üks suvepäev

Ühes päevas võib olla nii palju erimaigulisi ampse.

Mäletan ammust blogipostitust vasaku jalaga voodist tõusmise teemal ja üht kommentaari, mis kõlas umbes nii, ‘Kohe hommikul otsustada, et tuleb hea või halb päev, see on ju meeletu raiskamine!’

Nii on.

See mõte meeldib mulle vanusega aina enam. Suuresti seetõttu, et sobitub mu praeguse elufilosoofiaga, mis on varasemast nii palju rahulikum, vabam ja spontaansem. No umbes sellisega, et tuleb, mis tuleb ja eks näis, no ja kui täna ei saa, äkki siis homme ja üleüldse, ma EI JAKSA enam organiseerida ja kontrollida. (Vahemärkus – väsimus on muideks ideaalne maharahustaja 😉

Eilne suvepäev oli hea näide sellisest ‘lase vabaks’ kulgemisest ja usust, et lõpuks sujub ikkagi.

Mäemehel oli välja valitud järjekordne idülliline paik eel-Alpides. Selline postkaardilik Shveitsi mägi, kus professionaalsed fotograafid shokolaadikarpidele pilte teevad. Ilm oli imeline. Päev muudest kohustustest vaba. Ühesõnaga, mine ja naudi. Aga Sten ei tahtnud kuhugile minna. Urises teki all ja pomises kurje sõnu. Üks pool minust tahtis poisi koju jätta, teine võitles vastu. ‘Kuule mees, sul on veel kaks nädalat koolivaheaega jäänud. Kas tahad tõepoolest need viimased päevad kodus kinniste ruloode taga passida? Ja tea, arvuti taha ei istu!’ Minus hakkas pead tõstma tuttav ahastus. Jälle see vana võitlus, jälle see kuri kana kitkuda. Mäemees oli autole hääled sisse saanud, kui Sten, juuksed igas ilmakaares turris, silmad unerähma täis, pomisedes välisukse enda järel pauguga kinni lõi ja autosse suvatses istuda. ‘Ma pole isegi hommikusööki söönud,’ sisistas tüüp läbi esihammaste.

Poolel teel postkaardi maailma meenus mäemehele, et gondlites tuleb näomaske kanda ja need maskid jäid koju kohvimasina kõrvale. Kiirtee ääres oli bensukas, millel silt – müüme maske. Sildi kõrval teine silt – poes maski kandmine kohustuslik. Elagu loogika! Vajad maski, tule osta. Aga ära unusta, et maski saad osta ainult maskiga.

Selle kortsus ja kasutatud maski ma autost õnneks leidsin. Bensuka omanik pole eila sündinud. Tema teab, et kaup, mida rahvas VAJAB, müüb end ükstapuha mis hinnaga. Maskid, mille tavapoes saab 50 sendi eest, maksid bensukas 2 franki tükk. Sellistes situatsioonides olen ma ülimalt aus ja spontaanne ja üle bensuka kohviku kõlas minu kiljatus, ‘Aussi cher que ça!?’ (Niiiiiii kallis!?)

Ettemärkus – gondlit ei olnudki. Oli tõstuk ja tõstuki peal pole mask kohustuslik.

Maskid kortsusid kotis kogu ülejäänud päeva, mis veeretas meie teele igasugu positiivseid elamusi. No näiteks kohtumise kirjanikuonuga, kes vastilmunud raamatut koroona tõttu omal käel müütas. Kuna loo tegevus toimub justnimelt sealsamas mägedes, siis kuhu mujale ikka reklaami tegema minna?! Raamatu me soetasime. Aga sularaha varud kuivasid tublisti kokkupoole ja kuna mägionnides puudub sageli muu kui sularahaga maksmise võimalus, siis oli minu esimene küsimus kohvikusse sisse jalutades, ‘kas siin kaardiga maksta saab?’ Ei saanud! Aga pererahvas oli armas ja meie seltskond vist usaldusväärse olemisega, igatahes pakkus peremees, et sööge ja jooge ja siis me kirjutame teile arve ja maksate kui saate. Shveits, eksole!  Selles mäenukil kükitavas tarekeses sõime suus sulavat suitsuvorsti (all orus pesitseva lihapoe hitt. Otse loomulikult tegi tarekese omanik kiire kõne alla poodi, reserveeris meile vorstid ja teel koju saime lihapoe müüjaga tuttavaks).

Lihapoe kõrval, küla südames, seisis juustupood laia valiku kohalike hõrgutistega. Muideks, see paik, kus me eile müttasime, on kuulus justnimelt oma piimatoodete poolest. Sealt on näiteks pärit kuulus Gruyère’i juust ja imelised beseed, millele liiter rammusat kreemi peale valada!

Siiruviiruline päev sai lõppakordi Gruyère’i järves ujudes. Tee alla järve äärde leidsime tänu kohaliku tüübi ülevoolavale lahkusele, kes meie punaseks kõrvetanud nägusid läbi autoklaasi nägi ning uuris ega ma juhuslikult ujuma ei taha minna. Too uhkes mustas Audis istuv nokamütsiga mees juhatas meid kõigepealt tasuta külaparklasse ja siis joonistas ‘salatee’ alla vee juurde. Vot sulle inimeste piiritut lahkust!

