistes hommikupäikese kingitud laiku viimaseid lehekülgi neelama. Elizabeth Gilberti “City of Girls” – ega raamatu esimeses pooles ei hoiata miski ega keegi, kui võimsalt lugu tuure hakkab koguma ja millise sügavalt hingekriipiva lõpu ta kingib. Ausalt öeldes pole ma ammu lugenud raamatut, mis niiviisi aina kiiremaid käike sisse saab. Viimased lugemispäevad unustasin end ikka tundideks Viviani, loo peategelase, ja tema maailma seltsi.

Aga otsa ta sai ja päikeselaik oli mu mõnusalt kuumaks ning heldinuks küpsetanud. Istusin tegelikult hea tükk aega, paks raamat süles ja tundsin miskit hüvastijätuvalu sarnast. See lugu, Vivian ja kõik teised tegelased, olid tee minu naha alla leidnud ning raske oli end nende haardest lahti kiskuda. Mitte et ma väga tahtnud oleksin. Hea oli niiviisi pärast-lugemis-uimas olla, lasta tundeil enda sees loksuda, jälgida, mis  mõtted pähe uitavad. Nagu peale igat joogapoosi, kui hetkeks silmad kinni ja täielikus vaikuses tajuda võib, mis energia keha sees suriseb.

Selle loo viimane osa on vabastav, mõistsin korraga. Ta on vabastav, sest Vivian julgeb öelda ja mõelda ausalt. Pole enam tarvis tõde moonutada või teist ilusasse, respektaablisse vormi riietada. Vivian on elanud pika ja värvilise elu ning on ära teeninud õiguse aususele. See ausus ei ähvarda kedagi, Viviani julgus olla siiras ei tule kellegi arvelt, ei jäta arme, ei löö segi habrast korda. Aga see ausus on ometigi tähelepanuväärne, sest see on JULGUS olla südamepõhjani tema ise.

Ja just sellepärast see raamat mind niivisi raputaski. See teema on mu mõtteis ja südames juba pikemat aega olnud. Alles nädala eest lugesin midagi sarnast Aija Sakova viimasest raamatust “Kirjad Käbile” (raamat, mis väärib põhjalikku postitust omaette, aga ma pole veel valmis …) ja sain suht samasuguse laengu. Justnimelt laengu, sest lugeda julgemisest, iseendale siiraks jäämisest on tohutult inspireeriv ning kandev. Siin nad on, need sirgeseljalised ja vaprad inimesed, kes elul sarvist haaravad ja elavad nii nagu nende jaoks õige on. Kes julgevad elada. öelda. Mõelda.

Vanemate inimeste lugudest kumab sageli see sama toon läbi. Kui räägitakse kõrgema ea eelistest, siis tuuakse välja justnimelt seda kartmatust olla tõeliselt ise. ‘Mind ei huvita enam mida teised arvavad’ või ‘Olen piisavalt vana, et elada nii nagu mulle sobib’, on kaks näidet sellest julgusest ja vabadusest lõpuks ometi iseenda valitud teed astuda. Aga kas selle nektari maitsmiseks peab tõepoolest vanaks elama? Kas teda enne ei saa? Kas teda enne ei tohi tahta?

Selge on see, et tõeline ausus ja julgus tulevad ikkagi millegi arvelt. No näiteks mugavuse arvelt, mida sünnitab sissetallatud rajal astumine. Ta tuleb suhete arvelt, sest hetkel, mil me siiralt iseennast kuulda võtame, jooksevad teatud suhetesse kõigepealt mõrad sisse ja tasapisi võivad nad üldse koost laguneda. Aga eriti tuleb julgus elada ja mõelda ikkagi iseenda arvelt, sest otsus toimida nii nagu endale õige tundub, sünnitab varem või hiljem pilke ja kommentaare ümbritsevalt maailmalt. Ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis see vist ongi see miski, mis mind kogu loo juures kõige enam raputab. Julgus olla aus ümbritseva kära kiuste. Ja kui ma kirjutan, et too julgus tuleb iseenda arvelt, siis tajun ma just seda ohtu olla haavatavam kui uskusime või mitte vastu panna intensiivsusele, mis sellest kuuendal käigul elamisest tuleb.

