Pilte saartelt

Mäemees loeb terve öö Lauri Vahtre raamatut ‘Eestlane seest ja väljast’ ning räägib mulle teel Virtsu, kes me siuksed oleme. Sel hommikul kiirgab tast seda õnnetunnet, mis tuleb äratundmisest.

‘Tead, eestlased ja shveitslased on paljuski ikka nii sarnased. Kõik, mis puutub töökusesse ja aususesse ja suht kinnisesse natuuri. Ja see, et siin ei pea üksteist kohates käperdama, musitama, see on mulle tohutu kergendus. Ma ei tea, kui ma siin mingi super tööotsa leiaksin …’

Kui paljud meie jutuajamistest on läbi kümnete suvede just sedamoodi lõppenud. Puhkus mõjub!

***

Tuul.

Tuul praamisillal. Tuul, millel pole kindlat suunda, on vaid väsimatu agarus. Tuul, mis rapsib ja nüpeldab mandrilt tulija vaeseomaks, justnagu tahaks suure maa mustuse maha pesta ning Kuivastus puhta, uuestisündinud inimese kadakate vahele lasta.

Tuul miniatuurse Kuressaare hiiglaslike puude latvades. Tuul linnuse kuuliaukudes. Tuul Sääres ja Karujärvel. Tuul, mis rullib lumivalgeid lainetorte Panga randa. Tuul, mis mult viimse usu soojusesse viib. Mul on kogu aeg külm.

***

Uus paadisild ja uus sukeldumine

Vesi on neil, mägede lastel,

Vist kontides.

Loodan, et nad ei viivita ülearu

Mul on kuhja kihtide all

Salli mässituna

Kaldal kangesti külm

Tüdruk Põhjast,

Sähh Sulle.

***

Kuressaare linnuses on näitus Nõukogude Eestist ja mind valdab korraga kõige puhtakujulisem tüdimus. Muuseumid, näitused, käsitöö … Me oleme perepiletite alla varanduse pannud, eeskujulikud külastajad nagu me oleme.

Mäemees uurib linnuse infolehte, ‘Kui kuivalt võib ajaloost rääkida. Mis on veel igavam kui peatükk peatüki järel aastaarve ja lossiomanike nimesid!’

Ma ei viitsi isegi kaasa noogutada. Istun ja mõtlen, et me peaksime maha rahunema, sest vastasel juhul ma ei jaksa enam puhata.

Nii mõtlen ma hetkel, mil käib hele raks ja mäemees kukub läbi lossikohviku tooli põrandale. Pilpad ja naelad lendavad laiali ja lapsed ei saa naeru pärast hingata.

Aeg on maha rahuneda.

***

See on tilluke, vana ahjuga köök. Pelgalt selle ahju pärast, selle Pärnu vanaema kodust meeldejäänud ahju pärast koliksin üheks talveks siia korterisse Kuressaare linna kõige lühemal tänaval.

Istun avatud akna all ning kuulan vihmasabinat ning harvu kajakate hõikeid. Oleme kohe esimesel korrusel. Aknast paistavad kuuriuksed. Kui romantiline võib olla üks kuuriuks!

Tassis jahtub tee. Eile vastu ööd käis uksekell ja Angela, naine naaberpüstakust tõi meile kimbu saarelt korjatud ravimtaimi. Selleks hetkeks me teadsime Angelat juba umbes tund või lausa mitu, kui see esimene, põgus kohtmine Muhusaarel arvesse võtta. Elu kukerpallid. Perekond kahe patsilise plika ja vahva taksikoeraga, keda nägime Koguvas ujumas, vaatasid meile vastu Kuressaare ühest sadadest hoovidest, kui me oma külaliskorterisse jõudsime.

‘Oh hello!’

‘Hello, it’s you, the swimming people …’

Tee on muideks maitsev. Aga mul ununesid nende taimede nimed juba kuuldes. Harimatu, linnastunud proua kõrv. Maast lahti ja eemale kasvanud.