Okei, kui me läbi salavõsa järve äärde seiklesime, siis natuke ikka arutasime, et kas nii lahkeid inimesi tegelikult on ka. Et äkki ta tühjendab praegu semudega meie autot (suitsuvorst!) või mine tea, kuskil põõsas ootavad mafioosod, et organite turule maksa ja kopsu hankida. Sorry – selleks hetkeks oli kuumus oma töö teinud 🙂

Enne uinumist, mõnusa laksuga põsemusi lajatades, teatas Sten, et oli taas üks ülivinge päev.

IfNGvaiSTCSViZ9i8nmNkQ

fullsizeoutput_1440

fullsizeoutput_143c

 

Miks mäkke?

Saapad lagunevad. Minu truud ja väsimatud kaaslased, kes on turninud üle kivide ja kändude, marssinud läbi lume ja lörtsi, vettinud mägijões ja kuivanud kividel kolmetuhande kanti, hakkavad väsimuse märke ilmutama. Minu sügav kummardus neile. Kvaliteeti ei teeskle ja see loperguseks astutud saapapaar on oma nime auga välja teeninud.

Oleme väsimatult matkanud. Mina ja mäemees. Me ei matka alternatiivide puudmisest tingituna. Sest olgem ausad, mida ühel mägisel maal muud teha on, kui mägedes käia?! Ma ei tea. Avalikke basseine külastada? Ei. Varbad merevees kasvanud tüdrukule on basseini ääres kuumas küpsemine hale asendusaine. Rääkimata minu vastumeelsusest märjaks saada. Linnades ekskursioonitada? Üks – kaks ja siis saab isu täis. Shveits (ja nüüd ma ütlen otse ja keerutamata) on igav maa, kui sulle mägedes ja looduses viibimine huvi ei paku.

Meie matkame, sest et …

Istusin täna varahommikuses külavaikuses – kaagutav kanakari oli mind sügavast unest nahhaalselt välja kiskunud – lonksasin kohvi ja küsisin endalt, miks. Miks me ikka uuesti ja uuesti mäkke pageme? Mis on see miski, mis meid mäemehega väsimatult matkasaapaid jalga ajama paneb ja üles kivide manu kihutab?

On see ilu, mis seal ees ootab? Jah ja ei. Kui me marssimise asemel tõstukiga mäkke sõidaksime, pilvepiiri terrassil kokteili rüüpaksime ja lumiseid mäetippe imetleksime, siis oleks see muidugi ilus ent kindlasti mitte samasugust naudingut pakkuv kui üles ronimine.

Aga ilu on muidugi imeline. Mis siis, et ühel hetkel saab isegi ilust isu täis. Just. Seda olen ma sel suvel paaril korral tundnud, et ei jaksa enam vaadata. Et kõike on liiga palju. Et ma ei oskagi enam vaadata. Teate ju lugu sajajalgsest, kes oskas suurepäraselt kõndida päevani, mil hakkas MÕTLEMA, kuidas ta kõnnib. Sel hetkel läks kõik sassi. Iluga on vist samamoodi. Sel hetkel, kui ma hakkasin mõtlema, et KUIDAS ma vaatan, et KUIDAS on üldse võimalik kogu seda piiritut ilu hallata, sel hetkel jooksis juhe kokku. Kas ma vaatan kogu pilti korraga või vaatan kõiki detaile korraga või vaatan detail detaili järel lineaarselt? Sest kõik need vaatamised on erinevad, uskuge mind! Mäemees ütles, et tema vaatab kõigepealt üldist plaani. Et lased nii öelda südame valla ja ilu tuleb su sisse. Ja sealt edasi liigub juba detailide juurde – sammal kividel, tuules õõtsuv tutise peaga lill, pilv, mis mäetippu kui kinni oleks jäänud, türkiissinine mäejärve vesi, lumest sündinud värske vesi, mis kohinal kivide vahelt teed alla orgu otsib.

Ilu saab vaadata ja ilu sees saab tuksuda. Ju me teeme mõlemat. Kord üks, siis teine, kord mõlemad koos.

Ent ikkagi miks siis. Miks me marsime mõnikord seitse-kaheksa tundi järjest, nii et tagasi parklasse naastes on jalad vorstid ja pea huugab?

Rahu.

Mäes kõndimine ja ronimine toovad siira ja tõelise rahu. (Nii nagu iga pikem kõndimine üldse. Või rattasõit? Või paadisõit?)

Kõndimise rütm kussutab mäsleva mere tüüneks. Nii nagu iga sammuga jääb org kaugemale ja tuleb tipp lähemale, samamoodi astud sammudes argised pusad enda küljest lahti ja liigud aina kõrgemale vaikuse poole.

