Juhtuski!

Hommikul oli rand peaaegu tühi. Paar onu tassisid lamamistoole rivvi, kohviku terrassil jõi paarike kohvi ning mu lemmikmaja üleval kaljunukil magas suletud ruloode taga. Lasin veel joogaga kuumaks köetud keha silitada, kissitasin päikesesse silmi ja õhkasin õnnest.

Ja edasi tuleb kõik muu, millest ma kahjuks kirjutada ei saa, sest juhtus see, mis juhtuma pidi. Ma unustasin arvuti laadija koju. Jääb telefon ja instagram, kuhu aeg-ajalt jälgi jätta.

Uute ridadeni paari nädala pärast!

Baci!

Kus sa nii kaua olid, ilus saar?

Dush on õues, lillede, palmipuu ja lopsakate lehtede manu. Natuke eemal, seal, kus päike juba varahommikul halastamatult kütab, seisab kühmus sidrunipuu. Sten on kikivarvul, et seda kõige kollasemat vilja haarata, nägu päikeses, käsi taevas, natuke veel ja veel ja peaaegu saab … ja mul läheb seep silma ja tirtsud laulavad ja naabrid vaidlevad ja soojus mässib mu enda sisse veest hoolimata. Me oleme kohal. Peale seitseteist tundi teelolekut, peale ummikuid ja stressirohkeid kiirteid ja hilinenud praami ja pimesi mägedes sõitmist Elba saarel. Me oleme lõpuks ometi kohal.

Ma ei teadnud sust midagi, armas saar. Keegi mulle ei rääkinud, keegi ei muljetanud, kuskil pilte polnud. Aga sa oled imeline. Sa oled lopsakas ja kuiv samaaegselt. Sa oled soolane merevesi ja lõputu värvide trall. Sa oled oliivipuud, aprikoosid ja hiiglaslikud kaktused, mis augustis väidetavalt punaseks lillemereks muutuvad. Sa oled jõuliselt taevasse hargnevad Vahemere männid, mis mus iga raku värisema panevad. Sa oled roheliste ruloodega sidruni ja aprikoosivärvi majad, mis kükitavad kaljunukil justkui sukledumiseks hoogu võttes. Sa oled käänulised mägiteed, mis kukuvad kaljusid pidi merre ja tõusevad nõlvu paitades sinisesse taevasse. Sa oled väsimatult jutustavad itaalia pered vanaemade, vanaisade, emade, isade ja lastelastega. Sa oled gelatoja pizza ja liiga soojalt serveeritud punane vein. Sa oled hommikul gaasipliidil mulksuv itaalia kohv, mis meid pikast ja magusast unest uude päeva toob!

Epiloog:

Istun meie tillukese majakese terrassil. Laud, mis alles oli lookas Toskaana sinkide, juustude ja tomatite all, on tühjaks kantud. Jäänud tilgake siinset veini. Kui ma pilgu ekraanilt tõstan, paistab roosa taevas ja meri. Must paremal on roosade õitega põõsas, vasakul köögiaken, kust paistab mäemees, kes viimast kohvi keedab. Soundtrackiks on Nek …

A domani, cari amici!

Kummardus puudele

Ma unustasin endale hingamisruumi jätta, päästerõnga päevadeks, mil mul pole lihtsalt füüsiliselt seda hetke, et arvutikaas lahti lükata ja klahvidele klõbistama tulla. Ja no näete, eile oligi selline päev. Istusin kolleegidega poole ööni imelahedas aias puude all, rüüpasin veini, sõin maitsvat risottot ja jutustasin naeru kätte lämbuvatele kolleegidele lugusid Lasnamäe prussakatest. Kõik on millekski hea. Poleks ma ülikooli ajal keset ööd  hiiglaslikke putukaid tapnud ja ohtliku (selleks ajaks tegelikult juba keelatud) mürgi järel sadu prussakalaipu köögipõrandalt kokku kühveldanud, oleks eile õhtul meie lauast palju vähem naeru kostnud.

Restoran ise meenutab Tallinna Umami. Õdus hoov suurte puudega. Hämaruse saabudes toodi laudadele eri värvi lambikesed ja puude võrestikes süttisid laternad. Päeval kütnud kuumus kadus koos päikesega mägede taha ja asemele sättisid end sume suveöö ning õhtune tuuleiil, mis aia õunapuud mõnusalt sahisema pani.

Puud! Varem ma ei märganud puid. Nad olid olemas. Ei oska märgata, kui kogu aeg on. Nagu tervis. Või noorus. Või rahulik, õnnelik elu. Aga hetkel, mil nad kaovad, mil nende asmel on tühjus, mitte-olemine, muutuvad nad otsemaid nii olevaks. Tühjus on sageli pilkupüüdvam. Auk jääb silma.

Siin pole puud eriti moes. Mina, Eestimaalt tulnud piiga, piinlen siinsetel lõpututel asfaltteedel, mida ei äärista ükski jahedust kinkiv vaher või pärn või kastan. Lahmakad väljakud, parklad ja pikad tänavad, kus kiratseb vahest üks või kaks puuhakatist.

Meie aias on tohutult puid. Alguses ma ärritusin mäemehe puumaania peale. Milleks nii palju? Milleks nii lähestikku? Milleks? Nüüd ma armastan meie dzhunglit. Neid tihedaid kuuski, mis naabrite kärtsoranzhi maja rohelise sirmi taha peidavad, neid kahte kaske, mis oma sahinaga mind unne saadavad, seda vahtrapuud, mille oksad sel aastal peaaegu meie magamistuppa tungivad.