***

Kuressaare on hiline ärkaja. Laupäeva hommikul on turul kolm müüjat, onul kartulid ja tädidel koduhoovist nopitud marjad. Ostan perele hommikusöögiks mustikaid ja vaarikaid ning jalutan ajaleheputkasse. Tahaks laupäevahommikuse kohvi kõrvale kohalikku ajalehte lugeda. Kioskis selgub, et saarel on lausa kaks uudistetoojat.

‘Kaks? Nii väikse saare peale. Oihh, vabandust, suure saare peale.’

‘No kaks jah, aga neil on täpselt samad uudised, lihtsalt lauseehitus erineb,’ räägib müüjanaine, kes on ilmselgelt väga jutukas tegelane. ‘Kui midagi juhtub, siis on alati kaks ajakirjanikku sama inimest küsitlemas.’

‘Aga kumba lehte teie eelistate?’

‘Mina loen mõlemat kohe hommikul internetist ja siis vaatan mille paberkandjal soetan. Aga eks nad enam vähem ühesugused ole. Mina olen näiteks mõlemas olnud.’

‘Ajalehes? Mis teemal siis, kui küsida tohib?’

‘No, et ma siin niiviisi oma äri ajan ja siis veel lood mu lapsest, kes on invaliid.’

Rohkem ma ei päri. Tundub, et pole sünnis edasi urkida, kuigi ma ei tea, võib-olla ta oleks tahtnud rääkida. Oma lapsest, ma mõtlen.

Ostan mõlemad ajalehed, kõrvalpoest pika päevalille ja kõnnin õnnelikult ‘kodu’ suunas. Tee peal saan veel kokku naabritädi Angelaga, kes taksit jalutab.

Kui imeline võib üks lihtne hommik olla.

***

Ettekandjal on ilmselgelt tuli takkus. Ta viskab menüühunniku meie lauale ja hüüab ‘tere’ viivukski silmsidet loomata. Minule sellest piisab. Ma olen alati seda meelt olnud, et teenindaja ei tohi ka kõige kiiremal ajal oma ahastust välja näidata.

‘Teate mis, lähme minema. Siin on lähedal üks lahe koht, üks talu, Muhu Veinitalu.’

‘Tere tulemast! Astuge edasi. Tulge, tulge. Nii, kas siia sobib?’

Edasi on kaks tundi hõrgutavaid kalaroogasid, maitsvat eesti õunaveini, laste lustimist ilmatuma hoovi peal ja põnevaid jutuajamisi ettekandja ja veinimeistriga. Kõigele lisaks saame tutvustava tiiru külalismajas ja aias, kus maa sees küpseb lammas ning katuse all askeldab kokk.

‘See Muhu ahven oli fantastiline!’, hüüan talle õunaveinist rõõmsal häälel ja tema kutsub meid uueks suveks tagasi.

‘Kuule, uuel suvel paneme kõik kolm mäekolli laagrisse ja tuleme,’ sositan mäemehele. Tema kinnitav käepigistus on soe ja pikk.

***

Ma jõudsin vahepeal veel laadale ja seenele ja sauna, aga nüüd on aeg kohvrid pakkida.

Aitähh!

Lõik

Lõik päevikust …

Täna on esimene august, Shveitsi rahvuspüha. Sümboolne hommik jätkamaks kunagi ja kuskil juba alustatud mõtete jada kahe jalaga kahes heinakuhjas elamisest. Sest mida muud see uue kodumaaga elaja on? Nüüdseks, ehk siis kaheksateist aastat hiljem, on mu lahti käristatud ihu juba paranenud, sügav ja veritsev haav kokku kasvanud jättes vaid tugeva armi, mida suvaline kõrvaltvaataja vaid õrnalt, kogemata märgata võib, ent lähedamal seisvad inimesed tukslemas tunnevad, tema korrapäratuid, kohati lausa koledaid mügarlikke kontuure näevad.