Astudes me loksume mäemehega ühte rütmi. Kui mõnikord all parklas ronivad autost välja kaks turris ja olmemuredega kaasat, siis mäes me leiame endis taaskord üles selle, mis meid kunagi ammu kokku tõi. Mäes me liigume teineteisele nii lähedale, et  kõik võib hingelt ära rääkida ja keegi ei saa millestki valesti aru. Sest nood valesti arusaamise filtrid on alla argiilma jäänud.

Meie mäeretked on meie palverännakud.

Ja saapad viin kingsepa juurde. Äkki tema suudab nad päästa. Saagu neist saapaist viimseni tühjakstrambitud paar!

NCiB3szeTdG1OJ3PNCBdbw

eku+8wcrS9+OKw9UvbxyXg

8+2mFyIxQCejofMO9xZ9kA

dz4Rzp8aSm+Ssc8BEqpouA

JbWoyYXWQ6yDJRFG7uwE9A

GxX26vfIS6CzgJD7kIpwuw

9j%CylBmSPeWyWJ+o%S+Eg

 

Lendavad kanad ja muu

Kõige ohtlikumad on ikka need kõige targemad. Kanad siis. Meie punast karva kana nimega Ann (tegelikult on kõikide meie kanade nimeks Ann, sest nad on täpselt ühte nägu ja sulge), hakkas lendama. Piidles mitu päeva tara kõrgust, mõõtis hoovõtu rada, saputas tiibu ja siis ühel heal hommikul võttiski tuule alla ja maandus meie pool aedikut. Kohkunud ja elevil samaaegselt. Rumal lind, hüüdsin talle. Kas sa tõepoolest tahad, et me sul tiivasulgi trimmiksime? Miks otsid muresid? Jää oma aedikusse ja ela õnnelikult. Niikuinii olete raudselt meie küla kõige luksuslikuma eluviisiga kanad, sest sellist maalappi igaüks endale ei saa! Inimesed kaasaarvatud.

Aga munad muutuvad iga päevaga priskemaks. Täna hommikul oli üks peaaegu jaanalinnu üllatuse sarnane. Kas sellest need kõvahäälsed hommikused kaagutused?! Alguses arvasime, et neli muna päevas rahuldavad enam-vähem meie suure munaarmastusest tingitud nõudluse. Aga mingil hetkel saab muidugi munaisu täis. Isegi kui see muna on imeliselt kollane. Ja öko. Ja Anni punnitatud. Nüüd viime neid külakostiks. Mune siis. Mitte kana kaenlas ei saabu ukse taha. Väga uhke on ulatada võõrustajale  ‘oma kanade mune’. Väga uhke!

Poistel algas puhkus. Stenil oli reedel algkooli lõpupidu. Paluti shikki riietust. Sten oli nõus musta t-särgi valge vastu vahetama. Pidu oli nii äge, nii hingeliigutav, et veel eile õhtul poetas poja paar igatsusepisarat ja muretses siiralt, et kas selline nukrus nüüd jääbki hingesoppi kriipima. Ei jää, kallis. Ei jää. Aga sul veab, lohutasin teda, sul veab, et süda on õiges kohas ja elu selliseid inimesi ja üritusi kingib, mis härduspisara silmanurka toovad. Järgiseks etapiks saab keskastme kool kõrvalkülas. Emasüda juba kripeldab ja maalib kujutelmas koledaid kaklusi kooliõuel ette. Igasugu lugusid olen kuulnud. Koolikiusamine pole ainult Eesti probleem. Aga Sten on suur ja tugev, okei, paras koleerik, ent vast aitab selline suurekondiline struktuur paremini ellu jääda. Oh, kui õrnahingeline ma olen. Hirmude ja kujuteldava tuleviku kärbsepaber. Kust hankida tugevust ja raudset rahu. Kust? Joogamatilt ma teda leidnud ei ole. Kui, siis hetkeks. Aga hirme oskan ma meisterlikult toota. Kusjuures nende hirmude peategelaseks pole ma iial ise. Enda pärast ei karda kunagi midagi. Aga lapsed ja muud kallid, nende pärast suudan end kortsuliseks muretseda. On teid teisigi selliseid?

Uudiseid aiandusrindelt. Teod kadusid. Ärge küsige, kuhu. Sai neil villand pidevast laimust blogiveergudel? Või seedivad siiani värsket tilli ja krõmpsu salatilehte? Tigude asemel murdis peale umbrohi. Piisas paarist soojast-vihmasest perioodist, et aed mattuks lopsakasse rohelusse. Otsi, otsi salatit! Kes leiab, saab endale. Küürutasin pika pärastlõuna rohida ja katsin siis kogu aiamaa (välja arvatud tahetud taimed) õlgede alla. Oi, kui lõbus see heinapalli kojutarnimine sõiduautos oli! Auto lõhnab siiani kui lakk ja õlekõrred turritavad istmete alt. Aga aed näeb ilus välja. Täitsa nagu pinteresti foto. Saaki annab ka. Oleme mõnuga magusaid rediseid söönud ja piparmündi teed joonud. Värske basiilik lõhnab jumalikult. Ja salatid kasvavad. Ei usuks, kui poleks näinud. Tomat on siuke nigel ja nukker, aga mingi õietegevus ikka toimub ja äkki saab enne sügiskülma vilja-kaks taldrikule.

