Uperkuuti

Me elame metsas. Puud on korraga köik suureks kasvanud. Öösel kostab lahtisest aknast örna lehesahinat ja hommikul kogunevad küla linnud puude okstele ühislaulule. Suvi on hingele ikka imeline aeg. Ja kehale. Keha on vaba ja vallatu. Mitte muidugi nii vallatu nagu tollel tüdrukul eile teatris. Ma saan aru, et kuumale suvepäevale järgnev sume öö ajab inimesed hulluks, aga too liibuv kleit paljal ihul ajas segadusse küll. Kuidas ka ei vaataks, jääb mulje nagu passika teda. Nii et keegi ei vaatanudki. Tundus kohatu.

Eilne päev oli tegelikult laks laksu järel.

Kunagi ütles mu joogaöpetaja, ‘just siis, kui arvad, et hakkad aru saama, hakkad päriselt kohale jöudma, lendab köik jälle uperkuuti.’

Hommikul marssis kohale ärritusepiiga. Lükkas ukse jalaga lahti ja potsatas ülbelt toolile. Urgitses köik ebameeldiva päevavalgele ja jäi siis pönevusega ootama, kuidas ma tema käkke sisse söön.

Edasi tuli mägimatk. Vale rada, ohtlikult järsud nölvad, laste kaebused ja löpuks ahastav nutt ning meie, suurte inimeste endi sisemine vöitlus olukorraga vöimalikult adekvaatselt hakkama saada.

Ja just siis, kui ma arvasin, et enam hullemaks minna ei saa, saatis päev veel viimase viperuse. Nad oleksid vöinud meid hoiatada, et etendus, kuhu me kogu perega läksime, oli lastele täiesti kohatu. Vöi nagu mäepapa keset ööd koju jöudes kostis … ma olen emotsioonidest väsinud. Aitab.

 

Time out

Ma tundsin, et paisun nagu pall. Paisun karjuvast vajadusest otsemaid asju klaarima hakata, öelda ja kuulda seda, mis meie kahe vahele imbunud oli, mis meie öhku saastas, mis mu köhu tillukeseks ja tihedaks punniks keeras.

Aga sa sammusid ees ja ajasid ühe teisega juttu ja ainus vöimalus, mis mulle jäi, oli hakkama saada. Lasta kipitusel olla. Ma pidin mu sees mäslevate tunnetega silmitsi seisma.

Köndimine aitas. Ja tee oli meil nii ehk naa pikk minna.

Tasapisi mu torm rauges.

Väsis kiirest pulsirütmist.

Kuni kadus hoopis.

Öhtul sai rahulikult rääkida.

Eile mägedes matkates, seal päris körgel, kus lumi veel matkajate trajektoori dikteerib, hakkas tüdruk nutma. Tema sees olid tema deemonid. Mida kauem mina vastusega venitasin, seda nöudlikumaks kasvas tema hala. Kuni paarist pisarast oli saanud raevukas nöudmine. Keegi ju ometigi pidi temalt selle valu otsemaid ära vötma. Nüüd ja kohe, otsemaid!

‘Ma kuulsin sind, aga me ei räägi sellest praegu. Teeme nii, et sa köigepealt rahuned, könnid alla orgu välja ja siis kui me jätsu sööme, siis jutustame.’

All orus oli mänguplats, kus kolm mäekolli kiigel jätsu söid ja önnelikud olid, et pikk matk löpuks ometi tehtud sai. Ja tüdruk oli oma mure üldse unustanud. Kuni öhtul siis meelde tuli ja kahe lausega kogu olukord klaaritud sai.

Mu ema ütles kunagi kuldsed sönad, ‘ühtegi suppi ei sööda kunagi nii kuumalt, kui teda keedetakse.’

DSC_0299

DSC_0304

DSC_0317

 

 

ANDMISEST

Mönikord ma mötlen, et köik mu raamatukuhilad, löputud tarkuseallikad, inspireerivad peatükid ja motiveerivad ääremärkused, tuhmuvad nende imeliste inimeste körval, keda elu nii lahkelt mu teele on saatnud.

Lugesin hommikul, tiba enne joogatundi, üht vaimustavat raamatut, mille autoriks on budistlik nunn. Peatükk, mis täna ette sattus, rääkis altruismist, sellest, kuidas köige sügavam ja kestvam önnetunne tuleb andes, mitte saades. Andes oma aega, hoolt ja tuge. Anda saab kogu aeg. Anda saab oma piiritut tähelepanu, kui kedagi kuulad. Anda saab siirast kaastunnet, kui kellelegi toeks oled. Anda saab nöu ja soojust ja toitu ja raamatuid ja ulualust.

Lugesin ja sain aru.

Ja siis tuli joogatundi mu hea söbranna, kaasas tilluke ämber, milles piuksusid kaks veel paljast ja poolpimedat linnupoega. Olid teised pesast alla kukkunud.

Söbrannal olid lisaks neile kahele abitule tegelasele kaasas potsik ussidega, mida ta suure hellusega lindude ööratult avali nokkade vahele torkas.

‘öösel nad magavad rahulikult, aga päeval peab umbes iga tunni tagant toitma. Keeruliseks läheb siis, kui nad lendama peavad öppima. Hoov on kasse täis. Peab vist toas harjutama.’