Kukkusin eile surmväsinuna voodisse, aga uni ei tulnud. Taaskord. Uni puikles vastu nagu pirtsakas piiga. Juba mitmendat õhtut järjest. Lamasin pimedas toas ja tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mõtted mind halastamatult rapsivad. Kui kurbnaljakas! Enne uinumist lugesin Gunnar Aarma tarkusi mõtete üle valitsemisest ning siis oigasin piinades, mida risti-rästi mõtted mu peas sünnitasid.

Eestimaa suved mõjuvad mulle halvasti. Ja samas tohutult hästi. Nad nügivad mus ärkvele tahke, mis mind elusamaks muudvad ent samas endis kannatusi kätkevad. Kui sageli on sügavalt südame põhjast tulev hääl kriiskav karje. Kui tihti on meie päris minani minek põletav piin. Tõdemused, ausad ülestunnistused võivad põrguvaeva luua. Eestimaa õhk on tuli, mis jäässe külmunu ellu sulatab. Ja see, mis välja tuleb ei mõju ainult mulle ehmatavalt. Kuigi ehmatus ei pea olema lõpuni, jäägitult halb. Ta on lihtsalt nii ootamatu, nii harjumatu, nii tavalisest rütmist välja kargav.

Vähkresin und otsides ning kassid olid muidugi hallid. Või mis hallid, süsimustad olid nad. Mõtete ohjeldamisest ei tulnud tolmukübetki. Mõtted sidusid mu nagu Gulliveri pikali ja tiirutasid sada nööri ümber.

Aga hommik (andestage see vintsutatud väljend) on õhtust targem ning midagi loksub taaskord õigesse auku. Ja me räägime mäemehega tund aega tõsist juttu ja kui keegi on arusaaja inimene siis tema seda on. Ning olgem ausad, vajadus aru saada on too soolane hind, mida maksta, kui endale piiga siit metsade ja merede maalt näpata. Sest keeruline on see hingelaad. Justkui tugev ja karm ja kõigutamatu ent ühtäkki ja ette hoiatamata nii müstiline, nii virvendav, nii sõrmede vahelt libisev.

Kuplite ja lohkude vahel

Ma olen alati siiralt uskunud, et minus on peidus mere inimene. Kuskilt ma selle veendumuse üles noppisin ning jõudumööda talle rasva kasvatasin. Paar päeva Lõuna Eestis löövad mu veendumuse kõikuma. Kui ma nii suur mere inimene olen, miks armastan siis järvesilmas ujumist enam? Kui ma üdini mere piiga olen, miks hingan siin kuplite vahel nii vabastavalt? Kui ma ainult ja üdini mere naine olen, miks viivitan siit muhkude ja soppidega maalt lahkumisega?

Miks peaks üldse üdini see või too olema? Milleks endale suletud silti otsaette kleepida? Otsustan olla ei see ega teine.

IMG_2299

Mõned pildid meie lõunamaa reisilt …

Kubija terviserada:

Esimesel õhtul me eksime ära. Nõiutud mets, mõtlen. Aga mul on sisimas hea meel. Sellises metsas võin iga kell kaotsi minna. Sellisest metsast ei kipugi enam välja inimeste ja autode sekka. Terviserada vingerdab mändide ja sambla kuningriigis ja meie muudkui astume ja astume ja lõpuks on selge, et siit ei jõua me kunagi hotelli tagasi. ümberpöörd ja tuldud teed tagasi. Ainult et vahepeal on päevavalgus otsa saanud ning öö vaikse ohkega metsale langenud. Kui imeliselt kummaline. See on ju ometigi too sama rada ja need samad taevasse sirguvad tüved, täpselt see sama pehme ja vetruv samblavaip. Aga korraga on kõik ometigi uus. Pimedus on metsa teiseks teinud. Mina ei karda. Aga Sten vaatab kogu aeg üle õla tagasi ja tema käsi mu peos higistab ja tõmbub korrapäraselt krampi. Puutüved polegi enam ainult tüved.