Tõlgin. Meie graafilise disaini kooli kunagine direktriss kureerib nüüd üle ilma näitusi. Seekord toob kaasaegse Iraani kunsti kohalikule rahvale vaatamiseks ja kae-kae, meenusin talle kuskilt udust kui inglise keelt oskav inimene. Pakuti projekti –  tõlkida näituse kataloog prantsuse keelest inglise keelde. Mäemees vaatab peaaegu kadedusega kui suure õnnetundega ma hommikul arvuti taha istun, et keele kallal pusima hakata. See on puhas nauding, see keelega võlumine. Tasub kõrva taha panna. See, et mulle meeldib. Tõlkida siis.

Eestist saabuvad postipakid raamatutega. Sest ise ma sel suvel Rahav Raamatu riiulite manu ei saa. Lend tühistati ja seega suvine Eestimaa puhkus ka. Mitte et ma nutaks. Aeg on selline kummaline ja oma kodus pole kah paha. Korraks mõtlesime, et üüriks nii nädalaks mõne mägimaja. Saaks pesuhunnikutest ja tolmurullidest eemale. Aga Shveits on ikka ehmatavalt kallis. Tahad nädala turisti mängida, siis pead ka korralikult rahakotti kergendama. Rääkimata resideerumis-maksest. Ehk siis, siin ei piisa, et maksad hotelli ja restorani eest, kohalikud kommuunid küsivad igalt turistilt veel nn päevatasu, mis olenevalt kuurorti luksuastmest kuni 7 frangini võib küündida. Võib-olla rohkemgi. Ja see ei mahu mulle pähe. Tekitab trotsi. Sest, no kuulge! See tasu ei kuulu tasumisele, kui sa vaid päeva kuskil mõnuled, no näiteks klantspildilises Zermatti kuurortis. Aga kui ööseks jääd, kui hotellile raha sisse tood ja kohalikus restoranis peeneid roogasid sööd, vot siis pead maksma. Aru ma ei mõista.

Aga mis ma siin enam jauran. Minge randa, minge mäkke, lugege, nautige. Ja magusaid maasikaid!

KxZtuc5gT%aXVOYWgbpnHQ

Kas sundida või käega lüüa?

Mina kaitsesin täna, 1. juunil, ehk siis lastekaitsepäeval, oma lapsi nii, et ähvardasin ekraanidest eluks ajaks ilma jätta, kui nad endid meiega üles mäkke ei tiri. Peale paari vihapisarat, paukunud kapiust, läbi hammaste sisistatud sajatust, istus seltskond autos ja tee võis alata. Okei, tegelikult oli ainult kaks susistajat. Sten ja tema tädipoeg. Teised, siis need suuremad lapsed, on minu mäletamist mööda sünnist alates matkamist armastanud. Ja Sten on sünnist alates matkamist vihanud. Tema jaoks on see ajaraiskamine, ilusa päeva vussi keeramine – ütleme siis otse, MÕTTETU tegevus!

Oleme mäemehega igasugu trikke teinud, proovinud hea ja kurjaga, meelitanud kommiga, ähvardanud pika nimekirja kodutöödega. Aga mäemees juuniorit pole Stenist kasvanud. Kas sundida või käega lüüa? Kui palju olen selle üle pead murdnud! Ühed ütlevad, et ei tohi last piinata, teised kuulutavad, et kui ei sunni, siis ei tule muud, kui laiskusepunn diivaninurgas. Ja nii me pendeldame – meelituste ja ähvarduste vahel. Ja kui tüüp end lõpuks mäkke vinnab, panevad nad tädipojaga sellisel kiirusel ajama, et meie jõuame vaid hõigata,

‘Oodake esimesel ristmikul!’

Neli ja pool tundi silmailu ja musklivalu. Aga vähemalt nüüd mu süda ei valuta, et nad taas ekraani eest istuvad ja verivärsket videot oma lemmik juutuuberilt vaatavad. Las lõdvestuvad, noored mägikitsed!

fullsizeoutput_13effullsizeoutput_13f0XXNEIZR%QOe51owgI2Pn8A

Olen siin mõtisklenud …

On üks asi, mida ma ei pea kunagi jagama. See on kurgi-tilli salat hapukoorega. Hakin kausitäie rohelist, kallan laktoosita kreemi peale ja võin õndsalt ja üksipäini kogu maiuse põske pista. Saskia krimpsutab nina. Ütleb, et ainuüksi see lõhn … oh, see lõhn paneb ta ninasõõrmed sügelema. Mäemees ei mõista, kuidas on võimali kurki armastada. Kus ma kasvasin, et suudan seda vett krõmpsutada?! Ja mulle meenub käsitsi kirjutatud silt Tallinna – Pärnu maanteel – TOMAT / KURK … Kuidas see mäemeest naerma ajas! See eestlaste kurgi vaimustus. Ja see, kuidas too roheline vili teda igal pool kummitab. Sellest hetkest alates, kui ta otsustas oma elu tolle heledapäise plikaga sealt eksootiliselt maalt siduda.