Eile pidin linnas toimetusi tegema. Termomeetris passis soojanäitaja 33 kraadi peal, õhk virvendas ja kleit kleepus selgroo külge. Linna asfalt ja betoon ja telliskivid imesid kogu kuuma endasse ja paiskasid siis topelt meile näkku tagasi. Oli  vaid üks koht, kust sai lohutust. Linna park oma suurte puude ja paari purskkaevuga. Ükski päikesevari ei kaitse kuuma eest nagu üks korralik puu.

Ilusad noored

Mõned õpilased jäävad meelde.

Lucas, kes säras terve suulise eksami kui päike. Tania, kes jutustas tulevikust, kui suurest kingitusest. Marco, kes esitas ülilaheda etüüdi ja äratas meid kolleegiga kergest uimast. Stephania, kes suutis minimaalse sõnavara, aga hiiglasliku entusiasmiga end eksamist läbi vedada. Alex, kes näitas oma joonistusi, mis mind sõnatuks jahmatasid.  Cyril, kes tahtis öelda, et stress ajab teda küüsi närima, aga välja tuli hoopis näpu söömine. Kim, kes tutvustas inglise keeles oma graafilise disaini lõputööd, mis oli nii võimas, et mul tuli kananahk ihule. Ja Christelle, ooo jaaa, Christelle, kes tegi ettekande õnnest. Kuulasin seda noort ja imeilusat neiut ning mõtlesin, et ta on juba jõudnud teatut tõdede jälile, mida mina alles avastan.

Milline au ja vedamine on mulle osaks saanud nii ilusate noorte inimestega jupikest teekonda jagada!

Lood

Ema elas üksinduses ja kurbuses. Hoidis teistest eemale. Istus iga päev pikalt köögilaua taga ja luges otsast otsani läbi isa maakonna ajalehed.

Ja lõpuks suri murtud südamega. Kakskümmend kuus aastat peale seda, kui isa pangakonto ning maja tühjendas ning meie elust minema jalutas.  

Ema armastas jäägitult.

Aga isa? Peale ema surma tuli ta tagasi. Mitte isana. Tuli ühe mehena, keda ma tunnen ja kelle eest ma nüüd hoolitsen. Ta on üheksakümmend kaks aastat vana. Need paar korda, kui ema on jutuks tulnud, imbub isast vihkamist.

Mina ja mu vend ei tea siiani, mis tegelikult juhtus …

Sõitsime eksamilt tagasi koju. Mina ei jaksanud enam rääkida. Kuulasin siis kolleegi, kes rääkis oma lapsepõlvest ja elust üldse.

Küll on hea, kui ei jaksa alati rääkida!

 

Rõõmu jagamisest

Kui palju tasub rõõmu jagada?

Täna oli esimene päev suulist lõpueksamit. Ja mu õpilased lihtsalt jahmatasid mind. Jahmatasid eksperti. Jahmatasid võib-olla iseennastki. Ma pole nii palju nii häid hindeid ühelgi eksamil andnud! Mingil hetkel hakkas isegi natule piinlik. Vaatasime välisvaatlejaga tõtt, raputasime pead ja panime maksimum skoore edasi.

Ma olen kuulnud, et Eestimaal olla enam-vähem sama lugu – inglise keele tase ronib iga aastaga aina kõrgemale. Ma ootan nüüd haridusministeeriumi peatset reageeringut keele tasemed uuesti üle vaadata ning korrektuure teha. Sest midagi pole teha, need noored lihtsalt suhtlevad selles keeles nii hästi.

Sellist kiidulaulu ei saanud kõik õpetajad esitada. Saksa keele ja prantsuse keele õpsid olid terrassil suht hapude nägudega. Aga ma märkasin seda alles siis, kui olin suure rõõmusõnumi mulle nii omaselt emotsionaalselt kuuldavale toonud.

Pärast mõtlesin, et ma pean õppima ettevaatlikum olema. Rõõmu peab jagama, aga targalt.

Hullar

Kui ma praegu oma kodus ringi vaatan, siis peab tõdema, et ma olen täiesti boheemlaslikuks zen mammiks kasvanud. Meil on siin enam-vähem kestev hullumaja. No näiteks praegu.

Köögis undab nõudepesumasin, mis tähendab seda, et kõik muud mustad (ja mitmekesised) nõud on kraanikausis kuhjas. Suurt köögilauda katavad mikser, pooleldi limpsitud köögilabidad, maisihelbed, kleepuvate lehtedega kokaraamat, ahjukindad, koogivorm, võitükk. Saskia teeb kooki. Suure toa laud on kooldus viimasel nädalal vaadatud DVD-de all ja diivanitekk on kuhjas nagu peidaks ta enda all mõnd põnevat tegelast. Koridori vaibad on sassis, sest poisid mängisid sugulasega tagaajamist. Töötoa laual on kaustadesse sorteerimist ootavad tundide koopiad sigri-migri segamini. Kui mäemees süüa teeb, siis kostab kõlarist AC/DC ja kui poisid tagaajamist mängivad, siis maja rappub. Ja kui Saskia kooki teeb, siis ta tahab muga iga etappi suure vaimustusega jagada. Mingil hetkel saabub kogu segadusse hea kolleeg, et me saaksime õpilaste lõputööd koos üle vaadata. Me varjume terrassile, sest seal on ainuke vaba pind.

Ma ei tunne end ära! Mina, kes ma selline pedant olin. Mina, kes ma väsimatult lapp näpus ringi jooksin. Mina, kes ma kõike haldama pidin. Mina, kes ma hull kontrollifriik olin.

Nüüd ma vaatan seda hullumist ja üritan iseenda sees rahu säilitada. Ma proovin leida iseenda seest vaikust ja korda kuhu taanduda, et mitte muutuda roheliseks karjutud näoga mõrraks.