‘Vaata emme. Keegi!’

‘Ei ole, Sten. Siin ei ole peale meie kedagi. Siin on ainult suur ja rahulik mets ja metsa ei pea kartma.’

Ma kõnniks niiviisi hommikuni.

IMG_2335

Tamula järve äärest:

Tüdrukud pressisid tihedasti teineteise külje alla, panid pead kokku, sättisid pikad juuksed rindu katma ning manasid siis näole nagu ühe vitsaga löödult alandliku lembenaeratuse. Telefon tegi klõpsti.

Pildi alla tuleb pealkiri, ‘Päev järve ääres’

Saskia rääkis kooliõdedest, kelle instagrammi feed olla täis vetsupeegli ees tehtud pilte ning pealkirjaks siis vastav maa, mille hotellis klõps kirja sai – Bali, Kreeka, Argentiina. Mul on hea meel, et ta seda sarkasminoodiga hääles jutustas.

Mina ja maailm. !!!!!!!

IMG_2334

Pardiparv siblib tädi ümber ja haarab ahnelt saiatükke. Neid on vähemalt kakskümmend, neid parte, aga õnneks on tädi kilekott suur ja saiast punnis. Tädile ilmselgelt meeldib neid linde toita.

Kui me pool tundi hiljem sama promenaadi pidi auto suunas kõnnime, istub tädi pingil, pilk kadunud järve vastaskaldale. Tal on suured päikeseprillid, sügavalt rahulik naeratus ning kotisuust paistmas telefon, mis mängib akordionimuusikat. Õnn on tõepoolest iga inimese enda teha!

Restoran ‘Suur Muna’:

‘No lihtsalt nii maitsev on!’

‘Aga see on ju hea uudis! Siis on hästi.’

Kohvikutädi hakkas naerma. Mu komplimendist voolas tohutut kergendust ja siirast heameelt. Ma ei taha enam koorekastmeid, mul on kõrini paneeringutest ja paksudest valgetest saiaviiludest. Ma tahan süüa kõige lihtsamat puhast toitu. Ei midagi liigset, ei midagi rasket ja keerulist.

Ma ei salga, me oleme mäemehega rasketeks klientideks muutunud. Peale aastat tervisliku toidu radadel on meie parim toitja me oma köök. Vähe on kohvikuid ja restorane, mis meie maitsemeeli tõeliselt, ilma igasuguste aga’deta rahuldavad.

Hotelli hommikusöök oli suur pettumus. Palju viinereid, mitu kooki ja taas too hirmus valge sai, ent puuviljavalikus ainult arbuus. Uuel hommikul oleme targemad, ostame Võrust marjad kaasa ning nosime hotellitoas keha vitamiine ja energiat täis. Varem mind ärritasid hotellid, kus hommikusöök polnud hinna sees. Nüüd ma otsin selliseid.

Ööbikuorg (veepump):

Tümps-tümps-tümps-tümps … seisan nagu naelutatult kahe tillukese pumba ees, mis vallatult vett pritsides üles alla hüppavad. Nagu mingi hõimutrumm, mis oruelanikud transsi viib. Passin seda metallist mütsikeste tantsu ja mõtlen, mida järgmine möödakõndija sellest etendusest arvata võiks. Kas teda kannab see pump samuti kuhugi dzhunglisügavusse? Ei usu eriti.

Ja kohe ma nahutan ennast. Miks mitte!