Mul on vedanud! Mäemees armastab Eestit ja eestlasi ja sedasi on hea kodumaal puhkamas käia. Aga see maa jääb talle muidugi alatiseks üheks suht eksootiliseks maaks oma imede ja imelikkustega ja pretensioonikas oleks midagi muud loota ja tahta. Oli aeg, mil ma talle pidevalt eesti keele õpikuid nina alla toppisin. Uskusin, et kui juba minuga abiellus, siis õppigu keel kah ära. Ja ta proovis. Üritas ja tahtis vist isegi ka. Iga ainumas kord Eestimaal puhates lubas mäemees endale, et nüüd hakkab õppima, niimoodi regulaarselt ja võiduka lõpuni. Aga sama regulaarselt sõitis argielu teerull üle ja järjekordne trükk ‘Saame tuttavaks’ õpikust kadus muude raamatute kuhila alla. Nüüd ma enam ei mõista, miks see mulle nii oluline oli. Ja veel vähem mõistan inimesi, kellele see kunagi pinnuks silmas oli. Sest ma tean, et neid on olnud. Kummaline, kas pole!? Sellise asja põhjal inimest hinnata.

Nii paljud asjad on hakanud uues valguses kumama. Vaatan ja imestan! Vanus? Jooga? Mis see on? Aga mõnus. Paljud valupunnid ei tundu enam üldse olulistena. Mitmed müürid, mis lõksus hoidsid, on kokku kukkunud. Seal, kus enne oli hambad ristis sa-pead-tegema-nii-või-muidu, seal on nüüd vaatlus ja välistest kaantest kaugemale nägemine. Ja ühte ma teile ütlen, hukkamõistu on vähem. Sest elu kõrvetab ja mida valusamini, seda vähem on musta ja valget ja kõvahäälset tõekuulutamist.

Kartul pole samuti meie pere suur lemmik, välja arvatud Stenil ja minul. Kunagi ma naljatasin, et ärge sellest kõva häälega rääkige, kartulist ja tillist siis, sest teid ei lasta muidu Eestis üle piiri. Ja kuskil südamesopis ma tõepoolest muretsesin, et mis inimesed nad mul on, need kartuli vaenulikud semud siin. Ja lapsed, kes Eestis laagris ei taha käia! Ja mäemees, kes ei kirjutagi veel eesti keeles naljakat raamatut! Ja meie pere üldse, kes mõnikord lausa mitu suve Eestisse ei satu!

Kui keeruliseks võib elu elada!

Ja lahti võib ka lasta.

Lasta lahti, olla ja elada ilma nii-peab-olema ankeedist kinni pidamata.

Igav ei hakka

Hilisel tunnil kiriku taha eksinu oleks võinud arvata, et viin aias mõnd paganlikku rituaali läbi. Pidzhaama püksid botikutes, kummargil salatite ümber, joonistasin kühvliga liiva heites taimedele kaitsevööndit. Ruttu, ruttu, enne kui öö tule lõplikult kustutab ja küla ning kapsad pimedusse matab. Päeva teine pool oli sajune olnud. Mäemees läks kanasid kuuti sulgema ja otsustas pilgu aiamaale heita, ku talle avanes õudusunenäolik pilt. Teod olla järjekorras seisnud. Igast ilmakaarest roomas neid ligi, iga kivi ja puunoti alt tärkasid limased peanupud. Kuskil rippus raudselt kuulutus, kuskil tigude kuningriigis – öine pillerkaar aias, värsket salatit ja krõmpsu kapsalehte. Tulge hulgim! Tulge koos sõpradega!

Sel ajal kui mäemees lastega tigusid ämbrisse korjas, joonistasin mina salatite ümber liivakasti. Aga ma kardan, et on hilja. Need vaesed salatipead näevad nirud välja, näksitud nagu nad on. Ju pean sel aastal õpipoisilikult tõdema, et salat läks muu aia nimel ohverdamisele.

Muu muudkui tärkab ja kasvab. Seal, kuhu sai hernes, punnitab hernes. Seal, kuhu segunesid redis ja porgand, punnitavad … redis ja porgand. Või vähemalt ma loodan, et nemad. Tomatitaimed kinkis sel aastal naabritädi. Olid teised tillud ja hapra moega, aga siiani pole keegi alla andnud. Kümme taime, kümme sorti. Vaatan neid ja ei saa peast mõtet, et aia pidamine on täiuslik metafoor elule. Nii nagu kõigis inimestes on peidus nende potentsiaal, nii ka igas seemnes, igas taimehakatises. Kuidas küll kümme hetkel samasugust taime lõpuks kümneks erinevaks tomatisordiks kasvavad? Kuidas nad teavad? Kus see potsentsiaal on? Ja küll on hea, et nad ei oska teineteist matkida. Et nad oma kindlal suunal püsivad ning naabertaime vilju kadestama või kopeerima ei hakka. Kui palju kahju ja kaotust see tooks. Mõelge vaid – mitte ainult ei suudaks nad naabri potsentsiaalini pürgida, nad jätaks lisaks unarusse enda oma. Niiviisi pidevalt teiste tegusid piideldes, jääks sündimata nendesse peidetud ainulaadne võimalus.