IIL

Kruusitäis vastvalminud kakaod lendab pörandale. Köögivaibal on suur loik. Parkett on täis kleepuvat shokolaadi. Köik ümberkaudsed helesinised kapiuksed ja pörandaliistud saavad piimast kastetud ja shokolaadist täpiliseks.

Mu esimene reaktsioon on köhust üles mulksuv meeletu ärritus. Ma tunnen, kuidas ta raketina südamesse ja pähe sööstab, kuidas ta himuralt teed välja nöuab. Läbi karjutud sönade, läbi mötlematu laksu, läbi vihast punase kurja emme näo, mis lapse kohal müriseb.

Aga ma korraks seisatan, surun käed rusikasse ja lihtsalt sisitan läbi hammaste,

‘Sten, ma olen hetkel ikka mega pahane’

Ja juba ta haihtub. Juba on see must keep, mis mind enda sisse matta tahtis, kadunud.

Jäävad lapp ja pang ja kümme minutit küürimist. Ja kaltsuvaip, ah, see vajas nii ehk naa pesu.

Sten on nüüd nädala köögitoimkonnas.

Märkamine

Esimene episood:

Saskia kinkis mulle emadepäevaks kolm kotikest seemneid.

Rucola, basiilik ja petersell.

‘Söbrannad ostsid köik südamekujulisi shokolaade, aga sa ei söö ju enam shokolaadi. Ja siis ma nägin kassa körval seemnekorvi ja mulle meenus too silt, mille sa külmkapi uksele jätsid – osta maitsetaimi –‘

Teine episood:

Talvel käsid söbrad meie juures suusalaagris. Too iga-aastane imeline koosveedetud talvenädal. Ühel söbral oli hästi lahe eesti koondise dressipluus, mida ma paaril korral ahhetades ära märkisin.

Kuu aega hiljem, sünnipäeval, oli postkastis pakk ja pakis minu suuruses eesti koondise dressipluus.

Märkamise ilu ja völu.

DSC_4682

 

Kärsitus

Äiapapa käib mu juures joogatunnis. Igal reede hommikul on öigel ajal kohal, rullib mati lahti ja heidab liigesevalusid trotsides pikali.

Ja siis hingab sügavalt. Hingab suure ohkega. Hingab valu ja väsimust välja. Mönikord ma mötlen, et ta ohkab elatud elu pusasid välja.

Täna ta jäi peale tundi juttu ajama.

‘Hingamisega on keeruline. Vot seda ma ei saa öigesse rütmi.’

Ma tean jah. Ma ju näen, kuidas ta salaja teisi piilub, et lugemisega mitte jänni jääda. Ma kuulen, kui ta sisse- ja väljahingamist valel hetkel teeb. Ma olen sageli ta körval, et juhendada, vaikselt öigesse rütmi nügida. Aga tee on pikk käia ja kärsitus, pettumus mitte suutmisest torgivad nagu metsiku roosi okkad.

Ma kuulasin oma kulla äiapapat ja mötlesin – mina ka, minus töstab samuti sageli pead kärsitus. Kui sa vaid teaksid?! Kui tihti avastan, et peanupp on taaskord pungil täis kohalejöudmise mötteid. Kui sageli kissitan silmi, et tabada tulemuse kontuure. Kui mitmeid kordi päevas pean iseenda kiiresti kappavalt kujutelmalt sabast haarama, et teda tagasi hetkesse tirida.

Nii palju pönevat on ees. Ma näen, kuhu tahaksin jöuda ja kelleks kasvada. Ma tean, mida loodan kunagi suuta. Ma olen armunud sellesse vöimalikku tulevikku.

Aga ilma olevikus päriselt olemiseta ei jöua ma sinna ealeski.

Olla ja teha just siin ja praegu. Isegi, kui näib, et mingit edasiliikumist ei toimu.

Kasvamine tahab aega.

Nagu muru.

Keegi ei ole ju kuulnud kuidas rohi kasvab …

Roh-roh-roh ????

1197b81614c3207e760152fddabbbce5

EGO

Käisin osteopaadi vastuvötul.

Esimest korda elus. Osteopaadid on Shveitsis moes.

Kui kaks kinnikiilunud roiet körvale jätta, siis peab tödema, et väga jutukas arst oli. Natuke liigagi lobiseja minu maitsele.

Teemaks sai mingeid sigri-migri radu pidi lahutus ja laste jagamine. Inimesed avavad end arstile. Eriti osteopaadile, kes nende pinges kaela ja ülakeha lödvemaks mudib. Ja kus on lahutus, on pinge.

Mitmest loost, mida ta mulle jutustas, kisas vastu ‘ego’.

Kui sageli me solvume ja siis rünnakule asume nagu nurka aetud metsloomad, sest meie ego sai vastu näppe ja nüüd ta piitsutab kui kuri fuuria.

Keerulised lood selle egoga. Päris ilma ei saa, aga tema taltsutamine, temast körgemale astumine on eluaegne ettevötmine. Aga see pusimine on seda väärt. Vähem ego, vähem kannatusi.

Matthieu Ricard, munk ja Dalai Lama tölk (ja väidetavalt maailma köige önnelikum inimene), ütles kuskil intervjuus, ‘Dalai-Lamal puudub ego, tal on kaastunne.’

higherconsciousnessjoke