IMG_2289

 

Vastseliina Piiskopilinnus:

ühel ööl kuuldi kirikust imelisi helisid

altari ees õhus hõljusid kaks valget kuju

nad tõstsid seinast naelutatud raske risti

ning jätsid selle ilmalike tugedeta õhku rippuma

Nii ta seal rippus, kaks kuud järgemööda

Inimesed lähedalt ja kaugelt tulid seda imet vaatama

Pimedad said nägijaiks

Kurdid kuuljaiks

Ja kõiksevõimas paavst, kes tol hetkel Avignon’is pesitses

Kuulutas kuuldu imeks ja paiga palverändurite uueks sihtkohaks

Palverändurid tõid kopsakaid summasid ja kiriku ümber said nõnnaviisi kerkida müürid ja tornid ja uhke piiskopilinnus oligi platsis.

Seda lugu jutustas giiditädi, kui me paari, veel püstiseisva vareme jalamile jõudsime. Korraga oli kogu paik ilusam, põnevam ja tähenduslikum kui kõik need teised varemed, mida me samamoodi kaemas oleme käinud. Piisab köitvast loost!

‘Aga teie, kas te siis tunnete, et siin paigas oleks mingi vägi?’, küsin giidilt.

‘Ei oska öelda. Teate, ma pole eriti tundlik inimene.’ Ja mul on tunne, et sel hetkel ta siiralt tahaks olla ülitundlik naisterahvas, kes võiks meile rääkida lugusid väest ja võimust, mis varemete vahel üksikut uitajat raputada võivad.

‘Proovige ise! Seal, kus kunagi oli kirik, seal on nüüd üks plaat. Väidetavalt olla just see kunagine altarikoht. Vot seal pidi küll mingi eriline energia olema. No vaadake ise.’

Ja me vaatamegi. Energiat ei leia, ainult käputäie münte. Inimesed ikka loodavad, isegi kui ei usu.

IMG_2357

Tagasiteel:

Must auto hakkab möödasõitu sooritama, ent aeglustab siis kiirust ning üritab mind teelt välja ‘rammida’. Mingi ime läbi suudan säilitada rahulikku närvi ning sirget roolihoiakut. Tüüp sõidab lõpuks mööda, jääb aga siiski suhteliselt väikese vahemaaga ettepoole ‘passima’. Mu süda tahab end rinnust välja taguda ning kurgus on nutumaik. Ma ei saa enam millestki aru. Mida ma valesti tegin? Millega teda ärritasin? Kas kiirusepiiranguid respektides olen kaasliiklejate närvid üleliigselt pingule tõmmanud? On see mingi mäng, millest ma teadlik pole? Või mingi uutmoodi kuritegevus?

Aga ma otsustan provokatsioonile mitte alluda ning pööran peateelt varsti vasakule bensujaama ning jätan pahalase uut sihtmärki noolima.

Viimane ots koduni on nukker ja mul on sada mõtet peas ja ma tahaksin elu paksema nahaga võtta.

Või kas ikka tahaksin?

Festival

Korraks oli kartus, et ma ei jõuagi festivalile. See oli nii nelja paiku hommikul, kui ma suuretoa diivanil ahastusest juukseid kiskusin ja punaseks hõõrutud silmadega tühjusesse passisin. Kuskil meie lähedal, suure paneelmaja ilmatumatest korteritest tagus tume bass mu ajusid segi. Üks mu suvise Eestimaa kartustest oli tõeks saanud. Mingi kamp kilkavaid noori hoidis mu und vangis ja piinas teist väsimatult tümpsuga tampides.

Koju! Sel hetkel ei suutnud ma muud tahta, kui koju mägede vahele vaikusesse. Nii ebaaus tundus kõik. Nii räige ja vastik.

Kust võtta sellisel hetkel rahu ja kainet mõistust? Kuidas end ümbrusest välja lülitada? Kuidas mitte maailma vastu vimma kasvatada?