Kanad on rõõmsad ja sportlikud. Hüppavad. Tiibade sapsides lükkavad end mast lahti ja üritavad madalale kooldunud okstelt kirsse napsata. Enamuse ajast elavadki puu all ja ootavad. Nii kui kuskil mari kukub, tormavad kõik korraga kohale, pead põruvad kokku, silmist lendab sädemeid ja läheb suuremaks tunglemiseks. Lõpuks pageb üks õnnelik, moon noka vahel, peitu nosima. Nii et jah, kanad on meil vormis.

Me ise nüüd mäkke.

Ilusat pühapäeva!

Google kui hingepeegel

Praegust eluetappi seletavad kõige paremini lahti minu viimaste päevade Google otsingud.

‘Kuidas aru saada, et kanad on õnnelikud?’

‘Millal on parim aeg taimi kasta?’

‘Miks öösel käsi ‘sureb’?

‘Millal LOT Eestisse lendab?’

 

Päikest!

 

Sõda tigudele!

Nüüd on kindlamast kindlam. Tilli panid nahka sada tigu. Kõik korraga. Mingi suguvõsa kokkutulek puhma ümber.

Istutasin täna (sest kuu ütles, et tohib!) umbes kolmkümmend salatitaime aeda ja korraga hakkas kahtlus närima. Kui ma just totaalset teotõrjet ei tee, siis neid tillukesi rohelisi taimi homme enam pole. Meie mäemehega ei tea teotõrjest muud, kui et tuleb tegelased kokku korjata ja kaugele metsa alla poetada. (Kui just vastikut naabritädi pole ja tema kapsaaeda …. ups). Hakkasime siis korjama ja saime … saime rohkem kui pool ämbritäit limaskeid. Tegelikult ka. Nad olid absoluutselt igal pool. Kui mäemees nad kuskil mäes aasale lasi, siis olnud nagu mingi laulupidu – paksult osavõtjaid täis!

Homme hommikul lähen põksuva südamega aeda. Kas rahu ja vaikus või peitu pugenud tigude kättemaks.

Mida teie tigudega teete?

Kanapreilid munesid täna kaks ilusat muna. Ma ei mäleta millal ma viimati nii suurt vaimustust tundisn. Ma armastan oma kanu 🙂

 

 

Pandeemia pöörab pea peale

Kui keegi oleks mulle veebruaris öelnud, et vaat, vaat, mäemamma, maikuus sina pead kanu ja istutad tomateid ja joogatad uut stiili, siis ma oleks … no mis ma oleks, sirtsu sohu oleks saatnud. Kae aga nüüd. Kasvatan kanu, istutan tomateid ja joogatan uut stiili. Koroonaviirus, sa oled piiride nihutaja, sa oled raputaja ja saputaja ja keerad kõik tagurpidi.

Võtame jooga. Kodus istumine ja töötamine ei ole minu rada teps mitte. Siinkohal muidugi kummardus ja minu jäägitu mõstmine kõigi nende inimeste ees, kelle töö on enamuses istuvas positsioonis. Ma arvasin teadvat, mille üle te kurdate, aga oi, kui kaugel oli minu ettekujutus tõest. Koolis, päris klassiruumis ei istu ma pea kunagi. Olen jalul, olen siin ja seal ja see pidev liikumine on mind saleda ja tervena hoidnud. Ja siis tuli epideemia ning kõik tunnid tuli anda istudes, silmad krõllis ekraanis. Häda mulle! Alaselg hakkas valutama. Tekkis kõhuvolt, siis kaks. Paanika hiilis ligi. Ja rahutus liikumise puudumisest. Mis siis, et me kolm korda nädalas õhtuseid mäetiire tegime. Istumine oli kui kurikael, kes hakkas keha omasoodu moonutama. Sellises rahutuses ja liikumisnäljas ei olnud enam võimalik mu traditisoonilist joogapraktikat jätkata. Olen sellest kunagi vast kirjutanud, et jooga, mida õppisin, on selline meditatiivne, üks asend teise järel ja pikkade pausidega vahepeal. Selline enda sisse minev praktika muutis mu rahutuks ja heaolu asemel kolis sisse trots ning lõpuks üldse tahtmatus matti lahti rullida. Kurtsin oma häda joogasõbrannale, kes suurte krõllis silmadega otsa vaatas ja ohkas, kullake, mida sa ootad, tee midagi muud! Ei pea läbi seina murdma, ei pea hambad verel midagi tegema, mis enam ei kõneta. Tee muud, mine eluvooluga kaasa. Peace, my dear. Või umbes niimoodi ta rääkis. Nüüd olen kolm nädalat uues tuules kiikunud ja ei jõua igapäevast joogahetke ära oodata. Ehk siis, jälgi, tunneta ja oska vooluga kaasa minna, kui aeg on küps ja süda palub.