Aga ometigi on kihk proovida suurem kui hirm põletada saada. Ja nii ma küsingi endalt … mida ma teeksin, kui teiste vildakad pilgud või salvavad sõnad mu kaitsekihist läbi ei tungiks? Mis teed pidi astuksin? Millisesse ilmakaarde oma sihid seaksin? Ja viimane ning eriti põletav küsimus – kuidas ma kirjutaksin?

Niiviisi mõtlen siin, kuldse sügise embuses, vaimustudes potsensiaalsetest vastustest juba ette …

Julgeme siis kõik!

DSC_0213

DSC_0113

DSC_0144

fullsizeoutput_124f

DSC_0168

 

Hetki septembrikuust

fullsizeoutput_1210

Küpsetame kastaneid. Kui nädal saab peaaegu punkti, toome poest kotitäie pruune munasid, lõikame kasukasse kiilud ja paneme siis kuumale grillile susisema. Aeg-ajalt tõstan kaant, et järjest küpsemaid kuulikesi segada ning siis tõuseb potist imeline saunalõhn. Just! Minu arust on see täitsa leiliruumi lõhn, mis sealt küpsekojast lae poole hõljub. Kas ma sellepärast neid kastaneid niiviisi armastangi? Selle saunahõngu tõttu? Või äkki on rituaal see, mis köidab? Et on õhtu, õues kisub jahedaks, aga toas on hubased valgus ja soojus. Töönädala asjatamised võib paariks päevaks vaiba alla pühkida. Mäemees avab muheda plonksti’ga punase veini. Kes sätib juustuvaagnat, kes peseb viinamarju, kes otsib õhtusöögi kõrvale paslikku muusikat. Ja kiiret pole mitte kuhugi. Isegi mitte magama, sest järgmiseks hommikuks ei pea äratuskella sättima. Pelgalt see teadmine teeb olemise ülevoolavalt mõnusaks.

Ronime mäemehega mäkke. Kangesti raske on. Eriti sel hommikul. Jäsemed ei taha üldse kuulekalt käituda ja süda taob vastu ribisid hädakella. Veel sada meetrit ja veel ja siis tõmbame korraks hinge, võtame lonksu vett ja rühime edasi tipu suunas. Enne minekut küsis pühapäevahommikuselt unine Sten siira imetlusega näol … või ei, see ei olnud imetlus, see oli mõistmatus … ta küsis ‘Emme-issi, kas teile tõepoolest MEELDIB see üles ronimine?’ Meeldib jah. Mulle vähemalt. Mulle on alati meeldinud end natuke tagant piitsutada. Tunda, et treenin oma keha, et surun end pingutusest läbi, saan hakkama. Ja siis see kohalejõudmine. See hetk, mil teengi viimase sammu vertikaalis ja maandun tasasel pinnal. Süda perutab edasi, hingamine on kiire ja ahne, põsed õhetavad, aga meeled joobuvad. Sest organism sai jälle korraliku laksu mõnuainet endorfiini. Veidi hiljem istume mäemehega mäe serval, kõlgutame jalgu, krõbistame pähklit süüa ja tõdeme taas, et õnn on tõepoolest oma õuel. Või siis oma kodu mäe otsas.

Hüüan õpilastele ‘aidaa!’ ja kaon klassist. Pea on püsti ja naeratus näol, aga süda on lontis. Oli jälle selline tund siis. Selline, kus kõik valesse suunda kisub, viltu veab, kui rütmi pole ja vaimustusega valmistatu lörtsi klassipõrandale kukub. Teel koju, autoroolis, uuristan peas käike ja kanaleid, et leida vastus küsimusele, miks ma end nii äraütlemata sandisti tunnen. Kust küll selline ahastus? See oli ju ainult üks tund. Ei midagi enamat. Pealegi on õpilased selle juba unustanud. Nemad ei juurdle, ei istu nagu pahurad kanad munade otsas, et neist tark vastus välja haududa. Ja siis mul laksatab. Korraga ma tean, miks ma end alati sandisti tunnen, kui tund rappa jookseb. Ma olen oma õpilasi alt vedanud – tuikab peas. Ohh, sind mäemammat. Jätkusuutlik selline lähenemine kohe kindlasti ei ole. See on pigem iseenda piitsutamine. See on üks koostisosa sellest väsimatust ‘tubli’ olemisest. Ja mäletad, mida sa iseendale lubasid?! Mäletad? Sa lubasid selle tubliduse taaga kaugele metsa saata. Tubli ei tee õnnelikuks. Tubli ei ole üldsegi edasiviiv jõud. Tubli sünnitab ainult kahetsusi ja süümepiinu ja pingutusi, mis tulevad hapust allikast. Ja juba hakkab natuke parem. Juba hakkab lausa nii hea, et kirjutan mõttes iseendale lööklause – Tubli on totaalselt has-been!