Nendele küsimustele ma joogafestivalil vastust ei saanud. Oleks ka naiivne olnud tahta. Aga ma sain oma uudishimule rahuldust ja ideele pildi taha. Ma sain ühest töötoast osa võtta, pere meelehärmiks viirukeid ning mäemehe ahhetuste saatel imeilusad kõrvarõngad osta (‘Haldjas või Jumalanna?’ küsis poemüüja mu kõrvus rippuvaid kahte näidist vaadates? Mäemees arvas, et Jumalanna, aga mina ei oska end sellisele tasandile mõelda. Minu hingele kõlab haldjate keel kutsuvamalt.)

Mulle niiviisi natuke näksides piisas. Minu jaoks ei ole festival süviti minemise koht. Selline kokku tulemine ja suures kogukonnas korraks koos tuksumine on vahva pidu, see on degustatsioon, kus rikkaliku ja värvilise laua taga saab end õnnelikuks pugida. Ja seda kirevust ning rõõmu ma endasse ahmisingi.

Mulle meeldis Eestimaa pinnal siinsete joogasõpradega seguneda, nagu nemadki, värviline matirull kotist turritamas mööda Haapsalu armsaid tänavaid uidata ning selle laheda festivali melust osa saada.

Ja mul on hea meel tõdeda, et nii tilluke maa nagu Eestimaa ikka suhteliselt arvuka joogarahva kokku suudab tuua. Head asja pole keeruline jagada!

IMG_2197

 

Ilu valu

‘Mille peale Sa mõtled?’

‘Ei mõtle üldse. Lihtsalt olen.’

Sten on oma pea mu sülle pannud ning hingab paksu tekikuhila all unerahulikus rütmis. Taamal hõõgub lõke. Seekord ta ei praksu, ei helenda suures leegis. Seekordne lõke kumab sügavalt südamest nagu mõni idamaine öölambike ja selline vaikne kadumine sobib siia öösse eriti õigesti.

Vasakult, tünnisauna tagant kõrkjate vahelt hiilib ligemale paks öine udumass joonistades looduse triibuliseks. Üleval on tähtedest täpiline taevatriip, siis tuleb veel imeõrnalt roosakas õhtutaevas ja all on haldjalik uduvaip. Öösel, siis kui me juba soojas kambris pead-jalad segapuntras uinume, kostab õuest kurgede huikeid ning mu unes astuvad nood pikakoivalised sulelised selles paksus uduvoodris.

Istume tihkelt teineteise kõrval reas ja kuulame vanu lugusid. Kell on ammu uuele päevale minuteid lisamas, mu varbad on tekist hoolimata külmaks kooldumas, aga ma ei taha veel minna. Ma tahan selle magusa igatsuse sees edasi istuda. Niiviisi Eestimaa öös, koos sõpradega.

Iga uus viis kratsib midagi hellaks. On see lapsepõlv? Või hoopis ülikooli imelised ajad? Igatsus pöördumatult kadunud hetkede järele.

See eile öine igatsus oli ilus ja isegi rõõmus. Miks ma siis nüüd, siin linnakorteris istudes, nii nukker olen. Igatsen igatsemist taga?

Või toibun äsja sündinud elu järjekordsest kõrghetkest.

Eile kasvatasime seal uduga ääristatud tähistaevases öös ühe järjekordse tähendusi täis kihi.

See laul

Ratas

Meil on mäemehega paar sellist lapsepõlvelugu, mida me nagu vanad inimesed pidevalt heietame. Tema räägib ennastunustavalt ajast, mil nad poistega metsas plahvatusi korraldasid ja filmisid. Ja mina räägin ikka ja uuesti päris oma jalgratta saamisest. Miks me ennast kordame, miks iga uus kord unustame, et see lugu on ju räägitud, seda ma ei tea, ent ma tean seda muiet, mis mäemehel suule tuleb, kui ma jälle meenutama hakkan. Mõistva ja hea kaaslasena laseb ta mul loo alati viisakalt lõpuni jutustada. Müts maha!

Ma sain endale ratta tänapäevamõistes ikka päris hilja ja eks seda magusam see tunne oli. Mäletan, kuidas mõnusalt õlist, ühegi kriimustuseta läikivat Ereliukat rattapoest koju lükkasin.