Kanade lugu on muidugi sürr, mis sürr. Täiesti lambist tuli ühel märtsikuu hommikul mõte, et võtaks kanad. Noh, et kes neid pandeemiaid ette teab ja äkki ühel heal päeval ongi vaja pere ilma poeta ära toita. Just nii mu mõte liikus. Ja ära ta enam ei läinud. Jäi külje alla kratsima. Perekond oli vaimustuses. Mäemees ka. Ilma mäemehe entusiasmita ma selliseid tükke ei teeks. Kanna kogu seda kanalat enda õlgadel, eksole!

Ja siis tuli päev, mil lükkasime vana kanala ukse lahti, et aastakümneid kasutuna seisnud osmikule uus elu ja munadesadu sisse puhuda. Oleks, oh, oleks ma teadnud, mis hunnik tööd ja s**** meid ees ootab, siis ma oleks vist kanadest loobunud. Küll on hea, et elus neid kurve ette ei näe, kas pole?! Mis kõik tegemata jääks. See kanala oli ropus seisus. Must, tuhandeid ämblikke täis, põrand kummalisest põllukemikaaliast roheline. Lisaks oli kanala risti-rästi täis vana ja roostetanud / kõdunenud kola. Kanala ümbrus ka. Saime saagiks kolm hiiglama suurt kärutäit prügi, mille suurima rõõmuga prügilasse viisime. Põranda kaevasime enam-vähem üles ja tassisime siis uuesti täis. Käisime nagi Kivirähu kratid kastidega kommuuni mullahunnikus materjali pihta panemas. Seinad olid rokased ja samuti igasugu elu, küll kaheksa küll rohkema jalaga tegelasi täis. See sai ühel nädalavahetusel desinfektseeritud ja teisel lubjaga valgendatud. Ja siis tuli teade, et palun tulge kanapreiladele järgi. Tulge juba ülehomme. Kanala oli veel aknata ja õrreta ja pesakastita ja algamas oli ülikiire nädal. Aga teate ju ise, kuidas nende võimatute olukordadega on. Elu ikka tuleb ja paneb õla alla, kui ise enam ei saa. Nüüd on neiud kolmandat päeva oma uues kodus. Loodetavasti hakkavad kuldmune munema, sest töö, mis nende nimel tehtud sai, oli kolossaalne. Hetkel on põhku poetatud üks tilluke, pehmete koortega munahakatis. Tundub, et üks neljast preilist on aru saanud, mis tema kehas toimuma hakkab. Kiita said kõik neli.

Ah jaa. Aiast pole ma veel rääkinud. Sellest, milline kobakäpp ma olen, aga tahtmist on, nii et las ma pusserdan. Kui midagi valmis kasvab, siis annan teada. Pildiga. Seniks nii palju, et pisike tillipuhmas pandi eile öösel nahka. Kahtlus langeb hetkel teoperele. Lima leidmine sündmuspaigalt. Istutamisega on nii ja naa. Naabrinaine teab rääkida, et tuleb jälgida nii öelda musta või valget kuud. Interneti kuukalender annab hoopis teisi juhiseid. Mina kuulan mõlemat ja eks siis hiljem selgub, kelle jutt paika pidas. Võib-olla mitte kummagi. Ja siis on meil lihtsalt meeletu hunnik täissöönud tigusid, kelle me kättemaksuks kanadele viime.

Ilusaid omlette kõigile!

DB611666-F6F0-4D02-A133-ECEDFE8F5A13

Mida õpetab musträstas

Musträstas maandus kerge mütsuga rõdu äärele, minust umbes meetri kaugusel. Igal uuel maandumisel oli noka vahel järjekordne last ehitusmaterjali. Järgnesid krabin, toksimine, sahistamine. Lind ehitas endale pesa rõduäärte ümber keerleva listeeria lehtedesse, maja seina ja okste vahelisse tillukesse auku. Kogu see aeg, mis mina arvuti taga oma tööd tegin, lendas tema väsimatult edasi-tagasi, kandes tillukeste nokatäite kaupa omale kodu kokku.

Eile õhtul kuulasin ühte oma lemmikautorit, Elizabeth Gilbertit, vastamas lugejate küsimustele. Sageli korduvaks teemaks oli distsipliini ja inspiratsiooni vahekord kirjutamisprotsessis ning valdava enamuse väide nagu puuduks neil kirjutamiseks vajaminev aeg. Et kui vaid aega jaguks, siis nad oleks ühe raamatu juba raudselt välja andnud. Elizabeth naeris selle peale oma nakatavat, ülisillerdavat naeru ja tegi ääremärkuse, et need kommentaarid tulevad talle FB-sse ja Instagrammi! Ehk siis meie elu suurtesse ajaraiskajatesse.