Annan grupile täiskasvanutele üllatus eesti keele tunni. Need on kolmteist vabatahtlikku, kes tahavad tulevikus prantsuse keelt õpetama hakata. Idee on muidugi lihtne – panna nad olukorda, kust nende tulevased õpilased end leiavad. Ehk siis puhas keelekümblus, hard-core intensive course boot camp.  Nad tulevad pahaaimamatult kohvipausilt, istuvad mugavalt oma kohtadele, lobisevad veel rõõmsalt vasaku ja parema naabriga, kui äkki kõlab saalis ‘Tere! Tere hommikust! Kuidas teil läheb?’ Ja need ilmed, ohh, need näoilmed, mis mulle ehmunult otsa jõllitavad, need on kulda väärt. Tund ise kestab vaevalt viisteist minutit, ühtegi prantsusekeelset sõna ei kosta, on puhas ja ilus eesti keel, nii minu kui nende suus ja kui ma lõpuks neilt küsin, ‘Kas te räägite eesti keelt?’, siis nad naeravad ja vastavad ‘Jah, natukene!’

On laupäev. Läheme mäemehega kohalikku budismikeskusesse, sest kohale on tulnud munk otse Indiast. Istub meie ees, jalad krussis nagu oleks teised kummist. Oranzhi karva hõlst üll. Siilisoeng peas. Ja näos imeline rõõm, mis sealt hetkekski ei kao. See rõõm, mis sünnib, kasvab ja juurdub neis, kes kaua ja püsivalt iidse õpetuse radu on astunud. Munk räägib tarkusest, sisetunde kuulamisest, usust, et meil kõigil on oma õpetajad meie kõrval, kui vaid vähegi uskuda tahta , räägib ida ja lääne erinevustest ning hetkel, mil kasutab inglise keelset sõna ‘mind’, katsub oma südant. Vaatan mäemehe suunas, et näha, kas ta tabas selle vaimustavalt kõneka hetke. Ta vastab mulle noogutades ja silma tehes.

Loen ahnelt. On perioode, mil ma paaniliselt raamatute seltskonda otsin. Justkui kardaks, et varsti saab otsa. Loen ilukirjandust ja filosoofiat ja ilmatarkusi läbisegi. Lausa kummalise järjepidevusega jookseb erinevatesse tekstidesse sisse potensiaali teema. See, kuidas meis kõigis on peidus just meile mõeldud seemned, millest püsiva hoole ja pingutusega saaks kasvada meie looming. Looming siis laias mõttes. Hakka või uskuma, et pean siin miskit ridade vahelt välja lugema. Ja ma loengi. Loen seda, et püsivust on vaja. Sest loomiseks, ükstapuha mille arvestatavaks loomiseks, on tarvis paigal püsimist, et oleks aega uuristada. See mõistmine on minuni jõudnud hilja! Olen natuurilt hüpiknukk, kes välgukiirusel uutele stiimulitele reageerib. Ent sellises elektrivoolus elamine ei jäta mingit ruumi tõeliselt väärtuslikule pühendumisele. See tekitab särtsu ja leegina lahvatamist. Ega ta nüüd üdini halb ka pole. Sel sillerdaval kulgemisel on joovastavaid, elurõõmsaid külgi küll ja küll. Aga ühel kohal püsimist ta ei toeta ning siit johtuvalt haihtub juba eos võimalus loomise eestkojast edasi tagatuppa teed teha. Aga ma olen otsustanud vastu panna. Mis siis, et tänapäeva neoontuledes vilkuv maailma tõelist süvenemist ei toeta. Ent selle kiuste, oma natuuri kiuste, olen otsustanud kasvõi hambad ristis sügavuti kaevata, mitte laialt sonkida.

Oktoobris kaevan ühte põnevat auku. Novembris jutustan!