Kevadeti, nii kui lume alt piisavas koguses asfalti välja sulas, hakkasin väntama. Ratas andis vabaduse, võimaluse pead ja hinge puhastada. Võimalik, et ma tol hetkel seda kerguse tunnet seletada ei osanud ega tahtnudki. Teadsin vaid üht, kui tuba hakkas kitsaks jääma, kui äng ei andnud hingata, siis sai rattaseljas lohutust.

Eile tundsin taaskord ehedalt, kui imeline on läbi tuule ja päikese väntamise rütm. Kui puhastav, rahustav ja pingeid maandav. Sõidame küll kõik koos, aga ometigi omaette. Korraga on igaühel oma mull, milles lõdvestuda. Toas öeldud kurjad sõnad, varateismelise mossis nägu, puhkuse eufooriast korraks väsinud ema – kõik pusad lendavad rattal sõtkudes nelja tuulde laiali. Järele jäävad valgete pilvetuttidega sinine taevas, ristikheinast mummuline karjamaa, jõelt üles kanduv vee-värske õhk ning sile tee, mis meie rattad pehmel surinal hilisõhtusse viib.

IMG_2094

 

Eestimaa esimene hõige

Neil oli nii kiire, et riided jäid selga. Kui vesi oli juba nabani, võeti dressipluusid seljast justkui muudaks see enam midagi. Sedasi nad end laintesse heitsid, sandaletid jalas, riided seljas ja dressipluusid väljasirutatud käes pea kohal.

Kodus puhates ei sünni kunagi sellist totaalset raamidest väljaastumist. Meil ei õnnestu iial sissetambitud vormidest tõeliselt kõrvale hiilida või külge kleepunud rollidest vabaneda. Me oleme lõppude lõpuks edasi nagu argipäevas, mis siis et hiliste tõusmiste ja öösse kaduvate õhtutega. Koha surve ja mälu.

Seda Saskia vist mõtleski, kui ta pimedas talves mulle pihtis, ‘Ma tahaks juba Eestisse, ma tahaks krambist lahti saada.’

Meie pere jaoks on Eestimaa unustamine, vabanemine, nautimine, armastamine, unistamine ja … AEG.

Aeg minna süviti, tunda lõpuni, maitsta aeglaselt, naerda kõhuvaluni, rääkida ja kuulata tundide viisi ning sukelduda endas nende kihtideni, mis teevad meist nood armastusväärsed inimesed, kes argipäeva askeldustes liiga sageli peitu kipuvad pugema. Puhkuse ajal on meil aega üksteist siiralt armastada.

Lapsed saavad ühtäkki nii imeliselt ühele lainele, et esitavad mulle vastu ööd pantomiimishowd, mis päädib jalad-käed läbisegi ühiskarukalliga. Saskia, kes on tavaelus tõsiselt kohusetruu ja väsimatult püüdlik, ostab poest AC/DC särgi ning teeb meile hommikust õhtuni DJ-d ennastunustavalt (ja täiesti valesti) kaasa lauldes. Anders, kes parima meelega ihuüksi mõtiskleb, istub hommikul minuga diivaninurgas ning harutab lahti kooliaasta piinapusasid. Ja Sten õhkab iga päev, kui väga ta Eestimaad armastab ja küll on ikka Selver lahe pood ning need puidust värvilised majad on lihtsalt imelised.

Mina olen Eestimaal nagu laps hiiglaslikul mänguplatsil. Mul ei ole õnneks enamat vaja. Sest, mida muud on õnneks vaja, kui

Riiulite viisi eestikeelset kirjandust

Hommikul turult ostetud maasikaid ja värskelt hapendatud kurke

Lõputult männimetsi

Kajakate kriiskeid

Kilomeetreid rattaradu

… ja DNA-sse kirjutatud inimesi.

IMG_2058