Selleks, et midagi lõpuni teha, on tarvis raudset distsipliini ja pühendumist. Elizabeth tõi näite enda kirjutamisrutiinist. Iga päev tund aega. Tund aega ilma internetita, laua taga, klahvid sõrmede all. Mõnikord tuleb niiviisi mitu lehekülge, mõnikord pole muud kui uimase kärbse jõllitamine päikesest kuumaksköetud aknalaual. Aga iga päev on see tund aega, mis pühendatud kirjutamisele.

Teine küsimus, mis kirjaniku postkasti regulaarselt potsatab, puudutab käsiloleva projekti hülgamist, et alustada midagi uut ja põnevamat. Kas tohib? Kas see on tark tegu? Ka siin oli Elizabethil elutark vastus valmis. Kavala helgiga silmis andis ta loa jätta ettevõtmine pooleli ja alustada uue, seksikama ideega neile, kes tavaliselt oma asjad lõpuni viivad. Aga need tuulepead, kes iga ainumas kord rännaku keskel mõne uue ja põnevama teeotsa kasuks otsustavad, nendele Liz luba ei andnud. Taustaks ikka tema hele naer. Viimastele oli Gilberti sõnum järgmine – tee kasvõi hambad ristis oma töö lõpuni, et kogeda seda imelist tunnet, mille lõpuni käidud rada annab.

Kuulasin Gilbertit ja mõtlesin oma musträstale. Enne ta ei jäta, kui pesa on valmis. Enne ei asu ta ühegi uue projekti kallale, kui käsilolev valmis ei saa. Ja mina vaatan teda imetledes ning iseenda üle lohutavalt naerdes. Kui mus oleks natuke rohkem musträsta püsivust ja Elizabeth Gilberti distsipliini!

Täna hommikul jutustasin oma veidi unisele perele pannkoogiampsude vahepeal eile kuuldud tarkusi. Tögasin veel takka, et Elizabeth oleks justkui minuga isiklikult vestelnud. Nii naha alla, otse südamesse torkisid tema mõtted. Mina olen süttija. Kiire ja kirglik. Ühest küljest on see kingitus, sest elu on iga päev vaimustav ja põnevat pilgeni täis. Aga teisalt on see koormaks ning kaikaks kodaras. Mina olen see, kes sagedamini kui tahaks, projekti poolel teel unarusse jätab, et uue, säravama sihi poole rutata. Justkui kartes, et elu saab varsti läbi ja appi, mis kõik tegemata jäi.

Kui Saskia mu mõtted ära oli kuulanud, küsis ta nii minulikult, ‘Aga kuidas ma tean, mis projekt see on, millega iga päev tund aega tegelda?’ Täitsa minu tütar! ‘Kullake, minu nimekiri on ka ilmatuma pikk’, lohutasin teda. Ja mina ka ei tea, mis on see miski, mis rohkem tähelepanu vääriks. Püsimatus voolab meil veres. Me saame teda veidi leevendada, aga alatiseks ta meist ei kao. Me ei muutu ealeski ühe sihiga rahulikeks kulgejateks.

Mida siis teha? Kuidas meiesugused sahmerdised üldse midagi saavutada võivad? Mul tuli paar vastust meelele.

Me saame üRITADA kord alustatu lõpule viia. Ja siinkohal ei räägi ma suurtest projektidest nagu raamatu kirjutamine. Võtame tagasihoidlikumalt. Ei pea lugema kümmet raamatut korraga ning alustama üheteistkümnendaga, päeval, mil see postkasti potsatab. Võib lugeda ainult viit korraga.

Kui nimekiri on passioonidest pikk ja ühe valimine igapäevaseks tunniks ajaks pühendumiseks tundub inimõiguste rikkumisena, siis võib töötada ampsude kaupa. Ehk siis, valid oma ülilemmikutest ühe ja tegeled temaga 30 päeva. Siis saab järgmine rambivalgusesse. Siis järgmine. Ja äkki ühel päeval läheb kolmkümmend päeva märkamatult üle neljakümneks ja siis viiekümneks ja siis tuleb arusaamine, et selleta ma enam elada ei saa. Aga võib-olla see tunne ei tule ka, mis ma siin ikka üleidealiseerin!

Need, kes suudavad suurema pingutuseta ühele asjale pühenduda, neile soovin ma õnne. Teil on vedanud. Ausõna! Aga teistele soovin ma meelekindlust kududa lõpuni too sall, lugeda lõpuks ometi läbi too raamat, vedada end läbi vihma trenni, istuda rätsepistes ja mediteerida ning mitte alla anda enne kolmekümnendat päeva.

Tükk aega oli rõdul vaikus. Hakkasin juba muretsema, et musträstas leidis pesa tarvis turvalisema koha kui kassidega pererahva rõdu. Mind üllatas too kurbus, mis peale tuli, võimalus, et kaotasin oma linnu. Aga siis ta saabus. Noka vahel hunnik mulda. Nüüd on jälle krabin, toksimine, sahistamine. Õpi musträstalt, mäemamma!